Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (lühend - PSJKS)

Vt p 46.

Sätte asjassepuutuvust on Riigikohtul võimalik hinnata siis, kui asja lahendanud kohus on välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. Seetõttu ei luba PSJKS § 9 lõige 1 esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist ega teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. Kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. (p 47)

Riigikohus on korduvalt leidnud, et PSJKS § 9 lõige 1 ei luba üldjuhul kohtul algatada konkreetse normikontrolli menetlust esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega. Põhjus on eelkõige selles, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on ajutine ning seeläbi ei lahendata vaidlusalust õigusküsimust lõplikult. Esialgse õiguskaitse andmisel kohaldab kohus menetlusseaduse norme ning see ei eelda mõne kehtiva (ja õigusküsimuse lõplikul lahendamisel otsustava tähtsusega) materiaalõiguse normi kohaldamata jätmist ega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). Eelöelduga on kooskõlas ka Riigikohtu 2015. a lahendi sedastus, et esialgse õiguskaitse määrusega saab konkreetse normikontrolli algatada, kui kohus esialgset õiguskaitset kohaldades leiab, et esialgse õiguskaitse menetluses kohaldatav norm on põhiseaduse vastane. Esialgse õiguskaitse rakendamisel tähendab „kohaldatav norm“ kohaldatavat asjakohast menetlusnormi ning pole välistatud, et see (või ka kohase menetlusnormi puudumine) on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus. (p-d 48–49)

Esialgse õiguskaitse eesmärgiks on vältida olukorda, kus kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega oleks oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lõike 1 esimene lause). Kohus saab kohaldada esialgse õiguskaitse abinõusid, mis on seotud vaidlustatud haldusakti või toiminguga (vt HKMS § 251 lõige 1). Välistatud ei ole esialgse õiguskaitse tagamiseks ka sellise HKMS §‑s 251 nimetatud abinõu võtmine, mis on kaebuse esemeks. Seejuures võimaldab HKMS § 251 lõike 1 punkt 5 esialgse õiguskaitse määrusega seada keelde ja kohustusi ka eraisikutele. Kui esialgse õiguskaitse abinõu läheb vastuollu põhiasja lahendamisel kohaldamisele kuuluva sättega, ei pea kohus abinõu rakendamiseks algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Siiski peab kohus ka sellises olukorras hindama esialgselt ja ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata kaebuse eduväljavaateid, sh tõenäosust, et põhiasja lahendamisel kohalduv säte tuleb asja lõplikul lahendamisel tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata. Kaebajate õiguste kaitsmiseks halduskohtumenetluse vältel piisab aga esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamisest. (p-d 54–55)

Üksnes õigusküsimuse lõplikul lahendamisel saab otsustava tähtsusega materiaalõiguse norm kuuluda kohaldamisele, mistõttu on alles siis kohtul võimalik ka norm kohaldamata jätta selle põhiseadusvastasuse tõttu (PS § 152 lõige 1). (p 48)

Riigikogu liikmel on õigust esitada PSJKS § 16 kohane kaebus vaid juhul, kui väidetakse Riigikogu otsuse vastuolu Riigikogu liikme mõne sellise õigusega, mis on käsitatav parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskse, põhiseadusega kaitstud osana. (p 29)

Õigus esitada arupärimisi hõlmab õigust saada arupärimisele vastus. Seega kuulub Riigikogu liikme õigus saada esitatud arupärimisele vastus Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstud osade hulka. (p-d 32–33)

Seaduse algatamise õigus oleks sisutühi, kui see piirduks üksnes õigusega anda eelnõu Riigikogu menetlusse. See õigus hõlmab ka õigust nõuda eelnõu arutamist Riigikogus. Põhiseadusest on tuletatav Riigikogu kohustus võtta Riigikogu liikme või fraktsiooni algatatud seaduseelnõu arutamisele mõistliku aja jooksul. RKKTS-s sätestatud tähtaeg eelnõu menetlemiseks sisustab põhiseadusest tulenevat õigust. Seega oli kaebus esitatud Riigikogu liikme mandaadi keskse osa kaitseks. (p-d 39–40)

Kaebajate arupärimistele vastamise ja seaduseelnõu täiskogu päevakorrast väljajätmise otsustas lõplikult Riigikogu täiskogu. (p-d 36 ja 41)

Kui Riigikogu liikmed on otsustanud kasutada mõnda oma mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osade hulka kuuluvat õigust ühiselt, fraktsioonina, võivad nad esitada PSJKS § 16 alusel kaebuse Riigikogu otsuse peale ka siis, kui formaalselt rikuti nende fraktsiooni õigust. (p 42)

Kui rikutakse parlamendi liikme õigust, mis on käsitatav parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskse, põhiseadusega kaitstud osana, on tal õigus esitada PSJKS § 16 kohane kaebus Riigikohtule. (p 29)

Demokraatia põhimõtte kohaselt peab otsuste vastuvõtmisele Riigikogus eelnema seisukohtade kujundamine, kompromisside ja kokkulepete otsimine, ekspertide ja huvirühmade ärakuulamine ning avalik arutelu. (p 52)

Arupärimiste esitamine ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete takistamiseks. Põhiseadus eeldab põhiseaduslike institutsioonide üksteist respekteerivat koostööd riigielu küsimuste lahendamisel. Seda ei järgita, kui üksnes arupärimistele vastamine võtab suure osa valitsusliikmete tööajast, ei ole nimetatud põhimõttest kinni peetud. Sellega kaasneb oht kahjustada demokraatliku kontrolli mehhanismide kvaliteeti ja tõsiseltvõetavust. (p 62)

Arupärimisele suuline vastamine tagab ühtaegu nii arupärimise ja sellele antava vastuse avalikkuse (vt PS § 72 lõige 1) kui ka Riigikogu liikmete võimaluse anda vastusele hinnang. Mõlemad on olulised iseäranis täitevvõimu (Vabariigi Valitsuse või selle liikme) tõhusaks kontrollimiseks, mis on üks Riigikogu põhiseaduslik ülesanne. Sama eesmärki teenib ka PS § 74 lõikes 2 sätestatud arupärimistele vastamise 20-istungipäevane tähtaeg. Põhiseaduses fikseerituna on see mõeldud kindlustama eelkõige, et arupärija saaks vastuse ajal, kui arupärimises tõstatatud küsimus on aktuaalne. (p 32)

PS §-dest 59 ja 65, mis sätestavad Riigikogu ülesanded ja pädevuse, tuleneb Riigikogu töövõime tagamise kohustus. Riigikogu töövõime on ohustatud või koguni halvatud muu hulgas siis, kui Riigikogule esitatakse säärane hulk eelnõusid ja arupärimisi, et Riigikogu mõistlikult korraldatud tööajast ei piisa nende kõigi menetlemiseks ning muude põhiseadusega Riigikogule pandud ülesannete täitmiseks. (p 52)

Ehkki valitsus ja selle liikmed on Riigikogu ees aruandekohustuslikud, peab täitevvõimu üle tehtava parlamentaarse kontrolli korraldus võimaldama ministritel täita enda põhiseaduslikku rolli. (p 62)

Kuna eelnõu ja arupärimist saab seaduse kohaselt üle anda üksnes Riigikogu istungil, riivab selleks otstarbeks istungil antava aja piiramine Riigikogu liikmete PS § 103 lõike 1 punktist 1, PS §-st 74 ning PS § 65 punktist 1 tulenevaid õigusi. (p 30)

Põhiseadus kaitseb nii Riigikogu liikme mandaadi omamist kui ka selle teostamist. Mandaadi teostamine hõlmab muu hulgas õigust esitada arupärimisi (PS § 74). (p 30)

PS § 74 lõikest 2 tulenev Riigikogu liikme õigus saada esitatud arupärimisele vastus Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstud osade hulka. (p 33)

Arupärimisõigus ei ole piiramatu ning Riigikogu võib sätestada Riigikogu kodukorra seaduses ja Riigikogu töökorra seaduses muu hulgas arupärimise esitamise ja sellele vastamise korra. (p 31)

Õigus esitada arupärimisi hõlmab õigust saada arupärimisele vastus. (p 32)

Põhiseaduse § 74 lõige 2 näeb ette arupärimisele vastamise vormi. Adressaadi kohustus vastata arupärimisele Riigikogu istungil tähendab, et vastata tuleb suuliselt. See tagab ühtaegu nii arupärimise ja sellele antava vastuse avalikkuse (vt PS § 72 lõige 1) kui ka Riigikogu liikmete võimaluse anda vastusele hinnang. Mõlemad on olulised iseäranis täitevvõimu (Vabariigi Valitsuse või selle liikme) tõhusaks kontrollimiseks, mis on üks Riigikogu põhiseaduslik ülesanne. (p 32)

Põhiseaduse § 74 lõige 2 näeb ette arupärimisele vastamiseks 20-istungipäevase tähtaja. Põhiseaduses fikseerituna on see mõeldud kindlustama eelkõige, et arupärija saaks vastuse ajal, kui arupärimises tõstatatud küsimus on aktuaalne. Tähtaeg on oluline iseäranis täitevvõimu tõhusaks kontrollimiseks, mis on üks Riigikogu põhiseaduslik ülesanne. (p 32)

PS § 74 lõikest 2 tulenev Riigikogu liikme õigus saada esitatud arupärimisele vastus Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstud osade hulka. (p 33)

Arupärimisele vastamise tähtaega arvutatakse istungipäevades. Põhiseadus ei täpsusta, mida pidada istungipäevadeks. Riigikogu tööaja sätestab RKKTS, milles on kindlaks määratud Riigikogu korraliste, s.t korraliste istungjärkude raames toimuvate istungite ajad. Riigikogu võib korraliste istungjärkude ajal pidada ka täiendavaid istungeid, ent need kutsutakse kokku RKKTS-is sätestatud tööajagraafiku väliselt vajadust mööda. Korraliste istungjärkude vahelisel ajal võivad toimuda erakorralised istungjärgud, mis samuti kutsutakse kokku vajaduse korral. Arupärimisele vastamise tähtaja üks eesmärk on anda arupärimise adressaadile aega vastus ette valmistada ning vastamise aega planeerida. Kui lugeda tähtaja sisse täiendavate istungite ja erakorraliste istungjärkude päevad, võib esialgu kindlaks määratud tähtaeg muutuda ning vastamise tähtpäev varasemaks nihkuda. See looks aga ebakindlust nii arupärijale kui ka adressaadile. Seetõttu on põhjendatud tõlgendus, mille kohaselt on istungipäevadeks PS § 74 lõike 2 mõttes Riigikogu tööajagraafikus ette kindlaks määratud korraliste istungite päevad. (p 47)

PS § 74 lõikes 2 sätestatut tuleb käsitada menetlusreeglina. Riigikogul võib olla kaalukaid põhjuseid, mis õigustaksid erandina arupärimistele vastamise Riigikogu päevakorda võtmata jätmist. (p 50)

PS § 74, mis näeb ette arupärimise esitamise võimaluse ning arupärimisele vastamise tähtaja, ei tule mõista nõnda, et arupärimistel on prioriteet Riigikogu teiste ülesannete ning Riigikogu liikme mandaadist tulenevate muude õiguste ees. (p 51)

Põhiseaduslike institutsioonide töö võib olla takistatud suure hulga arupärimiste tõttu, millele nad Riigikogu istungil peavad vastama. Teiseks ohustab nende ülesannete täitmist see, kui liigse koormatuse tõttu ei suuda Riigikogu toimida korrakohaselt: menetleda eelnõusid, käsitleda ülevaateid ja ettekandeid, reageerida ettepanekutele, nimetada ametitäitjaid jne. (p 54)

PS § 74 lõiget 2 tuleb mõista nõnda, et reeglina peab Riigikogu liige saama arupärimisele vastuse Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul. Erand sellest reeglist on aga lubatav olukorras, kui arupärimisele vastamine selle aja jooksul ei ole võimalik ilma Riigikogu või teiste põhiseaduslike institutsioonide töövõimet või Riigikogu liikmete õigusi oluliselt kahjustamata. (p 55)

Arupärimiste esitamine ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete takistamiseks. (p 62)

Riigikogu on leidnud päevakorda koostades tasakaalu eri õiguste ja väärtuste vahel ega ole väljunud Riigikogule põhiseadusega ette nähtud enesekorraldusõiguse piiridest. (p 64)

Põhiseadus kaitseb nii Riigikogu liikme mandaadi omamist kui ka selle teostamist. Mandaadi teostamine hõlmab muu hulgas õigust algatada seadusi (PS § 103 lõike 1 punkt 1). (p 30)

Erakorralise istungjärgu kokkukutsumine eeldab PS § 68 kohaselt kas Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse või vähemalt viiendiku Riigikogu koosseisu (s.t vähemalt 21 Riigikogu liikme) ettepanekut. Seejuures on PS § 70 teise lause kohaselt Riigikogu erakorralisel istungjärgul otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust (s.t vähemalt 51 Riigikogu liiget). (p 67)

Seaduse algatamise õigus oleks sisutühi, kui see piirduks üksnes õigusega anda eelnõu Riigikogu menetlusse. See õigus hõlmab ka õigust nõuda eelnõu arutamist Riigikogus. Põhiseadus ei sätesta seaduseelnõu Riigikogus menetlemise täpsemaid nõudeid. Erinevalt arupärimistele vastamisest, milleks põhiseadus näeb ette tähtaja, ei ole põhiseaduses seaduseelnõude arutamiseks ühtegi tähtaega. Tähtaegade nimetamata jätmine ei tähenda siiski, et Riigikogu võib jätta eelnõu üldse arutamisele võtmata või sellega lõputult venitada pS § 103 lõike 1 punktidest 1 ja 2 koostoimes PS §-ga 62 on tuletatav Riigikogu kohustus võtta Riigikogu liikme või fraktsiooni algatatud seaduseelnõu arutamisele mõistliku aja jooksul. (p 39)

Seaduseelnõu menetlemise korra loomisel peab Riigikogu aga silmas pidama põhiseadusest tulenevaid tingimusi, sealhulgas PS § 103 lõike 1 punktidest 1 ja 2 tulenevat nõuet, mille järgi tuleb Riigikogu liikmete ja fraktsioonide algatatud seaduseelnõud arutamisele võtta mõistliku aja jooksul. RKKTS § 97 lõikes 2 sätestatud tähtaeg kujutab endast selle põhiseadusest tuleneva nõude konkretiseeringut. (p 72)

Ehkki põhiseadus osutab fraktsioonide spetsiifilistele, üksikute Riigikogu liikmete õigustest eraldi käsitatavatele õigustele, on need lõppastmes tagasi viidavad PS §-s 62 sätestatud vaba mandaadi põhimõttele. (p 42)

Kui Riigikogu liikmed on otsustanud kasutada mõnda oma mandaadi kesksete, põhiseadusega kaitstud osade hulka kuuluvat õigust ühiselt, fraktsioonina, võivad nad esitada PSJKS § 16 alusel kaebuse Riigikogu otsuse peale ka siis, kui formaalselt rikuti nende fraktsiooni õigust. (p 42)

PS § 62 näeb ette Riigikogu liikmete Riigikogu funktsioonide teostamises võrdse osalemise printsiibi (vrd otsus asjas nr 3-4-1-3-05, punkt 16). Selle kohaselt on Riigikogu liikmed enda mandaadi teostamisel võrdsed ning peavad saama Riigikogu tööst osa võtta võrdsetel tingimustel. Riigikogu liikme mandaadi osaks olevaid õigusi tuleb kasutada nii, et see ei kahjustaks teiste Riigikogu liikmete võimalusi oma mandaati kasutada. Kui osa Riigikogu liikmeid oma õigusi kuritarvitades esitab väga palju eelnõusid ja arupärimisi, takistavad nad sellega Riigikogu teiste liikmete mandaadi kasutamist. (p 53)

PS § 104 lõike 1 kohaselt sätestab seaduste vastuvõtmise korra Riigikogu kodukorra seadus. Seaduste vastuvõtmise kord hõlmab seaduseelnõu arutamise ja selle suhtes seisukoha kujundamise menetlust. Need on küsimused, mis seostuvad Riigikogu pädevuse teostamise sisemise organisatsiooni ja korraga, olles seega hõlmatud Riigikogu enesekorraldusõigusest. Seaduseelnõu menetlemise korra loomisel peab Riigikogu aga silmas pidama põhiseadusest tulenevaid tingimusi, sealhulgas PS § 103 lõike 1 punktidest 1 ja 2 tulenevat nõuet, mille järgi tuleb Riigikogu liikmete ja fraktsioonide algatatud seaduseelnõud arutamisele võtta mõistliku aja jooksul. (p 72)

Põhiseadus ei täpsusta, mida pidada istungipäevadeks. Riigikogu tööaja sätestab RKKTS, milles on kindlaks määratud Riigikogu korraliste, s.t korraliste istungjärkude raames toimuvate istungite ajad. Riigikogu võib korraliste istungjärkude ajal pidada ka täiendavaid istungeid, ent need kutsutakse kokku RKKTS-is sätestatud tööajagraafiku väliselt vajadust mööda. Korraliste istungjärkude vahelisel ajal võivad toimuda erakorralised istungjärgud, mis samuti kutsutakse kokku vajaduse korral. Arupärimisele vastamise tähtaja üks eesmärk on anda arupärimise adressaadile aega vastus ette valmistada ning vastamise aega planeerida. Kui lugeda tähtaja sisse täiendavate istungite ja erakorraliste istungjärkude päevad, võib esialgu kindlaks määratud tähtaeg muutuda ning vastamise tähtpäev varasemaks nihkuda. See looks aga ebakindlust nii arupärijale kui ka adressaadile. Seetõttu on põhjendatud tõlgendus, mille kohaselt on istungipäevadeks PS § 74 lõike 2 mõttes Riigikogu tööajagraafikus ette kindlaks määratud korraliste istungite päevad. (p 47)

Arupärimisõigus ei ole piiramatu ning Riigikogu võib sätestada Riigikogu kodukorra seaduses ja Riigikogu töökorra seaduses muu hulgas arupärimise esitamise ja sellele vastamise korra. (p 31)

PS §-st 69 tulenevalt on esimees ja aseesimehed, kes RKKTS-i kohaselt moodustavad Riigikogu juhatuse, seatud Riigikogu tööd planeerima, tagamaks parlamendi töö sujuv korraldus. Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum oma töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes laieneb ka Riigikogu istungite päevakordade koostamisele. (p 64)

Põhiseadus ei nõua mitte üksnes Riigikogu, vaid ka teiste põhiseaduslike institutsioonide töövõimet. Põhiseadusega on nendele institutsioonidele ette nähtud ülesanded, mida nad peavad täitma (nt Vabariigi Valitsus – PS § 87, Riigikontroll – PS § 133, õiguskantsler – PS § 139). Esiteks võib nende institutsioonide töö olla takistatud suure hulga arupärimiste tõttu, millele nad Riigikogu istungil peavad vastama. Teiseks ohustab nende ülesannete täitmist see, kui liigse koormatuse tõttu ei suuda Riigikogu toimida korrakohaselt: menetleda eelnõusid, käsitleda ülevaateid ja ettekandeid, reageerida ettepanekutele, nimetada ametitäitjaid jne. (p 54)

PSJKS § s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista üksikisiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi, samas kui PSJKS § 17 sätestab kinnise loeteluna juhud, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes. (p 26)

PSJKS § 16 tagab teatavatel juhtudel kohtuliku kaitse ka sisesuhtes, kui Riigikogu täiskogu väidetavalt rikub Riigikogu liikme õigusi. PSJKS § 16 ei taga siiski kaebeõigust mis tahes RKKTS-iga sätestatud Riigikogu liikme õiguste kaitseks, vaid juhul, kui vaidlustatav Riigikogu otsus väidetavalt rikub parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskseid, põhiseadusega kaitstud osi. Seega peab Riigikohus selgitama, kas Riigikogu liikme õigus esitada protseduurilisi küsimusi ning õigus anda üle eelnõusid ja arupärimisi on Riigikogu liikme mandaadi (PS § 62) kesksed, põhiseadusega kaitstud osad. (p 26)

Põhiseadus kaitseb nii Riigikogu liikme mandaadi omamist kui ka selle teostamist. Põhiseadusest tulenevalt on Riigikogu liikmel oma mandaadi teostamiseks õigus osaleda Riigikogu töös teiste Riigikogu liikmetega võrdsetel tingimustel (PS § 62 koostoimes PS § 12 lõikega 1), õigus moodustada ja kuuluda fraktsiooni (PS § 71 lõige 2, õigus nõuda vahenditut arutelu Riigikogu istungil (PS § d 65 ja 62) ning õigus saada piisavat, tema sõltumatust ja mandaadi kasutamise vabadust tagavat tasu (PS § 75). Mandaadi teostamisega seostuvad vaieldamatult veel ka näiteks õigus algatada seadusi (PS § 103 lõike 1 punkt 1), õigus esitada arupärimisi (PS § 74) ning sõna- ja hääletamisõigus Riigikogus ja selle organites (PS § 62). (p 27)

Riigikogu liikme õigust esitada küsimusi istungi läbiviimise korra kohta põhiseadus ei nimeta. (p 29)

Õigust esitada istungi juhatajale küsimusi istungi läbiviimise korra kohta tuleb käsitada Riigikogu liikme istungist osavõttu toetava protseduurilise võimalusena. (p 31)

Parlamendi kui erinevaid poliitilisi seisukohti esindavatest liikmetest koosneva kollegiaalorgani pädevuse tõhusaks teostamiseks on menetlusreeglid iseäranis tähtsad. Mida paremini saab Riigikogu liige aru istungi läbiviimise reeglitest, seda tõhusamalt on tal võimalik oma mandaati teostada, sh Riigikogu istungil toimuvatest aruteludest osa võtta. Vaatamata sellele ei ole Riigikogu liikmete võimalus esitada küsimusi istungi läbiviimise korra kohta tuletatav ei parlamentaarse demokraatia põhimõttest ega Riigikogu liikme põhiseaduslikku seisundit reguleerivatest sätetest, mistõttu ei kuulu see parlamentaarse demokraatia ega Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstavate osade hulka. (p 30)

See, kuidas tagada Riigikogu liikmete informeeritus istungi läbiviimise reeglitest, on enesekorraldusõiguse raames Riigikogu enda otsustada. Riigikogu enesekorraldusõigus tuleneb PS § 65 punktist 16 koosmõjus võimude lahususe põhimõttega ning tähendab, et parlament peab talle põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel olema autonoomne ning tal on üldjuhul õigus ise kindlaks määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord; enesekorraldusõigus annab seadusandjale tema enda tegevust puudutavates küsimustes suhteliselt suure otsustusvabaduse. Enesekorraldusõigusega kaasneb Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes. (p 31)

PS § 103 lõike 1 punktis 1 tagatud seadusandliku initsiatiivi õigus hõlmab Riigikogu liikme võimalust esitada eelnõuna vormistatud regulatsiooniettepanek Riigikogule ning õigust nõuda selle Riigikogu menetlusse võtmist ja arutamist Riigikogu kodukorra seaduses (PS § 104 lõige 1) ette nähtud korras. Seaduse algatamise õigus ei ole piiramatu. Riigikogu võib ette näha eelnõu esitamise ja menetlusse võtmise korra ning kehtestada eelnõu vormistuse suhtes nõuded, mis võimaldavad Riigikogul eelnõu tõhusalt arutada. Põhimõtteliselt sama kehtib ka Riigikogu otsuse eelnõu kohta. (p 35)

