Kodakondsuse seadus (lühend - KodS)

Õigusemõistmisel on õiguslikult siduv põhiseaduse preambuli määratlus Eesti riigi tekke kohta, mille järgi on Eesti riigi väljakuulutamine seostatud 24. veebruariga 1918. Eesti kodakondsuse tekkeaega ei ole võimalik paigutada sellest varasemasse perioodi.

Kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks. Esimeseks õigusaktiks, millega määratleti Eesti kodanike ring, oli 26. novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määrus Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta. Määrus avaldati 4. detsembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas ja jõustus samal päeval.

Maanõukogu määruse § 1 p-s 2 on selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et Eesti kodakondsuse omandamise üheks tingimuseks on see, et isik kuulus 24. veebruari 1918. a seisuga endise Vene riigi alamate hulka. Nimetatud säte ei võimalda asuda seisukohale, et Eesti kodakondsus võis tekkida enne 24. veebruari 1918. Eesti riik on Maanõukogu 26. novembri 1918. a määruse § 1 p-ga 1 normatiivselt ning selgelt ja ühemõtteliselt seostanud Eesti kodakondsuse omandamise ka faktilise elamisega Eestis Maanõukogu määruse jõustumisel (4. detsembril 1918).

Arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel võib asjaolusid tõendada tunnistaja ütlustega, kui seadusega ei ole tõendile ette nähtud kindlat vormi. Sellest aga ei tulene, et dokumentaalsete tõendite puudumisel on tunnistaja ütlused otsustavaks tõendiks ka olukorras, kus kohtud on tunnistaja ütlusi pidanud ebausaldusväärseteks ja olustikuga kokkusobimatuteks.

Kohtu seisukoha üllatuslik muutus võib olla aluseks kohtuotsuse tühistamiseks juhul, kui kohtu varasema seisukoha muutmise tõttu oli kohus isiku viinud eksitusse tuvastamisele kuuluvate faktiliste asjaolude osas ja see eksitus mõjutas asja otsustamist. Sellisel juhul oleks tegemist HKMS § 2 lg-te 5 ja 6 ning § 129 lg 1 p 6 rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.

Kohtute õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ega tohi tulla neile üllatuslikult. Kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta. Nimetatud põhimõtete mitte-järgimine võib tingida üllatusliku otsuse tegemise, mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele.