Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus (lühend - RSVS)

Eesti välisesindus pole Eesti territoorium. Seetõttu tuleb välisesinduse asukohas toime pandud väärteo korral lähtuda KarS § 6 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõttest, mille kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Isiku karistamine niisuguse väärteo eest pole võimalik ka KarS § 7 järgi. (p-d 19 ja 20)

Isiku tegutsemiskohtade paljususest (KarS § 11) ei saa kõneleda niisuguse teo puhul, mis seisneb riigisaladust ja salastatud välisteavet sisaldavate paberdokumentide hoidmise nõuete rikkumises Eesti välisesinduse territooriumil, s.t mille toimepanemiseks ei kasutata nt mõnda elektroonilist andmekandjat ja/või arvutit, ning mille teokirjelduse aluseks olevatest asjaoludest ei nähtu, et süüteokoosseisus kirjeldatud ohu saabumise koht võiks erineda isiku tegutsemise kohast. Kuna kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli piiridega ega tohi neist väljuda, tuleb väärteoprotokollis kirjeldada kõiki menetlusaluse isiku vastutuse eelduste tuvastamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid. (p-d 21–23)

Riigisaladuse kaitsmise kohustus ja selle kohta kehtestatud nõuete järgimine pole piiratud Eesti territooriumiga. Riigisaladusele juurdepääsu õigust omav isik peab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõudeid täitma sõltumata enda viibimiskohast. Sama moodi pole Eesti territooriumiga piiratud riigisaladust valdava asutuse pädevus korraldada ja kontrollida salastatud teabe kaitset ning seda tagavate õigusaktide nõuetest kinnipidamist. Karistusseadustiku normid ei võimalda aga riigil nende nõuete rikkumisele alati karistusõiguslikult reageerida. Tegemist võib olla olulise karistatavuslüngaga, mille kõrvaldamine on seadusandja pädevuses (nt KarS § 7 lg 2 täiendamise kaudu). Karistusõigusliku sekkumise võimatus ei välista siiski muude seaduses ette nähtud meetmete (nt distsiplinaarvastutus, juurdepääsuloa kehtetuks tunnistamine) kohaldamist. (p 24)

Kohtuväline menetleja ei saa asendada esitamata jäänud kassatsiooni kassatsioonivastuses sisalduva taotlusega, mis on suunatud menetlusaluse isiku olukorra raskendamisele. VTMS § 173² lg 1 esimese lause kohaselt vaadatakse väärteoasi läbi kassatsiooni piires. (p 25)

Kui tasutaotluses pole eristatud seda, missugused toimingud ja missugune ajakulu on seotud kassatsioonimenetluse esemeks oleva väärteoga, tuleb kaitsjatasu suurus tuvastada hinnanguliselt. (p 29)

Olukorras, kus väärteomenetluses lõpetatakse kassatsiooni piiridest väljuvatele argumentidele toetudes ega anta sisulist hinnangut ühelegi kassaatorite väitele, ei saa lugeda suurt osa valitud kaitsjatele makstud tasust vajalikuks ega põhjendatuks. (p 30)

KAPO hinnangul ei saa riigisaladusele juurdepääsu loa andmisest keeldumise otsus enam kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebajal pole vaja juurdepääsuluba riigisaladusele. Riigikohus selle seisukohaga ei nõustu, sest vaidlusalust otsust põhjendati sellega, et kaebajale ei saa anda juurdepääsuluba riigisaladusele talle pandud diagnoosi tõttu RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel, samuti ebausaldusväärsuse tõttu RSVS § 32 lg 2 p 15 alusel. KAPO otsuses esitatud järeldus võib mõjutada tema võimalusi asuda uuesti kaitseväeteenistusse või politseiteenistusse. Ei saa välistada, et just vaidlustatud KAPO otsus võib olla piisavaks põhjenduseks, et keelduda kaebajat teenistusse võtmast.

Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)

Kaebeõigust kontrollitakse kaebuse esitamise seisuga. Kohtumenetluse ajal muutunud asjaolud võivad tingida vaidluse ammendumise vaid juhul, kui on kahtlusteta selge, et kaebuse rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele (otsus nr 3-15-873/142, p 34; otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12). (p 11)

Vt ka p 15.

