Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (lühend - VÕSRS)

TsÜS (1994) § 123 lg 1 kohaselt oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest. VÕSRS § 1 kohaselt jõustus 1. juulil 2002 TsÜS (2002), mille § 157 lg 1 (enne 5. aprilli 2011 kehtinud sõnastuses) järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte lg 2 järgi algas nimetatud aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses sätestati, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 kohaldus jõustunud kohtuotsusest tulenevale, 1. juuliks 2002 aegumata nõudele sellest ajast jõustunud TsÜS (2002) § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30 aastale. Seda aegumistähtaega tuleb TsÜS (2002) § 157 lg 2 järgi arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist (vt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 21). TsÜS (2002) § 157 lg 1 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 (alates 5. aprillist 2011 kehtivas sõnastuses) järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 1. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg-t 1. Enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). (p 11)

TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10 aastat. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s 4. Selle lõike esimese lause kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. a 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Sellisena reguleerib nimetatud lause uue, lühema aegumistähtaja kehtimist tagasiulatuva toimega. VÕSRS § 9 lg 4 teises lauses on üritatud reguleerida juhtumit, mil varem kehtinud 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks lühemale tähtajale ülemineku tõttu võlausaldaja jaoks liiga vara. Teise lausega on püütud uut aegumistähtaega osal juhtudel pikendada. Kolleegium märgib, et teises lauses sätestatud juhtum ei ole võimalik, sest kõige varem sai 30-aastane aegumistähtaeg kulgema hakata 1. juulist 2002, mil see tähtaeg TsÜS § 157 lg-s 1 sellise pikkusega kehtestati (varem 10 aastat). Kõige varem 2002 juulis kulgema hakanud 30-aastane tähtaeg ei saaks aga kuidagi olla möödunud varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses reguleeritud tagasiulatuva toimega aegumistähtaeg, mille pikkus on maksimaalselt 10 aastat ja mis sai samuti kõige varem kulgema hakata 1. juulil 2002. Samuti ei saa kõige varem juulis 2002 alanud 30-aastane tähtaeg lõppeda enne 1. märtsi 2021.a, nagu märkis ringkonnakohus. (p 12) Siiski on VÕSRS § 9 lg 4 teise lause alusel selgelt arusaadav seadusandja soov aegumistähtaja olulist lühenemist võlausaldaja huvides osaliselt tasakaalustada üleminekuperioodi kehtestamisega. Seetõttu on võimalik VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. (p 13)

Kui käendusleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena (Vt Riigikohtu 8. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09, p 13). Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär.

TsMS § 207 lg 3 järgi, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaashageja või -kostja esitab kaebuse, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või -kostjate suhtes. Sama kinnitab kassatsioonimenetluse kohta TsMS § 680 lg 2 kolmas lause (vt selle kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 17 ja 13. veebruari 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17). Üürnike perekonnaliikmete õigus vallata eluruumi tuleneb üürniku õigusest valdusele. Juhul kui esitatakse hagi eluruumi vabastamiseks üürniku ja tema perekonnaliikmete vastu, on nad kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 järgi.

VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks 1. juuli 2002 seisuga piisas, kui isik kasutas enne nimetatud kuupäeva tööandja eluruumi, samuti piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ES § 60 lg-s 4 sätestatud ühele tingimusele.

Seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni 1. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s.

VÕSRS § 15 lg 4 alusel võib üürileandja sellise kasutusõiguse erakorraliselt üles öelda analoogia korras näiteks juhul, kui üürnik on viivituses üüri ja/või kõrvalkulude maksmisega VÕS § 316 lg-s 1 sätestatud ulatuses.

1. jaanuaril 2006 jõustunud TsÜS § 160 lg 2 p 6 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud kolmanda isiku kaasamine menetlusse kolmanda isiku vastu suunatud nõude suhtes. TsÜS § 160 lg 2 p-le 6 ei ole seadusega antud tagasiulatuvat jõudu. VÕSRS § 9 lg-t 1 analoogia alusel kohaldades saab hagi aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 6 järgi peatuda üksnes siis, kui kolmas isik kaasatakse menetlusse pärast selle sätte jõustumist.

TsÜS § 160 lg 2 p 6 peab silmas olukorda, kus kolmas isik kaasatakse menetlusse poole taotlusel, kes leiab, et kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib tal olla õigus esitada kolmanda isiku vastu lepingu rikkumisest tulenev või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõue (TsMS § 216 lg 1).

Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on tehtud otsus, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama paragrahvi 11. lõike kohaselt muudab kõrgema astme kohus otsuse muutmise või uue otsuse tegemise korral vastavalt kohtukulude jaotust. See põhimõte kehtib ka juhul, kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 691 p 5 järgi.

VÕSRS § 11 sätestab, et enne 1. juulit 2002 tekkinud võlasuhtele kohaldatakse enne VÕSRS-i, s.o enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kuivõrd isikute vahel tekkis kinnistu võõrandamise võlasuhe enne 1. juulit 2002 ning enne seda kuupäeva ei kehtinud VÕS § 291 lg-ga 4 sarnast sätet, siis tähendaks selle sätte kohaldamine kinnisasja müüja suhtes seaduse tagasiulatuvat kohaldamist. Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtte järgi on seadus tagasiulatuvalt kohaldatav üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Seadus ei näe ette VÕS § 291 lg 4 tagasiulatuvat kohaldamist. Kinnisasja müüja kasutas enne 1. juulit 2002 oma õigust võõrandada kinnistu ja sõlmida asjaõiguslik kokkulepe kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kinnisasja ostjale ilma, et ta jääks vastutama kinnistu omandaja ja uue üürileandja poolt toimepandavate üürilepingu rikkumiste eest. Nendele tehingutele tuleb VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi kohaldada varasemat seadust, st et müügilepingu ja asjaõigusliku kokkuleppe sõlmimise tagajärgedena kehtivad kinnisasja müüja jaoks üksnes enne 1. juulit 2002 kehtinud seadustes sätestatud tagajärjed. (p 12)

Kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.

Seadusest ei tulene otseselt lähisugulase õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks, kui ta ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (kui piirangud võimaldavad volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks peab kohus osutama piiratud teovõimega isikule igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus seotud TsMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. See ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle.

Konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks.

Enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Sellise isiku teovõime küsimusi võimaldavad lahendada alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-d 2, 4 ja 5, kuigi nimetatud sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1. Selgus sellise isiku tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3.

Vt p 15.

PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul.

Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.

Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.