Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)

Reklaamimaksu objektiks oleva reklaami mõiste on määratletud reklaamiseaduses ja KOV üksus ei või maksustada reklaamina objekti, mida reklaamiseadus reklaamina ei käsita (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-16). (p 54)

PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)

Kui ettevõte ei vaidlustanud maksuotsuseid ega esitanud tagastusnõuet maksuotsuse vaidlustamise tähtaja jooksul, välistab MKS § 101 lg 2 selle ettevõtte tagastusnõude ja kassatsioonkaebuse rahuldamise tema osas, sõltumata KoMS § 10 lg 4 kehtivusest. (p 35)

PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)

PS § 157 lg 2 lubab omavalitsusüksusel kehtestada üksnes makse, mille seadusandja on maksuseaduses sätestanud, küll aga on tal õigus otsustada, kas vastav maks kehtestada või mitte. PS § 157 lg-s 2 sätestatud seadusliku aluse nõue ei ammendu üksnes maksu nimetamisega MKS-s. MKS-s peavad olema sätestatud kohaliku maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksu määr ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega. Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud. Seetõttu lubab PS § 157 lg 2 kohaliku maksu määra jätta KOV volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. MKS-s ei pea olema sätestatud kohaliku maksu tasumise kord ja tähtpäev ega maksuvabastus. (p-d 46-50)

PS ei nõua reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne. Juhul kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi. (p 59)

PS süstemaatiline tõlgendamine räägib selle kasuks, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2 sätestatust. PS § 113 paikneb PS VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub PS XIV peatükis, mis sätestab KOV põhiseaduslikud alused. PS konkureerivate sätete tõlgendamisel tuleb üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi. (p 43)

Tagastusnõue hõlmab nii enammakse tuvastamise e aktsepteerimise nõuet kui ka tagastusnõude täitmise nõuet. Tagastusnõudele vastava enammakse kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse aktsepteerimist. KMS-s ja MKS-s on kasutatud mõisteid "enammakse tagastusnõue" ja "tagastusnõude täitmise nõue" ebajärjekindlalt, isegi eksitavalt (vt ka RHKH 5. veebruari 2007 otsus asjas 3-3-1-89-06, 30. aprilli 2013 määrused asjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13). (p 15)

Tagastusnõudele vastava summa kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse tuvastamist e tagastusnõude kontrolli lõpetamist selle aktsepteerimisega, misjärel tagastusnõude täitmise nõue tuleb maksuhalduril MKS § 106 lg 2 alusel täita viivitamata (vt ka RKHK 30. aprilli 2013 määrus asjas 3-3-1-4-13). (p 16)

MKS § 33 lg 1¹ sätestab varem toimunud kontrolli puhul MKS § 106 lg 2 kohaldamisel viivitamata täitmise eeldusena olukorra, kus tagastusnõude tekkimist kontrollitakse ilma tagastusnõude täitmise taotluseta. Kuigi MKS § 33 lg‑s 11 kasutatakse sõna "kontrollitakse", tuleb seda mõista kooskõlas § 106 lg‑ga 2. Kontroll peab olema lõppenud ja maksukohustuslase tagastusnõue leidnud aktsepteerimist. (p 14)

Tagastusnõudele vastava summa kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse tuvastamist e tagastusnõude kontrolli lõpetamist selle aktsepteerimisega, misjärel tagastusnõude täitmise nõue tuleb maksuhalduril MKS § 106 lg 2 alusel täita viivitamata (vt ka RKHK 30. aprilli 2013 määrus asjas 3-3-1-4-13). (p 16)

KMS § 34 lg-s 2 (kuni 01.08.2014 kehtinud redaktsioonis) nimetatud tähtaega kehtestades pidas seadusandja silmas maksuhalduri kohustust ka keerulisemate juhtumite puhul otsustada tagastusnõude täitmine hiljemalt pikendatud tähtaja jooksul. Selline järeldus tuleneb maksuhalduri võimalusest pikendada erandlike asjaolude korral tagastusnõude täitmise tähtaega kuni 90 päeva võrra. Alates 01.08.2014 on 90-päevane tähtaeg asendatud 60-päevase tähtajaga. (p 13)

Tagastusnõue hõlmab nii enammakse tuvastamise e aktsepteerimise nõuet kui ka tagastusnõude täitmise nõuet. Tagastusnõudele vastava enammakse kandmine ettemaksukontole tähendab enammakse aktsepteerimist. KMS-s ja MKS-s on kasutatud mõisteid "enammakse tagastusnõue" ja "tagastusnõude täitmise nõue" ebajärjekindlalt, isegi eksitavalt (vt ka RHKH 5. veebruari 2007 otsus asjas 3-3-1-89-06, 30. aprilli 2013 määrused asjades 3-3-1-4-13 ja 3-3-1-8-13). (p 15)

Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104.

MKS § 31 lg 3 p-st 4 tuleneb, et maksuõiguses aegumistähtaja möödumisel kohustuse lõpeb. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat.

Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.

Intressinõue on aegunud sõltumata sellest, kas tulumaksu tasumise kohustus oli haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud või mitte. Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt.

Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.