Vt p 13.

RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamist ei oleks tohtinud põhjendada kaebajale pandud diagnoosi ja sellega, et kaebaja ei teavitanud kaitseväe arstlikku komisjoni talle SA-s PERH pandud diagnoosist. Seega on ebaõigete põhjenduste osakaal RSVS § 32 lg 2 p 15 kohaldamisel selline, et kohtul pole võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. (p 14.3)

RSVS § 32 lg 2 p 15 järgi võib juurdepääsuloa andmisest keelduda isikule, kes on väljendanud sõna või teoga ebaausust, ebalojaalsust, ebausaldusväärsust või ebadiskreetsust, mis viitab isiku ebausaldusväärsusele riigisaladuse hoidmisel. Sätte sõnastusest nähtuvalt ei saa isikule pandud diagnoos olla selle sätte järgi riigisaladusele juurdepääsuloa andmise põhjuseks. Diagnoosi saab aluseks võtta RSVS § 32 lg 2 p 13 kohaldamisel. (p 14.1)

HKMS § 229 lg 2 esimese lause järgi arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel. Kuid HKMS § 229 lg 3 järgi ei ole Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)

Kaitseväeteenistuse seadus ei kohusta kaitseväelast esitama kaitseväe arstlikult komisjonile KAPO jaoks koostatud SA PERH järeldusotsust, mida viimasel on vaja selleks, et otsustada, kas anda isikule juurdepääsuluba riigisaladusele või mitte. KVTS § 32 lg 1 kohustab pädeva ametiasutuse nõudel arstlikku komisjoni ilmumisel esitama tervisetõendi, mille väljastamise õigus on perearsti nimistu alusel tervishoiuteenuseid osutaval tervishoiutöötajal. (p 14.2)

Ringkonnakohus teadis, et maakohtus vaieldakse järeldusotsusele kantud diagnoosi õigsuse üle. Kohus pidi teadma sedagi, et kui diagnoos osutub valeks, on ka tervise infosüsteemis kaebaja kohta tehtud kanne väär, ning on vaja hinnata, kui usaldusväärne tõend on järeldusotsus, millesse kantud diagnoosi tõttu keelduti kaebajale andmast juurdepääsuluba RSVS § 32 lg 2 p 13 alusel. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus halduskohtumenetluse tsiviilasja kohtuliku menetlemise ajaks peatama, ent ei teinud seda. Ringkonnakohtul olnuks halduskohtumenetluse peatamise asemel ka võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mille alusel hinnata järeldusotsuse õigsust. (p 17)

KrMS § 126¹³ lg-st 1 ja KrMS § 126¹⁴ lg 1 esimesest lausest nähtuvalt ei teavitata isikut tema suhtes tegemata jäetud jälitustoimingutest ja isikul pole õigust neid toiminguid puudutavate andmetega tutvuda. Samuti ei tugineta kõnealuses olukorras teabe tutvustamata jätmisel KrMS § 126¹⁴ lg 1 teises lauses loetletud alustele, sest KrMS § 126¹³ lg 1 ja § 126¹⁴ lg 1 esimene lause ei kohusta riiki seda teavet isikule tutvustama. (p 10)

KrMS § 126¹⁴ lg 1 esimese lause kohaselt tekib isikul õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega alates hetkest, mil teda on jälitustoimingust teavitatud. (p 11)

Kuigi KrMS § 126¹⁴ lg 1 punktides 1–2 ja 4–6 nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8 tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena, mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 kolmas lause, mille kohaselt kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval ka teabe tutvustamisel isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. KrMS § 126¹⁴ lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse riigisaladusena käsitatavaid andmeid (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p 666). KrMS § 126¹⁴ alusel tuleb kõigepealt otsustada, kas RSVS § 8 p-s 1 nimetatud teavet isikule tutvustada, ning jaatava vastuse korral kustub RSVS § 8 p 1 kolmanda lause alusel tutvustatud teabe salastatus. Olukorras, kus teabe salastatuse kustumine sõltub teabe tutvustamisest, pole võimalik tutvustamise üle otsustamisel tugineda asjaolule, et tegemist on salastatud teabega. (p-d 14-15)

Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)

Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1)

Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5)

Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6)

Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)

KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)

Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1)

Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)