Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping. Kui projekteerimisel tehakse viga, võib projekteerimisviga tuua kaasa ehitise puuduse TsÜS § 146 lg 2 mõttes.

TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenevalt kohaldub viieaastane aegumistähtaeg ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 13). (p 13)

Projekteerimislepingust tulenev nõue, mille aluseks on projekteerimisviga, mis toob kaasa ehitise puuduse, aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 14). (p 14)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 16). (p 16)

Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p-d 13 ja 15)

Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 18). (p 17)

Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat (vt Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644/50, p 17). (p 16)

TsÜS § 146 lg 2 esimesest lausest tulenev viieaastane aegumistähtaeg kohaldub ehitise projekteerimise töövõtulepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele, mille alus on projekteerimisviga, mis on põhjustanud ehitise puuduse. (p 13)

Nimetatud nõue aegub TsÜS § 146 lg 2 esimese lause ja VÕS § 651 lg 1 järgi viie aasta möödumisel projekti valmimisest või kui tellija on kohustatud projekti vastu võtma, siis projekti vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. (p 14)

Töövõtulepingu pooled võivad (kui tellija ei ole tarbija, vt VÕS § 657 lg 1) kokku leppida ka VÕS §-s 651 sätestatust erinevas aegumistähtaja alguses. Samuti võivad pooled kokku leppida seadusest erinevas aegumistähtajas, arvestades mh TsÜS §-s 145 ja VÕS § 42 lg 3 p-st 9 tulenevaid piiranguid. (p 15)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)

Juhul kui ehitise puudus on tingitud projekteerimisveast, mida tellija ei saanud tavapärast hoolsust rakendades avastada enne ehitise valmimist (ehitise vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist), võib projekteerija põhjustatud projekteerimisveast tuleneva nõude aegumise vastuväitele tuginemine enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) olla hea usu põhimõttega vastuolus. (p 16)

Töö ülevaatamise kohustus VÕS § 643 mõttes ei sisalda endas üldjuhul tellija kohustust teha tehtud tööle ekspertiis, kui see väljub tavapärase hoolsuskohustuse raamest. (p 18)

TsÜS § 160 lg 2 p-i 6 tuleb tõlgendada selliselt, et aegumine loetakse analoogselt hagi esitamisega peatunuks kolmanda isiku kaasamise avalduse esitamisest kohtusse eeldusel, et kohus selle kolmandale isikule kätte toimetab (vt hagi esitamise tagajärjel nõude aegumise peatumise kohta nt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 32). (p 19)

Projekteerimisleping on oma olemuselt töövõtuleping, mis on lahutamatult seotud ehitamise ja ehitisega. (p 13)

Vaheotsuse tegemine ehitise puuduse tõttu projekteerimise töövõtulepingust tuleneva nõude aegumise kohta ei pruugi olla põhjendatud, kui kohus ei ole tuvastanud, kas ehitise puuduse tingis projekteerimisviga, ja kui ehitise valmimisest (ehitise vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest) on möödunud vähem kui viis aastat. (p 17)

Pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. (p 16)

Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. (p 15)

TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

Pärimisõigusest teada saamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta. (p 19)

TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi PärS § 118 lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse PärS § 118 lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks. (p 16)

Korteriühistu liikme suhe korteriühistuga on tehingulaadne suhe. Ainuüksi asjaolu, et kostja on väidetavalt rikkunud KOS-ist ja KÜS-ist tulenevaid kohustusi, ei muuda õigussuhet tervikuna seaduse alusel tekkinud õigussuhteks. Seetõttu ei ole kohaldatav seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Korteriomaniku nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg. (p 17)

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. Rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue tekib pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist ning muutub sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. (p 18)

Kahju tekkimise aja määramisel tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha. (p 19)

Korteriühistu hoolsuskohustuse rikkumise tõttu läbijooksude esinemisest pidi korteriomanik mõistlikult ette nägema, et läbijooksude kõrvaldamata jätmisel võib nendest alguse saada seenkahjustus. (p 20)

KÜS § 5¹ mõttes ei ole korteriühistu liikme õigused korteriomaniku kahju hüvitamise nõuded korteriühistu vastu. (p 22)

Sõltumata sellest, kas menetlusosaline sellele sõnaselgelt tugineb, peab kohus aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel ka aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 16). (p 13.3)

VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1)

Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)