PS § 74 sätestab Riigikogu liikme arupärimisõiguse. Ka arupärimisõigus ei ole piiramatu. Sarnaselt seadusandlikule initsiatiivile võib Riigikogu sätestada põhiseaduses ettenähtud Riigikogu kodukorra seaduses ja Riigikogu töökorra seaduses muu hulgas arupärimise esitamise ja sellele vastamise korra (PS § 69 ja § 104 lõike 1 punkt 6). (p 36)

Konfliktid parlamendi töös tuleb lahendada eelkõige Riigikogul endal. Riigikogu töövõime tagamine on kõigi Riigikogu liikmete ametivandest tulenev. Parlamendienamus ja valitsus peavad oma tahte elluviimisel arvestama parlamentaarse otsustusprotsessi põhiseaduslike nõuetega. Iseäranis peavad olema tagatud Riigikogu liikmete võrdsed võimalused aruteludes osaleda, menetluse avalikkus ja läbipaistvus ning piisav aeg eelnõude põhjalikuks arutamiseks ning seisukohtade kujundamiseks Riigikogus, et langetada informeeritud otsused. Eelnõu sidumine usaldusküsimusega on lubatav, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks, kuid selle liiga sage kasutamine võib viia parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamisele. Seega viivad parlamendi tasalülitamisele nii piiramatu obstruktsioon kui ka eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega. Mõlemad on lõppastmes ohuks põhiseadusliku korra toimimisele. (p 53)

Eelnõude ja arupärimiste üleandmise korra kehtestamine on hõlmatud Riigikogu enesekorraldusõigusega. Kuna eelnõude ja arupärimiste üleandmine on tihedalt seotud põhiseaduses sätestatud seaduse algatamise õiguse ning arupärimisõiguse teostamisega, riivab eelnõu või arupärimise üleandmiseks istungil antava aja piiramine Riigikogu liikmete PS § 103 lõike 1 punktist 1, PS § st 74 ning PS § 65 punktist 1 tulenevaid õigusi. (p 39)

Riigikogu liikmete õiguste piiramise üheks legitiimseks eesmärgiks on parlamendi tõhus toimimine. Kuna muu hulgas eelnõude ja arupärimiste üleandmisega kujunes Riigikogus olukord, kus kogu töönädala ja ühe täiendava istungi jooksul ei jõutud päevakorda kavandatud küsimuste arutamiseni, olid Riigikogu juhatuse liikmete ja täiskogu võetud meetmed Riigikogu töövõime tagamiseks õigustatud. (p 50)

See, et protseduuriliste küsimuste esitamise ning eelnõude ja arupärimiste üleandmise tõttu ei jõudnud Riigikogu terve töönädala ja sellele lisaks peetud täiendava istungi jooksul päevakorda kavandatud küsimuste arutamiseni, viitab obstruktsioonile. Obstruktsiooni kui poliitilise võitluse ja parlamenditöö vahendit, millega parlamendivähemus takistab parlamendienamuse ja selle toetatava valitsuse tahte elluviimist, teostades nii oma poliitilist tahet, tuleb Riigikogu tegevuses teatavas ulatuses taluda. Obstruktsiooni abil ei või aga halvata Riigikogu tööd sellisel määral, et seadusandja osutub võimetuks täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid. See oleks parlamendivähemuse õiguste kuritarvitamine. Riigikogu vähemus saab Riigikogu tööd ajutiselt takistada, aga mitte lõputult tõkestada. Kui lubada piiramatut obstruktsiooni, võiks ka väike rühm Riigikogu liikmeid muuta Riigikogu töövõimetuks. Arvestades Riigikogu keskset kohta Eesti põhiseaduslikus riigikorralduses, võib Riigikogu pikaajaline töövõimetus halvata põhiseadusliku korra toimimise. (p 52)

Õiguskantsleri õigustloova akti kehtetuks tunnistamise taotluse puhul tähendab taotluse aluse äralangemine õigustloova akti kehtetuks muutumist, sh õigustloova akti kehtetuks tunnistamist selle andnud organi poolt. (p 22)

Õiguskantsler abstraktse normikontrolli algatajana ei kuulu PSJKS § 56 lõikes 2 nimetatud subjektide ringi, kelle algatatud menetlust asja aluse äralangemisel ei lõpetata. (p 23)

PSJKS § 6 lõike 1 punktid 1, 2 ja 3 ning ÕKS § 18 lõige 1 võimaldavad õiguskantsleril vaidlustada õigustloova akti andmata jätmist (vt alates RKÜKo nr 3-4-1-3-07, p 34; hiljuti RKPJKo nr 5-18-7, p 115). Sellise võimaluse eesmärk on saavutada olukord, kus õiguskord sisaldab põhiseadusega nõutavat (RKÜKo nr 3-4-1-3-07, p 34). (p 28)

Ei PS § 142, ÕKS § 18 lõige 1 ega PSJKS § 6 lõige 1 ei võimalda õiguskantsleril üldjuhul pöörduda Riigikohtusse sellise õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, mis taotluse esitamise hetkel enam ei kehti. Sellise olukorraga on tegemist ka õiguskantsleri taotluse puhul, kus õiguskantsler palub sisuliselt tuvastada põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastasus minevikus ehk pärast seda, kui väidetav põhiseadusvastane olukord on kõrvaldatud. (p 30)

Riigikogu valimistel hääletamise korraldamiseks jaoskonnakomisjonide moodustamine on kohaliku omavalitsusüksuse volikogu ainupädevuses. Volikogu otsust saab vaidlustada halduskohtus, mitte RKVS 12. peatükis sätestatud menetluses, esitades kaebuse Vabariigi Valimiskomisjonile ning Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Valla- või linnasekretäri ettepanek volikogule on osa volikogu otsuse ettevalmistamise menetlusest ning ka seda ei saa vaidlustada RKVS 12. peatükis sätestatud korras. (p-d 19 ja 20)

Kuigi RKVS-s 12. peatükis ja PSJKS 6. peatükis sätestatud menetlus on lühemate tähtaegadega, pakkudes seeläbi huvitatud isiku väidetava õiguste rikkumise vastu kiiremat kaitset, on kaebuse lahendamisel halduskohtus võimalik kaebaja õiguste efektiivseks kaitseks rakendada esialgse õiguskaitse meetmeid. (p 21)

RKVS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses saab esitada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse valimiste korraldaja toimingu peale. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega kaebuse kohta seisukoht võetakse, on võimalik esitada aga kaebus Riigikohtule (RKVS § 69, § 72¹). Vastavalt on sätestatud kaebemenetlus ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 6. peatükis, mille § 37 lõike 1 kohaselt saab Riigikohtult taotleda valimiste korraldaja toimingu õigusvastaseks tunnistamist ja valimiskomisjoni otsuse tühistamist. (p 17)

Vt p 22.