Kui maksuhaldur annab aegunud nõude osade kohta välja mitu haldusakti (nt määrab alguses ühe haldusaktiga maksu ja hiljem teise aktiga intressi), siis ühe haldusakti vaidlustamata jätmine ei võta maksumaksjalt õigust vaidlustada teist haldusakti.

Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104. Kui maksumaksja on seisukohal, et ta on parandanud maksudeklaratsiooni, mida ta ei oleks pidanud parandama ja on deklaratsiooni parandamise tulemusena tasunud maksu, mille määramine oli parandusdeklaratsiooni esitamise ajal MKS §-st 98 lähtuvalt aegunud, siis on maksumaksjal õigus kolme aasta jooksul alates maksu tasumisest esitada MKS § 33 alusel nõue enammakstud maksu tagastamiseks.

Maksukohustuse aegumine on sätestatud kaheastmeliselt. Maksukohustuse õiguslikult siduv tuvastamine (maksu määramine) on vastavalt MKS §-dele 98 ja 99 üldjuhul lubatud kolmeaastase tähtaja jooksul, maksu tahtliku tasumata jätmise korral kuue aasta jooksul. Tuvastatud maksukohustuse (maksuvõla) sundtäitmise aegumistähtaeg on vastavalt MKS §-le 132 seitse aastat, sealjuures näeb MKS § 132 lg 4 ette aegumise katkemise juhud.

Kõrvalkohustuste aegumine on sätestatud kaheastmeliselt. Intresside kui rahalise kõrvalkohustuse tuvastamiseks (intressinõude esitamiseks) näeb MKS § 118 ette üheaastase tähtaja. Sellele järgnevalt rakendub intressinõude täitmiseks MKS § 132 lg 2 kohaselt samuti üheaastane aegumistähtaeg.

Maksukohustuse ja kõrvalkohustuse aegumine on sätestatud kaheastmeliselt selliselt, et maksu määramine on vastavalt MKS §-dele 98 ja 99 üldjuhul lubatud kolmeaastase tähtaja jooksul, maksu tahtliku tasumata jätmise korral kuue aasta jooksul. Maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg on vastavalt MKS §-le 132 seitse aastat, sealjuures näeb MKS § 132 lg 4 ette aegumise katkemise juhud.

MKS § 33 lõikes 1 on sätestatud vaid üks tähtaeg, mille jooksul peab õigustatud isik teavitama maksuhaldurit enammakstud maksusumma tagastusnõudest, esitades kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub nõude suurus, tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas. Kinnitanud tagastusnõude õigsust teeb maksuhaldur selle kohta kande maksukohustuslaste registris peetavasse maksuarvestusse ning tagastusnõue on esitatud ja tuvastatud. Kuna MKS § 106 ega ka ükski muu Maksukorralduse seaduse või maksuseaduse säte ei näe ette tagastusnõude täitmise tähtaega on maksukohustuslasel õigus nõuda tagastusnõude täitmist tähtajatult.

Õigustatud isik peab MKS § 33 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul teavitama maksuhaldurit tagastusnõudest, esitades selleks kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Seejärel peab maksuhaldur võtma seisukoha tagastusnõude õigsuse osas ning kui maksuhaldur on kinnitanud tagastusnõude õigsust, teeb ta selle kohta kande maksukohustuslaste registris peetavasse maksuarvestusse. Maksuhaldurile teatavaks tehtud ja maksuhalduri tuvastatud tagastusnõude täitmise kord on sätestatud MKS §-s 106.

Maksu või intressi enammakse väljamõistmine kohtuotsusega ei takista maksuhalduril näiteks MKS §-s 109 sätestatud tasaarvestuse läbiviimist juhul, kui maksukohustuslasel on maksude või kõrvalkohustuste võlgu.

Halduskohtumenetlus peab tagama kaebaja õiguste kiire ja efektiivse kaitse. Kui halduskohus tuvastab enammakstud maksusumma tagastusnõude olemasolu, kuid jätab nõude täitmise otsustamata, siis jäävad kaebaja õigused realiseerimata. Kui maksuhaldur keelduks kohtuotsusega tuvastatud tagastusnõude täitmisest, siis peaks maksukohustuslane uuesti pöörduma halduskohtu poole ning esitama sisuliselt sama nõude uuesti.

MKS § 33 lõigete 1 ja 4 koostoimest tuleneb, et tagastusnõude esitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, millal on täidetud mõlemad tagastusnõude tekkimise aluseks olevad tingimused. Kui maksusumma või muu summa tasumise õiguslik alus langeb ära pärast summa tasumist, tuleb tähtaja arvutamist alustada õigusliku aluse äralangemise päevast. Kui summa tasutakse pärast tasumise õigusliku aluse äralangemist või kui õiguslik alus üldse puudus, tuleb lähtuda summa tasumise päevast.

MKS §-d 33 ja 106 ei välista tagastusnõude esitamist enne tagastusnõude tekkimist. MKS §-s 33 toodud tähtaeg on tagastusnõude täitmise aegumistähtaeg, mistõttu tähtaja kulgemise alguse fikseerimine on vajalik selleks, et õigesti välja arvutada aegumistähtaja lõpp, s.t hetk, millal õigustatud isik kaotab õiguse tagastusnõuet esitada. MKS § 33 eesmärk ei ole piirata tagastusnõuete esitamist enne tagastusnõude tekkimist.