Arvestades garantii mitteaktsessoorsust ning seda, et nõude ja selle tagamiseks antud garantii aluseks on iseseisvad võlasuhted, ei ole üksnes garantiiga tagatud nõude loovutamine võlausaldajalt garantii andjale käsitatav ka garantiist tulenevatest õigustest loobumisena VÕS § 155 lg 4 p 3 tähenduses. (p 15.3)

VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1)

Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)

Iseenesest on võimalik kinnisasjale piiratud asjaõigust seadma kohustav võlaõiguslik leping (kausaalleping) üles öelda, kuid seda siiski juhul, kui kausaallepingu järgi õigustatud pool on sellest lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-46-08, p d 11, 14 ja 15). Võlaõigusliku lepingu korraline ülesütlemine (VÕS § 195 lg 3) seevastu võimalik ei ole, sest see võimaldaks kohustatud poolel kohustuste täitmisest vastuolus VÕS § 8 lg ga 2 meelevaldselt keelduda. Asjaõigusleping seevastu ei allu võlaõiguslikele kujundusõigustele, mh ei saa sellest taganeda ega seda üles öelda (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 19). (p 18)

Vt p 15.

Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)

TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes kostja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik hageja enese või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 16; RKTKo nr 3-2-1-129-05, p d 18 ja 21). (p 15)

Eelmärge on olemuslikult küll tagatisvahend, kuid selle funktsiooniks ei ole tagatava nõude aegumise välistamine (AÕS § 63 lg 1 p 1 ja lg 3). Eelmärge kaitseb õigustatud isikut kohustatud isiku, tema õigusjärglaste ja võlausaldajate vastu, tuues AÕS § 63 lg 3 järgi kaasa eelmärkega tagatud nõudeid kahjustavate või piiravate käsutuste tühisuse ning tagades õiguse järjekoha ja võlaõigusliku lepingu täitmise. Eelmärge on tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud, st see tekib koos tagatava nõudega ega kehti selleta (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-06, p 25; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 23). (p 14)

TsÜS § 146 lg 5 hõlmab kõiki kausaallepingu alusel esitatavaid nõudeid kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, sh kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga. (p 14)

Kui isik soovib, et kinnisasja omanik teeks kohustustehingu järgi nõutavad tahteavaldused kinnisasja koormamiseks reaalservituudiga, on tegemist TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) kohase nõudega kohustada tahteavaldust andma. Tahteavalduse asendamist tuleb hageda sooritushagiga, mitte tuvastushagiga (vt nt RKTKo 3-2-1-81-15, p 14; RKTKo nr 3-2-1-34-16, p 18). (p 13)

Asjaõigusleping on sõlmitud juhul, kui pooled on kokku leppinud selgelt määratletud asjaõiguslikus muudatuses (käsutuses). Juhul kui kokku on lepitud vaid kohustuses asjaõigusliku olukorra muutmiseks (tulevikus), on tegu kohustustehinguga. (p 16)

Kohtul tuleb TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise üle otsustades hinnata, kas isik on kasutanud lepingu alusel saadud raha mittesihipäraselt (s.o vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgiga). Juhul kui isik on kasutanud saadud raha mittesihipäraselt, siis võib tema käitumine olla hinnatav tahtlikult heade kommete vastase käitumisena. Sellega oleks ühtlasi tõendatud, et isik soovis õigusvastast tagajärge. (p 12)

VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega tõlgendades tuleb kohtul otsustada, kas juhul, kus üks lepingupool on vaidlusaluse lepingu alusel väljamakstud summat osaliselt vääralt kasutanud, on teisel lepingupoolel õigus tagasi nõuda kogu lepingu alusel väljamakstud summa või üksnes summa, mida kasutati vääralt vastuolus lepingu eesmärgiga. Kui lepingupoolel on õigus tagasi nõuda kogu lepingu alusel väljamakstud summa, siis tuleb arvestada, et TsÜS § 146 lg-s 2 sätestatud aegumistähtaega saab kohaldada vaid nendele summadele, mida kasutati tahtlikult heade kommete vastaselt õigusvastase tagajärje sooviga. (p 13)

Vt p 10.