Kolleegiumi hinnangul on nii omavalitsuste ruumilise planeerimise, ehituslubade väljastamise kui ka sundvalduse seadmise pädevus eelnevast nähtuvalt omavahel tihedalt seotud. Samuti on omavahel seotud ruumiline planeerimine, eratee avalikuks kasutamiseks määramine ja sundvalduse seadmine. Nende kõigiga viiakse ellu omavalitsusüksuse planeerimisautonoomiat ja tagatakse elukeskkonna võimalikult suur vastavus kohalikele huvidele. Kindlustamaks erineva tasandi otsustuste omavaheline tasakaal ja erinevate huvide ühetaoline kaalumine, on põhjendatud, et ka sundvalduse seadmise üle otsustab üldjuhul omavalitsusüksus. See on kooskõlas eelkäsitletud subsidiaarsuse põhimõttega, sest omavalitsusel on kõige rohkem olukorra hindamiseks vajalikku teavet (sh juba planeeringu koostamisel ning ehitusloa menetluses kogutud teave ja tehtud analüüs) ning võime kõige paremini hinnata kohalikke olusid. (p 28)

Kokkuvõttes nõustub kolleegium Riigikogu, õiguskantsleri, justiitsministri, majandus- ja taristuministri ja keskkonnaministri seisukohaga, et KAHOS § 39 lõikes 1 sätestatud sundvalduse seadmise korraldamise kohustusega ei ole omavalitsusüksustele pandud riiklikku ülesannet. Tegemist on kohaliku elu küsimusega, mille lahendamine on muudetud seadusega omavalitsusüksuse kohustuseks. Seega ei saa vaidlusalused normid olla ka riivanud PS § 154 lõike 2 teises lauses sätestatud kohaliku omavalitsuse finantsgarantiid. (p 31)

Kuna tegemist on kohaliku ülesande täitmise rahastamisega, siis on seadusandjal eespool märgitust tulenevalt lai otsustusruum, millisel viisil selle ülesande täitmise rahastamine tagada, sh kas luua ülesande rahastamist reguleerivad erinormid. Põhiseadus ei kirjuta ette, et sundvalduse seadmise kulud ei või jääda omavalitsusüksuse kanda. Riigil on koostöös omavalitsusüksustega mitmeid võimalusi, et hinnata, kas omavalitsusüksustele pandud ülesannete täitmiseks on piisav raha tagatud, ja vajaduse korral leida sobiv mehhanism lisarahastuseks. (p 36)

Põhiseaduse § 65 punktist 16 tuleneva Riigikogu enesekorraldusõigusega (RKPJKo nr 3-4-1-3-05, p 42) kaasneb küll Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes, kuid seda piiravad teised põhiseaduslikud väärtused nagu praegusel juhul Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõte. Samuti ei tohi enesekorraldusõigusele viidates jätta Riigikogu liikmeid ilma nende mandaadi teostamisega seotud põhilistest menetluslikest õigustest. (p-d 39 ja 40)

Ka EIK on leidnud, et parlamendil on õigus reguleerida oma siseasju ilma muude võimuharude sekkumiseta, kuid üksnes tingimusel, et see toimub põhiseadusega sätestatud raamides (vt nt EIKo nr 42461/13, Karàcsony jt v. Ungari, p 142). (p 33)

Enesekorraldusõigusega kaasneb Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes. Üldjuhul piirdub kohtulik kontroll ilmselgete vigadega parlamendi enesekorraldusõiguse teostamisel, sh määratlemata õigusmõistete sisustamisel. See eeldab siiski, et Riigikogu liikmetele on olnud tagatud piisav informatsioon ja võimalus sisuliseks aruteluks. (p 40)

Kui Riigikogu täiskogul otsustatakse küsimust, kas Riigikogu peaks kaalukate põhjuste tõttu pidama istungeid kaugvormis, ja olukord ei ole kiireloomuline, tuleks küsimuse tähtsust arvestades tagada enne hääletamisele panekut selle sisuline arutelu. Kuna praegusel juhul keeldus istungi juhataja sisulist arutelu avamast, Riigikogu liikmete asjakohastele küsimustele ei vastatud ning puudus vähimgi analüüs, millist ohtu oleks kujutanud Riigikogu füüsiline kogunemine, ei saa kolleegium asja lahendamisel piirduda ilmselgete vigade kontrolliga. (p 44)

PSJKS §-s 16 kaitstavate õigustena tuleb põhiliselt mõista üksikisiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi, samal ajal kui PSJKS § 17 sätestab kinnise loeteluna juhud, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes. Samas on Riigikohus varem käsitanud PSJKS § 16 ja 17 sätetena, mis võimaldavad Riigikogu liikmel pöörduda Riigikohtusse, et lahendada sisesuhtest tekkinud vaidlus (RKHKm nr 3-17-2784/20, p 11). (p 31)

Kui Riigikogu võtab vastu sellise kaaluga otsuse nagu otsus küsimuses, kas Riigikogu koguneb füüsiliselt või kaugosaluse vormis, on puudutatud parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi kesksed, põhiseadusega kaitstud osad. Sellisel juhul on Riigikogu liikmel PSJKS §-st 16 tulenev õigus algatada sisesuhtest tulenev vaidlus Riigikohtus vaatamata sellele, et õigus nõuda vahenditut arutelu Riigikogu istungil ei ole põhiõigus ega õigus PS § 15 mõttes (RKHKm nr 3-17-284/20, p 10). (p-d 34 ja 35)

Põhiseaduse §-st 65 nähtuvast parlamentaarse demokraatia printsiibist ja PS §-s 62 sisalduvast vaba mandaadi põhimõttest tuleneb Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõte, mis nõuab, et riigielu olulised küsimused otsustataks vaba parlamentaarse arutelu tingimustes ehk võimalikult vahendamata moel. (p 35)

Rahvaesindajate vaheline suhtlus ning Riigikogu kontrollifunktsiooni teostamine kaugistungi vormis ei ole sama tõhus kui vahetud arutelud ja arupärimised Riigikogu saalis ja kuluaarides isegi siis, kui tehniline võimekus Riigikogu töö korraldamiseks kaugistungi vormis on olemas. (p 37)

Kuigi Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõtet võib Riigikogu toimimise tagamiseks piirata, tohib seda teha vaid hädavajadusel ehk üksnes siis, kui Riigikogu tõepoolest ei saa füüsiliselt kokku tulla. Selliseks takistuseks ei saa lugeda mistahes riski või raskust, mis kaasneb Riigikogu liikmete kogunemisega füüsilises ruumis. (p 45)

Ainuüksi COVID-19 viiruse leviku kõrge tase riigis ja vajadus kaitsta riskirühmi ei saa õigustada otsust rakendada kaugistungeid Riigikogus, kes tulenevalt oma rollist parlamentaarses demokraatias ja ühiskonnaelu oluliste küsimuste lahendamisel kriisisituatsioonis peaks kaugtööle siirduma mitte esimeste, vaid viimaste seas. (p-d 49 ja 50)

Riigikogu liikmetele ei esitatud ka analüüsi riski kohta, mis kaasneks Riigikogu füüsilise kogunemisega, samuti ei kaalutud alternatiivseid, leebemaid meetmeid. (p 52)

Seetõttu ei olnud põhjused, millistel Riigikogu otsustas rakendada kaugistungeid, Riigikogu liikme mandaadi vahenditu teostamise põhimõtte valguses piisavalt kaalukad. (p 54)

Sisustades RKKTS § 89¹ lõikes 1 sätestatud määratlemata õigusmõistet „kaalukad põhjused“, tuli Riigikogul silmas pidada, et põhiseadus ei luba tal kaugosalusega istungeid korraldada kergel käel – põhiseaduspäraselt tõlgendades saab kaalukas põhjus kaugistungi pidamiseks olla olukord, mis tõepoolest ei võimalda Riigikogul füüsiliselt koguneda. (p 46)

Riigikohus aktsepteeris põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, et isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada eeltõendamismenetluse sätteid. TsMS § 244 lõike 1 kohaldamisel tuleb tagada, et avaldaja au ja hea nime (PS § 17) ning eraelu kaitseks (PS § 26) kohtusse pöördumise tagamiseks (PS § 15) isikuandmete väljanõudmisega ei sekkutaks ebaproportsionaalselt postituse potentsiaalse autori eraellu (PS § 26). (p 22)

Isiku au ja head nime (PS § 17) ja eraelu puutumatust (PS § 26) väidetavalt riivava internetipostitutse autori tuvastamiseks, et tema vastu nõuet esitada, on sobiv kasutada tsiviilkohtumeneltuse seadustiku eeltõendamismenetluse sätteid. (p 22)

Isikul peab olema võimalik kasutada PS § 15 tulenevat õigust pöörduda kohtusse ka oma au ja head nime (PS § 17) või eraelu puutumatust (PS § 26) riivava internetipostitutse autori vastu. Sel eesmärgil on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud eeltõendamismenetluses nõuda välja postituse autori isikuandmeid, mis on kaitstud PS §-ga 26. (p 22)

Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel asjas ei olnud aga selge, kuidas oli põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus jättis tema taotluse läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena oli tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerkinud vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. (p 21)

Määrusest ei nähtu, kuidas on lünga põhiseadusvastaseks tunnistamine olnud vajalik maakohtule esitatud eeltõendamismenetluse taotluse lahendamiseks (vt RKPJKm nr 5-17-42/9, p 30, milles Riigikohus selgitas, et õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontrolli algatav kohus peab näitama, kas ja kuidas selle rikkumise tuvastamine oli vajalik konkreetse kohtuasja lahendamiseks). Maakohus on jätnud taotluse ühtviisi läbi vaatamata nii õigustloova akti andmata jätmist põhiseaduspäraseks pidades kui ka pärast selle põhiseadusvastseks tunnistamist. (p 20)

Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)

Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 18)

Kohtuasjast alguse saava normide põhiseadusele vastavuse kontrolli eesmärk on teenida eelkõige põhiõiguste kandjast menetlusosalise huve (RKÜKm nr 5-18-5/33, p 11). Praegusel juhul ei ole aga selge, kuidas on põhiseadusvastasuse tuvastamine aidanud kaitsta avaldaja põhiõigusi, kui kohus on tema taotluse jätnud läbi vaatamata ka pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellisena on tegemist põhiseaduslikkuse järelevalvega, mis ei kerki vajadusest kaitsta kohtuasja menetlusosalise põhiõigusi, ehk sisuliselt abstraktse normikontrolli taotlusega. Maakohus oleks pidanud pärast lünga põhiseadusvastaseks tunnistamist lahendama taotluse lähtuvalt normidest, mis oleks tema hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt olema kehtestatud sellise olukorra jaoks (vt nt RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27; RKÜKo nr 3-4-1-19-07, p 32; RKPJKm nr 3-4-1-14-10, p 12). Taotluse sisuliselt läbi vaatamata jätmine tähendab, et isik võib olla jäetud võimaluseta pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, mida nõuab PS § 15 (vrd RKÜKo nr 3-3-2-1-04, p 27). Kokkuvõttes ei selgu maakohtu määrusest, kuidas on kirjeldatud normide andmata jätmine eeltõendamismenetluse taotluse lahendamisel asjassepuutuv. (p 21)

Ühtlasi ei saanud maakohtu lahendada olnud asjas esineda kirjeldatud lünka, kuna ringkonnakohus oli samas asjas andnud maakohtule juhised tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeltõendamismenetluse normide tõlgendamise ja kohaldamise kohta koostoimes põhiseaduse asjakohaste põhiõigustega. Maakohtu lahendada olnud asjas ei saanud seega esineda kirjeldatud lünka tulenevalt ringkonnakohtu määrusest, milles anti TsMS § 658 lõike 2 kohaselt TsMS § 244 lõike 1 põhiseadusega koostoimes tõlgendamise ja kohaldamise kohta järgimiseks kohustuslik tõlgendus. Kuna lünka sel põhjusel ei esinenud, ei saanud see olla asjassepuutuv eeltõendamistaotluse lahendamisel ja Riigikohus maakohtu kirjeldatud lünga põhiseadusele vastavust ei kontrolli. (p 22)

Volikogu liikmed registreeritakse pärast seda, kui Vabariigi Valimiskomisjonile ja Riigikohtule kaebuste esitamise tähtaeg on möödunud või kaebused on lõplikult lahendatud (KOVVS § 68 lg 1). Eesmärgiks on vältida olukorda, kus pärast valimistulemuste väljakuulutamist ja uute volikogude töö alustamist selgub valimiskaebemenetluses mõni selline õigusrikkumine, mis võis mõjutada hääletamis- ja valimistulemust. Seeläbi tagatakse kohaliku omavalitsuse volikogude töö järjepidevus ning kohaliku demokraatia sujuv toimimine. Volikogu liikmete registreerimist saavad takistada eelkõige tähtaegselt ning kaebeõigusega isikute esitatud kaebused. Vastupidine tõlgendus võiks viia olukorrani, kus pahatahtlike kaebuste esitamisega takistatakse kohalike volikogude töö alustamist ja demokraatia toimimist. (p 21)

Riigikohtule saab esitada kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale, millega komisjonile esitatud kaebus oli jäetud läbi vaatamata. (p-d 17 ja 18)

Kui kaebuse esitamisel on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus Vabariigi Valimiskomisjonis, jätab Riigikohus kohtule esitatud kaebuse läbi vaatamata. (p 20)

Kuna linna või valla valimistulemuste väljakuulutamine on valla või linna valimiskomisjoni, aga mitte Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses, ei saa valimistulemuste väljakuulutamise peale esitada kaebust otse Riigikohtule. Valla või linna valimiskomisjoni tegevuse vaidlustamiseks esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile (KOVVS § 63). (p 20)

Kui Vabariigi Valimiskomisjon on jätnud talle esitatud kaebuse õigesti läbi vaatamata, jätab Riigikohus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse peale kohtule esitatud kaebuse rahuldamata. (p 22)

Vt p 33.

Vaidlustatud norm ei olnud asja lahendamisel asjassepuutuv, kuna asja algatanud kohus ei lähtunud normi tõlgendamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemast seisukohast, kuidas vaidlusalust normi tõlgendada. (p 35)

Vt p 36.

Vt p-d 29 ja 32.

Vt p-d 29 ja 33.

Vt p 32.

Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)

Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)

PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)

KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)

KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)

KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)

Isik ei pea PS § 22 lõikest 3 tulenevalt kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta. (p 19)

PS § 22 lõikest 3 ei tulene kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. (p 20)

Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)

Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)

Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)

Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)

Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)

Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. (p 14)

Kaebus on lubamatu, kui sellel on abstraktne iseloom, kaebajal puudub tegelik vaidlus normi kohaldamise üle ja sellest tulenev õiguskaitsevajadus.

PS § 15 ning § 152 kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kaebaja kohtuasja lahendanud. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi otsuse seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 16)

Nõnda on asjassepuutuvuse kriteeriumit kohaldatud ka karistusvahemike põhiseaduspärasust käsitlevates põhiseaduslikkuse järelevalve asjades. Konkreetse süüteo eest ette nähtud karistuse alammäär ei saa olla asjassepuutuv, kui pole selge, kas karistust on võimalik karistusseadustiku üldosa sätete alusel mõista alla alammäära. Asjas, milles ringkonnakohus oli tunnistanud põhiseadusvastaseks karistuse alammäära, et mõista sellest leebem karistus, leidis Riigikohus, et kuna karistust polnud võimalik karistusseadustiku üldosa alusel mõista alla alammäära, siis oli karistuse alammäära sätestav norm asjassepuutuv ja selle põhiseaduspärasuse kontrollimine lubatav. (p 16)

PSJKS § 14 lõike 2 mõttes on asjassepuutuv üksnes niisugune norm, mis on kohtuasja lahendamise seisukohalt otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusvastasuse korral peab kohus otsustama teisti kui põhiseaduspärasuse korral (vt karistusmäärade kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p-d 11-12 ja 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 24, ja neis viidatud kohtupraktika). Teisisõnu peab lahendi resolutsioon erinema sõltuvalt sellest, kas mõni kohaldatav norm on kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus või kooskõlas (v.a mõnede menetlusnormide puhul, vt Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-5-10, punkt 19).

Nõnda on asjassepuutuvuse kriteeriumit kohaldatud ka karistusvahemike põhiseaduspärasust käsitlevates põhiseaduslikkuse järelevalve asjades. Nii näiteks leidis Riigikohus, et konkreetse süüteo eest ette nähtud karistuse alammäär ei saa olla asjassepuutuv, kui pole selge, kas karistust on võimalik karistusseadustiku üldosa sätete alusel mõista alla alammäära (vt eespool viidatud otsus asjas nr 3-4-1-9-03). Asjas nr 3-4-1-13-15, milles ringkonnakohus oli tunnistanud põhiseadusvastaseks karistuse alammäära, et mõista sellest leebem karistus, leidis Riigikohus, et kuna karistust polnud võimalik karistusseadustiku üldosa alusel mõista alla alammäära, siis oli karistuse alammäära sätestav norm asjassepuutuv ja selle põhiseaduspärasuse kontrollimine lubatav. (p 16)

KarS § 422 lõike 2 punktis 1 sätestatud karistusvahemikust koostoimes KarS § 56 lõike 1 esimese lausega ei tulenenud kohtule kohustust mõista tegelikult mõistetust erinevat ning ringkonnakohtu hinnangul süüpõhimõttega vastuolus olevat ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravat karistust. Seetõttu ei oleks pidanud ringkonnakohus otsustama karistuse mõistmise küsimust vaidlusaluse karistusvahemiku põhiseadusvastasuse korral teisiti kui põhiseaduspärasuse korral. Seega pole KarS § 422 lõike 2 punkti 1 sanktsioon käsitatav asjassepuutuva sättena PSJKS § 14 lõike 2 tähenduses.

Riigikohtu suunised, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami mahtuv individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. KarS § 422 lõike 2 punktis 1 sätestatud karistusvahemik ei tähenda kohustust mõista kohtu hinnangul süüpõhimõttega vastuolus olevalt ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravalt karmi karistust. (p 19)

KarS § 422 lõike 2 punktis 1 sätestatud karistusvahemikust koostoimes KarS § 56 lõike 1 esimese lausega ei tulenenud kohtule kohustust mõista tegelikult mõistetust erinevat ning ringkonnakohtu hinnangul süüpõhimõttega vastuolus olevat ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravat karistust. Seetõttu ei oleks pidanud ringkonnakohus otsustama karistuse mõistmise küsimust vaidlusaluse karistusvahemiku põhiseadusvastasuse korral teisiti kui põhiseaduspärasuse korral. Seega pole KarS § 422 lõike 2 punkti 1 sanktsioon käsitatav asjassepuutuva sättena PSJKS § 14 lõike 2 tähenduses.

Riigikohtu suunised, et karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, ei võta kohtult võimalust mõista konkreetse teo puhul kõiki konkreetse isiku süüd mõjutavaid asjaolusid arvestav karistusraami mahtuv individualiseeritud ja jälgitavalt põhistatud karistus. KarS § 422 lõike 2 punktis 1 sätestatud karistusvahemik ei tähenda kohustust mõista kohtu hinnangul süüpõhimõttega vastuolus olevalt ja vabaduspõhiõigust ebaproportsionaalselt piiravalt karmi karistust. (p 19)

PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)

Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)

Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)

Vt p 16 ning p-d 13–15.

Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)

Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)

Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole põhiõiguste piirangute kehtestamine määrusega välistatud, kui nende aluseks on täpne, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses olev volitusnorm (nt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-41-06, p 22; otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160). Kui määrusest tuleneb isiku põhiõiguse piirang, siis ei piisa määruse materiaalses põhiseaduspärasuses veendumiseks üksnes sellest, et see on kooskõlas volitusnormi mõtte, piiride ja eesmärgiga, vaid määrus peab vastama ka põhiseadusest tulenevatele isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise tingimustele (PS § 11). (p 50)

Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Nii omandipõhiõigus kui ka vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigused, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (viimati RKPJK otsus nr 5-19-28/10, p 79). VSKE vaidlusaluse sätte kehtestamise eesmärgid on hõlmatud inimese ja vangla julgeoleku ning korra tagamisega VangS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 tähenduses. Samad eesmärgid on osaks riigi sisemise rahu, avaliku korra ja inimeste tervise kaitsmisest kui üldisematest põhiseaduslikest eesmärkidest ning ei ole kahtlust, et tegemist on omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise legitiimsete põhjustega põhiseaduse mõttes. (p 53)

Vahend on eesmärkide saavutamiseks sobiv: kui kinnipeetavatele on tubakatooted vanglas täielikult keelatud, pole neil võimalust tubakatoodetega õiguspärasel viisil kokku puutuda. Isegi kui eeldada, et vanglateenistus ei suuda täielikult ära hoida tubakatoodete ebaseaduslikku sattumist kinnipeetavate kätte, muudab keeld tubakatoodetele ligipääsemise kinnipeetavate jaoks igal juhul keerukamaks ja soodustab seeläbi piirangu eesmärkide saavutamist. (p 54)

Kolleegium möönab, et teiste vangla territooriumil viibivate isikute kaitsmiseks tubakasuitsu kahjuliku mõju eest võiks kaaluda ka tubakatoodete täielikust keelust leebemaid meetmeid. Nende efektiivsust on aga keeruline hinnata. Näiteks oleks võimalik eraldada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi ruumidesse, rajada vanglasse suitsetamisruume (TubS § 30 lg 3) või võimaldada suitsetamist üksnes väljaspool siseruume, nagu see toimus vanglas enne 2017. a jõustunud tubakatoodete keeldu. Kolleegiumi hinnangul ei taga aga ükski meede, mis võimaldab kinnipeetavatel vangla territooriumil piiratud tingimustes tubakatooteid vallata ja suitsetada, tubakatoodete kahjulikust mõjust tingitud ohtude ärahoidmist sellisel määral, mis oleks võrreldav tubakatoodete täielikust keelamisest tuleneva mõjuga. Kolleegium nõustub justiitsministriga, et ka piiratud alal või suitsetamisruumis suitsetamise korral peab vangla tagama kinnipeetavate üle järelevalve ja mittesuitsetajate täielik eraldamine suitsetavatest isikutest ei ole praktiliselt võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil põhjust kahelda justiitsministri hinnangus, et tubakatoodete piiratud lubamine vanglas suurendab võrreldes tubakatoodete täieliku keelamisega võimalust, et kinnipeetavad tarvitavad tubakatooteid ka alal, kus see ei ole lubatud, ja vanglateenistus peaks seetõttu kasutama suuremat järelevalveressurssi. Isegi kui tubakatoodete keelamine kinnipeetavatele ei taga, et tubakatooteid ebaseaduslikult kinnipeetavate kätte üldse ei satu, ega võta vanglateenistuselt vajadust kulutada järelevalveressurssi keelatud tubakatoodete otsimisele, ei tähenda see, et leebemate meetmete abil oleks võimalik sama tõhusalt saavutada piirangu eesmärke. (p 56)

Kolleegium ei näe ühtki konkreetset meedet, mis tagaks vanglas suitsetamisest lähtuva tuleohu või tubakatoodete ebaseadusliku maksevahendina kasutamise ohu ärahoidmise selgelt mõjusamalt, kuid kinnipeetavate õigusi vähem riivavalt kui tubakatoodete täielik keelamine. (p 57)

Kuigi tubakatoodete omamise ja kasutamise võimalus on iseenesest omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta nende keelamine endast kaalukat kinnipeetava õiguste riivet, mis jätaks ta ilma eluks hädavajalikust. Teiste vangla territooriumil viibivate inimeste tervise kaitsmise vajadus, samuti kinnipeetavate vaheliste ebaseaduslike suhete ja tuleohu ärahoidmine ning ressursi optimaalne kasutamine vanglas on olulised eesmärgid, mis oma koosmõjus kaaluvad kinnipeetava eelnimetatud õiguste riive üles. (p 58)

Kuigi riive intensiivsust suurendab asjaolu, et tubakatoodete pikaajalise kasutamisega kujuneb isikul nikotiinisõltuvus ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad isikuti erineva tugevuse ja kestusega võõrutusnähud, mööduvad need mõne nädala jooksul ning vajavad ravi üksnes raskematel sõltuvusjuhtudel. VangS § 52 ja VSKE § 8² lg 1 järgi on vanglal kohustus tagada suitsetajast kinnipeetavale nõustamine ja raskematel sõltuvusjuhtudel ka võõrutusravi. Arvestades järkjärgulist kinnipeetavale lubatud sigarettide arvu vähendamist ja vahetult enne suitsetamise täielikku keelamist lubatud sigarettide väikest kogust, ei ole usutav, et kinnipeetaval avaldusid tõsised võõrutusnähud alles siis, kui suitsetamisvõimalus täielikult kadus. (p-d 59 ja 60)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. (p 61)

Tubakatoodete keelamine vanglas riivab eelkõige kinnipeetava PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Kuna tubakatoodete keelamine välistab ühtlasi võimaluse neid suitsetada või muul viisil kasutada, siis riivab piirang ka kinnipeetava PS § 19 lg-st 1 tulenevat vaba eneseteostuse õigust. Kaebajad on halduskohtumenetluses väitnud, et tubakatoodete ja suitsetamise keelamisega on riivatud ka nende PS § 18 esimesest lausest tulenevat õigust olla inimväärikalt koheldud. Kinnipeetava nimetatud põhiõiguse riivamine eeldab, et tema kinnipidamistingimustest tulenevad kannatused ja ebameeldivused ületavad teatud raskusastme (RKPSJK otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Kolleegium leiab, et hinnangu sellele, kas tubakatoodete keelamine vanglas riivab ka kinnipeetava inimväärikust, saab anda kinnipeetava omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riivamise intensiivsuse kontrollimise raames. (p 51)

Kaebajate omandipõhiõiguse ja vaba eneseteostuse õiguse riive, mis tuleneb vaidlusaluse sättega kehtestatud tubakatoodete ja suitsetamise keelust, on proportsionaalne vahend tagamaks inimeste ja vangla julgeolekut ja korda. Keeld ei põhjustanud kaebajatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida PS § 18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest. (p 61)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele SÜS-is ning teistes seadustes sätestatut. Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)

Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

KOKS § 22 lg 1 p 5 kohaselt kuulub kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu ainupädevusse toetuste andmise ja valla või linna eelarvest finantseeritavate teenuste osutamise korra kehtestamine. Seda kohustust täpsustab SHS § 14 lg 1, mis kohustab omavalitsusüksust kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, milleks oleks sätestatud vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord. Seega näeb seadus ette, et omavalitsusüksusel tuleb vastu võtta õigustloov akt, millega reguleeritakse SHS 2. peatükis nimetatud sotsiaalteenuste osutamise korraldamist eelnimetatud küsimustes. Omavalitsusüksusel ei ole seadusest tulenevat kohustust reguleerida kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigustloovas aktis või anda iga teenuse kohta üksnes seda teenust reguleeriv akt. Siiski tuleb arvestada, et reguleerides ühe teenuse osutamist mitmes erinevas aktis, ei pruugi olla järgitud õigusselguse põhimõte (PS § 13 lg 2, § 10). (p 123)

Sotsiaalteenuste osutamise korraldamist reguleerides ei tohi omavalitsusüksus minna vastuollu seaduses sätestatuga. Selline seaduse prioriteedi nõue tuleneb nii PS § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest kui ka PS §-st 154, mis täpsustab seaduslikkuse põhimõtet kohaliku omavalitsuse jaoks. Seetõttu on seadusega vastuolus olev omavalitsusüksuse määrus või selle andmata jätmine vastuolus põhiseadusega (PS §-dega 3 ja 154). Põhiõigusi tohib omavalitsusüksuse õigustloov akt riivata üksnes juhul, kui selleks on seadusest tulenev alus. (p 124)

Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (vrd RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 118). (p 125)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka SHS võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lg 1 esimene lause). Omavalitsusüksus peab kehtestama enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse (SHS § 16 lg 1 teine lause). Tasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mh abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda (SHS § 16 lg 2) ning tasu suurus ei tohi saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lg 3). Ulatuses, milles teenuse saajalt tasu võtta ei saa, on teenuse osutamise kulud kohustatud kandma omavalitsusüksus. Põhiõiguste tõhusa kaitse seisukohalt on oluline, et seadusandja kehtestaks piisavalt täpsed reeglid selle kohta, kuidas omavalitsusüksus saab kindlaks määrata abivajajalt võetava tasu suuruse (mh kuidas arvestatakse seejuures abivajaja ja tema pere majanduslikku olukorda ning ülalpidamiskohustuse ulatust) ning millal läheb teenuse eest tasumise kohustus üle omavalitsusüksusele. (p 127)

Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Eesti põhiseaduse aluspõhimõteteks on muu hulgas sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka põhiseaduse sotsiaalsetes põhiõigustes (eelkõige PS § 28). „Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist, mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks” (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14; vt ka otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 31 ja 49). (p 119)

Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lg 1, §-d 11 ja 12). KOKS § 6 lg 1 järgi on üks omavalitsusüksuse ülesannetest korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist, samuti eakate hoolekannet. (p 120)

Põhiseadus ei keela korraldada sotsiaalhoolekannet nii, et ülesannete täitmine on jagatud riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahel. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

Kohaliku omavalitsuse ülesanne on avalike ülesannete täitmine inimesele võimalikult lähedal ja PS § 14 paneb seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval ka kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada põhiõigusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p-d 89 ja 90). Sõltumata sellest, kes sotsiaalhoolekande ülesannet täidab, on põhiõiguste realiseerumise ja põhiseaduse põhiprintsiipide elluviimise kohustatud lõppkokkuvõttes tagama seadusandlik võim. See tähendab, et sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et riik ei saa lasta tekkida olukorral, kus esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavus johtub ulatuslikult sellest, milline on isiku elu- või asukohajärgse omavalitsusüksuse suutlikkus (vrd RRKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 67). (p 121)

Isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lg 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lg-st 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. (p 126)

PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)

Taotluse Riigikohtule võib õiguskantsler esitada pärast seda, kui on teinud akti vastu võtnud organile ÕKS § 17 kohaselt ettepaneku viia vaidlusalune õigusakt või selle sätted põhiseadusega kooskõlla, kuid akti vastu võtnud organ pole seda ettepaneku saamisest arvates 20 päeva jooksul teinud (ÕKS § 18 lg 1). (p 116)

Õiguskantsler esitas 17.10.2018 Riigikohtule taotluse, milles palub tunnistada kehtetuks Narva Linnavolikogu määruste sätted vastuolu tõttu seaduste ja põhiseadusega, samuti põhiseaduslikult nõutava õigustloova akti andmata jätmise. Õiguskantsler oli 25.08.2017 teinud Narva Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlla ning anda põhiseadusega nõutav õigustloov akt, kuid Riigikohtule taotluse esitamise ajaks ei olnud Narva Linnavolikogu seda teinud. (p 117)

PSJKS § 6 lg 1 p 1 annab õiguskantslerile õiguse esitada Riigikohtule taotlus kohaliku omavalitsuse organi õigustloova akti kehtetuks tunnistamiseks. 2008. a leidis Riigikohtu üldkogu, et (sarnaselt kohaliku omavalitsuse volikoguga) on õiguskantsleril õigus põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada olemasoleva regulatsiooni vaidlustamise kaudu (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-3-07, p-d 23–35). Riigikohtu üldkogu hilisemat praktikat arvestades (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09) leiab kolleegium, et lubatavaks tuleb lugeda ka õiguskantsleri taotlus, milles vaidlustatakse õigustloova akti andmata jätmist. (p 115)