Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

Kohus peab tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. (p 13) Eeltoodu ei tähenda aga seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. Õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust laieneb kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule. (p 15)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

Kehtivate menetlusseadustike kohaselt ei ole isikul võimalik esitada ennetavat kaebust. (p 16) Ei PS § 15 lõige 1 ega ka lõige 2 nõua, et isikul oleks võimalik esitada selline kaebus halduskohtule või Riigikohtule. Kaebuse puhul, millega vaidlustatakse õigustloova akti võimaliku põhiõiguste rikkumine ärahoidmiseks tulevikus, on sisuliselt tegemist abstraktse normikontrolli taotlusega. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole võimalik EIK-le esitada populaarkaebust konventsiooniga tagatud õiguste tõlgendamiseks. Konventsioon ei anna ka isikutele õigust vaidlustada mõnd sätet, toimingut või üksikakti üksnes seetõttu, et neile tundub, et need sätted võivad konventsiooni rikkuda, kuid nendest tulenevad tagajärjed isikuid otseselt ei puuduta. Eeltoodud järeldused on ülekantavad ka riigisisesele õiguskaitsevahendite süsteemile (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-3-10 punkti 14). (p 17)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada tõhusat kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu 07.12.2009 määruse kohtuasjas nr 3-4-1-22-09 punkti 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Riigikohus on pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 12)

Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole, kuid seda üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsuse kohtuasjas 3-4-1-22-09 p-i 7 ja selles viidatud kohtupraktikat). (p 13)

Ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab isik oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole pöörduda vaid siis, kui tema õigusi on rikutud mingite normide tema suhtes kohaldamisega. Nende normide põhiseadusele vastavuse küsimus peab tekkima nende konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, mitte nende täpsustamata kohaldamisest minevikus või võimalikust kohaldamisest tulevikus. Põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle peab olema tegelik vaidlus. (p 14)

Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ning selle kohaldamise praktika üldisemalt ei nõua, et igaühel oleks võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ükskõik millise sätte kohta, mida riigiorganid on isiku suhtes täpsustamata minevikuhetkel kohaldanud või tulevikus võivad kohaldada. Tõhus õiguskaitse on tagatud ka siis, kui igaüks saab mingi normi põhiseadusele vastavust põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise tõttu kohtus vaidlustada siis, kui seda normi on isiku suhtes konkreetsel juhul kohaldatud. (p 19)