Kuna töövõtulepingut iseloomustab VÕS § 635 lg-st 1 tulenevalt kokkulepitud tasu maksmine mingi vastastikuse soorituse (töö) eest, siis reguleerib töövõtulepingust tuleneva tasu nõude aegumist TsÜS § 147 lg 3 (vt ka Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 15). TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. (p 10)

Kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid. VÕS § 578 lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2). Nõudest loobumisega lõpeb VÕS § 207 lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)

Juhul kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega ei ole nõudest loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele (vt kompromissilepingu kohta Riigikohtu 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p-d 15–17; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 12; 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). (p 13)

Vt p 15.

Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korras. Kui üks pool pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi teine pool korraldama nii vara kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet vara omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus üks pool on vaikiv seltsinglane ja teine ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist varaga (p 20).

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (p 37).

TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. See säte ei kohaldu laenulepingu täitmise nõudele ega seltsingulepingu rikkumisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele (p 36).

Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, peab kohus analüüsima kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone. Samas peab lahend olema loogiline ja vastuoludeta. Kui kohtul puudub veendumus, millise materiaalõigusliku nõudega on tegu, kuid esitatud asjaoludel ei ole seda võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel, tuleb seda otsuses selgelt väljendada. See puudutab ka nõuete rahuldamata jätmist aegumise tõttu. (p 16)

Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korra. Kui pooled pidid vara kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1) (p 20).

Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides. (p 17)

VÕS § 596 lg 1 p 5 kohaldamiseks tuleb põhjendada, kuidas muutis vara võõrandamine lepingu täitmise võrreldes varasema olukorraga võimatuks (p 23).

CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega ja seega tuleneb kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)

CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802.

Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)

Vt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13 ja 21. juuni 2013. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-13, p-d 11 ja 12 (p 10).

Nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Ka aegumise katkemine põhivõlgniku suhtes täitedokumendi täitmiseks esitamisega ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. (p 10)

Poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. (p 11)

Poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. (p 11)

Vt Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p17. (p 12)

Lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud, ning nõuete aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks, kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks (vt Riigikohtu 17. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 13). (p 10)

Kui maakohus leiab vaheotsuse tegemise taotlust lahendades, et kostja II suhtes ei saa hagi rahuldada, saab ta vaheotsuse tegemise asemel jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kui see on võimalik tõendeid hindamata üksnes hageja esitatud asjaoludel, eeldades nende õigsust. Nõude põhjendatuse kohta saab ta teha vaheotsuse vaid juhul, kui seda on taotletud. Mitme kostja vastu esitatud hagi lahendamisel saab maakohus asja mõne kostja suhtes sisuliselt lahendada vastavate eelduste olemasolul TsMS § 450 alusel osaotsusega. Ka ringkonnakohus saab vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa. Vaheotsuse tegemise eeldus on poole taotlus, seda ka TsMS § 449 lg 1 järgi nõude põhjendatuse kohta vaheotsuse tegemisel. Kui pool ei esita vaheotsuse tegemise taotlust, ei ole kohtul vaheotsuse tegemiseks alust. Samuti ei saa ilma taotluseta üle minna ühelt vaheotsuse liigilt (aegumine) teisele (nõude põhjendatus).

Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas kõigepealt käsitlenud nõude aegumist ja leidnud, et tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded ei ole aegunud. Selle asemel et sellega piirduda ning maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, asus ringkonnakohus asjaolusid tuvastades hindama kostjate vastuväidete põhjendatust selle kohta, et hageja kaotas lepingust taganemise õiguse. Apellatsiooniesemeks oli üksnes aegumise küsimus. Ringkonnakohtul ei olnud pädevust asjaolusid tuvastades hinnata nõude põhjendatust. Seda tehes väljus ringkonnakohus lubamatult apellatsioonkaebuse piiridest. Ta ei saanud asja ise lõpuni lahendada. Selliselt täpsustab kolleegium 8. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-118-11 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohta ja lisab, et haginõude saanuks ringkonnakohus lõpuni lahendada üksnes hagi läbi vaatamata jättes. Ringkonnakohus saab ka vaheotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel jätta haginõude TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata, kui esitatud asjaoludel ei ole selle rahuldamine võimalik. Vaheotsuse tegemise raames tuvastamisele mittekuuluvaid asjaolusid ta aga tuvastada ja sel alusel nõude põhjendamatusele tuginedes hagi rahuldamata jätta ei saa.

Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis jätnud maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Selliselt on ringkonnakohtu resolutsioon kõigepealt osaliselt vastuolus põhjendava osaga. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja tagastusvõlasuhtest tulenevad nõuded aegunud. Seega ei saa ka ringkonnakohtu otsuse põhjenduste loogika järgi vähemalt põhiosas õige olla maakohtu otsuse resolutsioon, mille järgi on hageja nõuded kostjate vastu aegunud. Maakohtu otsuse resolutsioon tulnuks lisaks vaidlustamata osale jätta muutmata üksnes osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta.

Kui eelleping sõlmiti enne 1. juulit 2002, siis ei ole tegemist kestvuslepinguga, st võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 1 lg 1 ja § 11 järgi kohaldub sellele lepingule enne 1. juulit 2002 kehtinud seadus, eelkõige Eesti NSV tsiviilkoodeks (TsK). VÕSRS § 7 lg 1 järgi saab enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu lõpetada tollal kehtinud seaduse alusel, kuid pärast 1. juulit 2002 kehtivas korras. See tähendab, et lepingu lõpetamise alus peab tulenema TsK-st (või lepingust enesest). VÕS § 118 taganemise tähtaja kohta on põhimõtteliselt ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud lepingute puhul kohaldatav, kuna see on koos lõpetamise ühepoolse avaldusega osa lepingu lõpetamise korrast ehk selle formaalsetest eeldustest.

Eellepingu korral võib tegemist olla ka müügilepinguga, kui selle järgi oli kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused. Lepingu lugemist müügilepinguks ei välista selle nimetamine eellepinguks ega see, et kinnisasi ei olnud lepingu sõlmimise ajal kinnistusraamatusse kantud (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-09, p 12).

Jätkuva lepingu rikkumise puhul ei pruugi olla VÕS § 118 lg 1 järgne lepingust taganemise tähtaeg VÕS § 118 lg 2 järgsest lühem. See kehtib eelkõige juhul, kui hagejal on küll täitmise nõue, kuid selle võimatuse tõttu ei saa ta seda realiseerida (kinnisasi on võõrandatud) ega ka muid nõudeid enam maksma panna. Vastupidine muudaks mh TsÜS § 146 lg 5 sisutühjaks.

Konkurentsipiirangu kokkuleppega ei määrata kindlaks töötaja tööülesandeid ning seda kokkulepet ei saa käsitada töötaja tööülesandena TLS § 74 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt ei saa konkurentsipiirangu rikkumise tõttu tekkinud kahju käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna. Konkurentsipiirangu kokkulepe on töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, mille rikkumise puhuks võib ette näha leppetrahvi maksmise kohustuse ja lisaks nõuda ka kahju hüvitamist. Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahjunõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

Konkurentsipiirangu kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahjunõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

Hagiavalduses märgitakse TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on esitanud sooritusnõuded, st palunud kostjailt midagi välja mõista. Sooritusnõue peab aga olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. (p 17)

Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata. Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel. Varalise nõude "rüütamist" riigilõivu tasumata jätmise eesmärgil mittevaraliseks tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega vastuolus olevaks ja taunitavaks ning sellist poole toimimist tuleb kohtul tõkestada.

Sooritusnõue peab olema selline, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust täita, st haginõudele esitatakse samad kriteeriumid mis kohtuotsuse resolutsioonile. Otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue. Rahaline nõue tuleb kohtule esitada summaliselt kindlaksmääratult ning üksnes seaduses ettenähtud juhul on hagejal võimalik jätta taotletava raha suurus kindlaks määramata. Seadus ei võimalda jätta varalise kahju eest nõutava hüvitise suurust rahaliselt määramata ja menetluslikult ei tulene seda võimalust ka summa kindlaksmääramist kohtu diskretsiooniotsusega võimaldava materiaalõiguse normi alusel.

Kostjad osalevad (sarnaselt solidaarvõlgnikele) menetluses TsMS § 207 lg 2 mõttes iseseisvalt, st ühe kostja toimingud (sh kaebused) ei mõjuta teise kostja menetluslikku seisundit.

Lepingulise kahju hüvitamise nõue hakkab vähemalt üldjuhul aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas. Lepingu põhikohustuse kestva rikkumise algusega hakkab kõigi sellest tulenevate ja ettenähtavate nõuete aegumine.

Kuivõrd ühistu majandamiskulud KÜS § 151 mõttes kujutavad endast korduvaid/perioodilisi kohustusi, tuleb nõuete aegumise osas kohaldada TsÜS § 154.

Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi) (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11).

Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.

Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada.

TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine. Kohustuse rikkumine võib olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Kuid hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa.