Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kuigi üldjuhul tuleks garantiikokkuleppes kui müügilepingust sõltumatus kokkuleppes selgelt fikseerida need puudused, mille ilmnemisel tekib garantiiandja vastutus, siis sellise kokkuleppe puudumisel tuleb poolte vastav tahe vaidluse tekkimise korral ikkagi välja selgitada. Selleks on kohtutel võimalik müügigarantii kokkulepet tõlgendades VÕS § 29 lg 5 p-de 1–4 järgi mh tugineda müügilepingu ülejäänud osale, kui seal on puuduste küsimust reguleeritud või seaduses müüdud asja omaduste kohta sätestatud regulatsioonile, esmajoones VÕS §-le 217. (p 13.2)

Müügigarantii peab VÕS § 230 lg 1 kohaselt andma ostjale seaduses sätestatuga võrreldes soodsama seisundi. Ostjale soodsama seisundi andmine ja garantiilepingus vastutuse välistuste puudumine ei saa aga müügigarantii olemust ning üldjuhul ka poolte vastavat tahet eeldades tähendada seda, et garantii andja võtab vastutuse ka müüdud asjal pärast üleandmist ilmnenud selliste puuduste eest, mille on põhjustanud ostja ise nt kauba mittekohase kasutamisega. (p 14.1)

Garantii andjal peab olema võimalus esitada kohtuvaidluse tekkimise korral tõendeid selle kohta, et asjal ilmnesid puudused nt ostja tegevusest lähtuvalt. (p 14.2)

Mõistlikeks kulutusteks VÕS § 222 lg 5 tähenduses võivad osutuda ka kulutused, millega ei õnnestu asja puudusi kõrvaldada, kui ostja võis enne kulutuste tegemist mõistlikult eeldada, et need annavad tulemuse. Selliste puuduste kõrvaldamise mõistlikke kulutusi peab müüja (ehk garantiiandja) kandma (need on tema jaoks ka ettenähtavad VÕS § 127 lg 3 tähenduses), kui ta vastutab puuduste eest ja on jätnud oma kohustusi rikkudes täitmata ostja esitatud asja puuduste kõrvaldamise nõude. (p 15.3)

VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Nimetatud säte väljendab hea usu põhimõttest tulenevat keeldu oma õigusi kuritarvitada. Kuritarvitada ei tohi ka garantiist tulenevaid õigusi. (p 14.1)

Müügigarantii korral ei saa garantii andja vastutada ostja tehtud ebamõistlike kulutuste eest VÕS § 222 lg 5 tähenduses, seda ka juhul, kui ta jätab alusetult täitmata ostja nõude puudustega asi parandada või asendada. (p 15.1)

Kui kinnistule on seatud üks keelumärge, siis teist keelumärget ilma õigustatud isiku (sissenõudja) nõusolekuta kinnistusraamatusse kanda ei saa. Erandina on see võimalik, kui keelumärge kantakse sisse sama sissenõudja kasuks, kui keelumärke järgi õigustatud isik annab kande tegemiseks nõusoleku (vt RKTKo otsused asjades 3-2-1-140-07 ja 3-2-1-8-10). (p 19.1)

Kolleegium kohaldab omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset, et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist (HKMS § 249 lg 1). Et puudutatud isiku õigusi kõige vähem intensiivselt koormata, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)

Kui isik ei ole kasutanud õiguskaitsevahendeid, mis oleks suure tõenäosusega ära hoidnud talle tekkinud kahju, tuleb seda arvesse võtta kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. See võib tingida kahjuhüvitise suuruse vähendamise suuremas ulatuses. Kui kahju ei pruugi suure tõenäosusega ka kohtuotsuse tegemise ajaks olla täielikult tekkinud ja isikul, kellele kahju tekiks, võib endiselt olla võimalik enda tegevusega kahju ära hoida, tuleb ka seda asjaolu kahju ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. (p-d 21-22 ja 26)

Kui asjas tehtav otsus sõltub asjaolust, mis tuleb tuvastada maakohtus, peatab kolleegium isiku õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia tagamiseks ise asja menetluse kuni maakohtu võimaliku menetluse lõppemiseni (HKMS § 95 lg 1). (p 28)

Et vältida maakohtusse hagi esitamisega isiku õiguste kaitsmise raskendamist ja seeläbi kahju ärahoidmise või vähendamise võimaluse lõplikku minetamist, kohaldab kolleegium omal algatusel ajaliselt piiratud esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 1). Et kõige vähem intensiivselt koormata puudutatud isiku õigusi, seatakse kinnistusraamatusse vaidlusaluse kinnisomandi käsutamise keelumärge isiku kasuks, kellele kahju tekiks, alates otsuse jõustumisest 60 päevaks (HKMS § 251 lg 1 p 4). (p 29)

TsMS § 442 lg 8 mõttes tähendab kohtuotsuse põhjendamine muu hulgas seda, et nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on selle sätte rakendamise eelduseks, mille alusel nõuet lahendatakse (vt RKTKo nr 3-2-1-4-10, p 12). (p 12)

Korteriomanike valitud valitsejal ei ole seadusest tulenevalt pädevust teha korteriomanike üldkoosolekusse puutuvaid otsustusi, sh üldkoosoleku otsuseid tühistada. Seetõttu ei ole ka õiguslikku tähendust, kas valitseja tunnistab üldkoosoleku otsuse kehtivust või mitte. Küsimuse, kas korteriomanike üldkoosoleku otsus kehtib või mitte, peavad omavahel selgeks vaidlema korteriomanikud hagita menetluses TsMS § 613 lg 1 järgi. Tulenevalt KOS § 24 lg-st 5 kehtib eelöeldu ka korterihoonestusõiguse omaniku ja elamu teiste korterihoonestusõiguse omanike vahelises suhtes. (p 10)

Korteriomanike (sh korterihoonestusõiguse omanike) ja valitseja vahel on lepinguline õigussuhe. Lisaks korteriomanike ja valitseja vahel sõlmitud üldisele käsunduslepingule võib valitseja ja korteriomanike vaheline leping sõltuvalt poolte kokkuleppest vastata komisjonilepingu (VÕS § 692) tunnustele. Viimati nimetatud juhul sõlmib valitseja kui komisjonär kolmanda isikuga lepingu enda nimel, kuid korteriomanike kui komitentide arvel, näiteks juhul, kui valitseja korraldab elamu varustamist kommunaalteenustega või elamus remonttööde tegemist (vt nt RKTKo nr 3-2-1-163-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-06, p 17). (p 11)

Korteriomanike valitud valitsejal ei ole seadusest tulenevalt pädevust teha korteriomanike üldkoosolekusse puutuvaid otsustusi, sh üldkoosoleku otsuseid tühistada. Seetõttu ei ole ka õiguslikku tähendust, kas valitseja tunnistab üldkoosoleku otsuse kehtivust või mitte. Küsimuse, kas korteriomanike üldkoosoleku otsus kehtib või mitte, peavad omavahel selgeks vaidlema korteriomanikud hagita menetluses TsMS § 613 lg 1 järgi. Tulenevalt KOS § 24 lg-st 5 kehtib eelöeldu ka korterihoonestusõiguse omaniku ja elamu teiste korterihoonestusõiguse omanike vahelises suhtes. (p 10)

Isik saab kahju hüvitamise nõude esitamisel tugineda korteriühistu kodukorra sätte ja üldkoosoleku otsuse kehtetusele ainult siis, kui need on (tagantjärele) kehtetuks tunnistatud kas korterihoonestusõiguste omanike hilisema üldkoosoleku otsusega või hagita asjas tehtud kohtumäärusega, millega kohus on rahuldanud isiku KOS § 15 lg 4 alusel TsMS § 613 lg 1 järgi esitatud hagita menetluse avalduse üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. (p 13)

Korteriomanike valitud valitsejal ei ole seadusest tulenevalt pädevust teha korteriomanike üldkoosolekusse puutuvaid otsustusi, sh üldkoosoleku otsuseid tühistada. Seetõttu ei ole ka õiguslikku tähendust, kas valitseja tunnistab üldkoosoleku otsuse kehtivust või mitte. Küsimuse, kas korteriomanike üldkoosoleku otsus kehtib või mitte, peavad omavahel selgeks vaidlema korteriomanikud hagita menetluses TsMS § 613 lg 1 järgi. Tulenevalt KOS § 24 lg-st 5 kehtib eelöeldu ka korterihoonestusõiguse omaniku ja elamu teiste korterihoonestusõiguse omanike vahelises suhtes. (p 10)

Korteriomanike (sh korterihoonestusõiguse omanike) ja valitseja vahel on lepinguline õigussuhe. Lisaks korteriomanike ja valitseja vahel sõlmitud üldisele käsunduslepingule võib valitseja ja korteriomanike vaheline leping sõltuvalt poolte kokkuleppest vastata komisjonilepingu (VÕS § 692) tunnustele. Viimati nimetatud juhul sõlmib valitseja kui komisjonär kolmanda isikuga lepingu enda nimel, kuid korteriomanike kui komitentide arvel, näiteks juhul, kui valitseja korraldab elamu varustamist kommunaalteenustega või elamus remonttööde tegemist (vt nt RKTKo nr 3-2-1-163-14, p 15; RKTKo nr 3-2-1-33-06, p 17). (p 11)

Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)

Hagejal on võimalik oma nõue, kohustamaks kostjat viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), maksma panna AÕS § 349 arvestades. AÕS § 349 annab nõudeõiguse kinnistu omanikule (vt RKTKo nr 3-2-1-147-14, p 17). Otsuse, millega kohustatakse kostjat hüpoteegikanne kõrvaldama, täitmine on võimalik TMS § 182 kohaldamisega. Viidatud sättest tuleneb, et kui asjas on tehtud kohtuotsus, millega kohustatakse kostjat hüpoteek kõrvaldama, siis hagejal on võimalus tasuda nõue (mille tagamiseks on seatud hüpoteek) kostja eest ja algatada viidatud kohtulahendi alusel täitemenetlus, millega on võimalik tehtud kulutused kostjalt sisse nõuda. Kui ei ole selge hüpoteegiga tagatud nõude suurus või kas see nõue üldse on tekkinud (AÕS § 349 lg-d 1 ja 2), siis põhimõtteliselt on hagejal võimalik esitada ka TsMS § 368 lg 1 alusel tuvastushagi eelnimetatu kindlakstegemiseks ja TMS § 182 kohaselt asja menetluskulud kostjalt sisse nõuda. (p 19)

Kui isik on kantud vaidlusaluse kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse, saab ta nõuda pärast hüpoteegiga tagatud summa tasumist kolmandalt isikult talle kuuluvalt 1/2 mõtteliselt osalt kinnistust hüpoteegi kustutamiseks vajaliku tahteavalduse tegemist. Kui kolmas isik sellist tahteavaldust vabatahtlikult ei tee, saab isik oma nõude maksma panna, esitades hagi hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks või lõpetamiseks ja kinnistusraamatust kustutamiseks vajalike tahteavalduste andmiseks. (p 19)

Kinnisasjal lasuvad õigused kujutavad endast üldjuhul lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Hagejal võib olla nõue kostja vastu, kohustamaks viima müügiese vastavusse müügilepingu tingimustega (st vabastada hagejale kuuluv 1/2 mõttelist osa kinnistust seda koormavast hüpoteegist), kui pooled lepivad müügilepingus kokku, et hagejale tuleb omandiõigus üle anda vabana koormatistest. Kohustuse rikkumisel esitatavat täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg-s 2 ning müügilepingu puhul ka VÕS §-s 222. (p 17-18)

Eellepingu korral võib tegemist olla müügilepinguga, kui selle järgi on kokku lepitud nii müügiese kui ka hind, st müügilepingu olulised tunnused (vt RKTKo nr 3-2-1-22-13, p 20; RKTKo nr 3-2-1-78-09, p 12). (p 16)

Üldjuhul ei saa olla tühine tüüptingimus, milles sätestatakse tüüptingimuse adressaadile seadusest soodsam regulatsioon. (p 10)

Konstitutiivseks võlatunnistuseks võib olla leping, mille pooled sõlmivad mingi ühise eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse. Sellisel juhul on võlatunnistuse sõlmisel silmas peetud eesmärk asjaoluks, mille tõttu ei saa võlatunnistusega võlausaldajale abstraktse nõudeõiguse andmist pidada antuks ilma õigusliku aluseta VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Küll võib VÕS § 1028 lg 1 kohalduda juhul, kui võlatunnistusega silmas peetud eesmärk jääb saavutamata. (p 13)

Võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega ning lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-15-09, p 12). Algse kohustuseta konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saaks eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei oleks poolte taotletud eesmärk saavutatav. (p 13)

Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)

Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)

Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15)

Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16)

Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)

Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)

Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)

Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 12)

Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (RKTKo nr 3-2-1-40-14, p 26). Seega tuleb liisinguandja nõuete aegumise hindamisel eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning sõltuvalt sellest, millise nõude isik esitab, arvutada vastavalt aegumist. (p 12)

Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)

Arvestades käendaja vastutuse otsest seotust täitemenetlusega on käendaja TMS § 5 lg 1 mõttes käsitatav täitemenetluse osalisena, kui täitemenetluses pööratakse sissenõuet kinnisasjale, millele on käendatava kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek. (p 13)

Üldjuhul ei pruugi täituril olla teavet selle kohta, kas konkreetsel juhul on nõue lisaks pandiõigusele tagatud ka käendusega. Sellist teavet valdab igal juhul võlausaldaja, st pandipidaja (nt laenuandja). Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja kohustatud teavitama kohtutäiturit käendusest juhul, kui ta esitab hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse algatamise määruse. (p 15)

Üldjuhul ei ole sissenõudjal täitemenetluses enampakkumise korraldamises aktiivse osalemise kohustust. Kuigi sissenõudjal on õigus arestitud asja hinda vaidlustada (TMS § 74 lg 7) või taotleda enampakkumise kuulutuse avaldamist rohkemates väljaannetes (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), ei tulene TMS-ist vastavat sissenõudja kohustust. Erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. (p 18)

VÕS § 149 lg-st 1 ei tulene käendaja õigust kasutada kõiki TMS-is sätestatud võlgniku õigusi, nagu täitemenetluse hinna vaidlustamine (TMS § 74 lg 7 ja § 217) või enampakkumise kuulutuse teistes väljaannetes avaldamise taotlemine (TMS § 84 lg 2 kolmas lause). Eelnimetatud võlgniku õigused ei ole käsitatavad võlgniku vastuväidetena võlausaldajale VÕS § 149 lg 1 mõttes. (p 14)

Selleks, et käendaja saaks enda õigusi efektiivselt kaitsta, peab pandipidaja hea usu põhimõttest tulenevalt teatama ka pantijaks mitteolevale käendajale oma kavatsusest asuda panti realiseerima, st kavatsusest algatada pandi realiseerimiseks täitemenetlus. (p 15)

Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks täitemenetlusest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise. (p 16)

Müügihinna ja turuhinna erinevus võiks olla üks asjaoludest, mida saaks kasutada käendajale tekkinud kahju suuruse hindamiseks. (p 17)

Erandlikel juhtudel võib sissenõudja vastu tulenevalt tema passiivsusest kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik efektiivse täitemenetluse takistamine. Muuhulgas võib sissenõudja pahatahtlik tegevus või tegevusetus anda alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale (RKTKo nr 3-2-1-69-14, p 13). (p 18)

Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)

Kuigi VÕS § 128 lg 3 on RVastS alusel kohaldatav ka avalik-õiguslikes suhetes, on RVastS § 7 lg 4 kohaselt eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamine võimalik ainult juhul, kui see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Haldusorganile esitatud kahjunõue lahendatakse haldusmenetluses, mistõttu laienevad sellele menetlusele HMS-s sätestatud põhimõtted, sh uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus. Erinevalt eraõiguslikest suhetest on haldusorganil kahjunõude kohtueelsel lahendamisel kohustus selgitada välja olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Haldusorgan selgitab menetlusosalisele muu hulgas tema õigusi ja kohustusi haldusmenetluses ning seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb esitada. Juhul kui esitatud avalduses on puudused, peab haldusorgan võimaldama isikul need puudused kõrvaldada. Seega ei ole isikul avalik-õiguslikes suhetes esitatud kahjunõude kohtueelses menetluses eraõiguslike suhetega samaväärset vajadust kvalifitseeritud õigusabi järele. (p 13)

Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole kulude tekkimine vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)

Kahjunõude kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks ei ole avalik-õiguslikes suhetes alust, just nagu ka vaidemenetluses kantud õigusabikulusid ei ole võimalik vastustajalt välja mõista ei HKMS ega RVastS alusel (vt RKHK 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11 ja 5. detsembri 2013. a otsus asjas 3-3-1-60-13). (p 12-13)

Arvestades, et kahjunõude, nagu ka vaide esitamine haldusorganile on üldjuhul vabatahtlik (RVastS § 17 lg 1), on isikul võimalik vältida kohtueelses menetluses õigusabikulude kandmist, pöördudes selle asemel otse kohtusse. Halduskohtumenetluses on õigusabikulude hüvitamine selgesõnaliselt ette nähtud. Seega ei ole see kahju vältimatu. Kui seadusandja sooviks võimaldada kohtueelse menetluse õigusabikulude hüvitamist avalik-õiguslikes suhetes, vajaks see täpsemat regulatsiooni kulude väljamõistmise kohta haldusorgani poolt. (p 13)

Tasu üürniku kasutatud elektri eest tuleb lugeda VÕS § 292 lõike 1 tähenduses asja kasutamisega seotud kuluks, toimugu kasutamine siis kas seadusliku või ebaseadusliku ahela kaudu. Üürnik, kes kasutab elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu, peab üürileandjale üürilepingujärgse kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest üürileandja on tasunud kolmandale isikule. (p 12)

Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)

VÕS § 452 lg 1 eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 11). (p 12)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

VÕS § 513 kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata, leppides võimalike tagajärgedega. (p 13)

Kindlustusandja vabaneb VÕS § 513 järgi täitmise kohustusest juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega. (p 13)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

Vedurijuhi käitumine on omistatav tööandjale, kuna kokkupõrget ei toimuks, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks töösuhtes. Vedurijuhi käitumise tööandjale omistamisel tuleneb alus TsÜS § 132 lg-st 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka töötaja süüd. (p 15)

Tüüptingimuste kohaldamiseks ei pea kindlustusleping sätestama tagasinõude õigust. Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest ja kindlustusvõtjale peab olema lepingust tulenevalt arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes. (p 14)

Kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, seega VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees. (p 11)

VÕS § 513 on vastutuskindlustuse kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12; RKTKo nr 3-2-1-70-11, p 13). Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu (vt RKTKo nr 3-2-1-144-05, p 12). (p 12)

Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69 lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas. (p 13)

Nii hüpoteegi jagamine kui ka üleandmine eeldavad asjaõiguslepingu sõlmimist ja kande tegemist kinnistusraamatusse. Osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist võib enda kasuks nõuda ka käendaja, kes on hüpoteegiga tagatud nõude osaliselt rahuldanud. (p 10)

Hüpoteek on mitteaktsessoorne tagatis, millega tagatud nõude säilimiseks esimese järgu nõudena tuleb hüpoteek jagada ja osahüpoteegid kanda kinnistusraamatusse. (p 10)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)

Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. (p 11)

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)

Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguvõtja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (vt RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 12)

Kui liisingueset ei tagastata pärast liisingulepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole võimalik liisingueseme valdust tagasi saada, siis on liisinguandjal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil liisinguandja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus sõltub sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkiv VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja kulutuste hüvitamise põhinõue muutub sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes liisinguandja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil liisinguandja pidi mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt RKTKo nr 3-2-1-104-14, p 14). (p 13)

Liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu VÕS § 82 lg 7 mõttes. Küll võib aga nt olukorras, kus liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja. (p 13)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)

Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)

Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)

Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)

Enne VÕS-i jõustumist ehk enne 1. juulit 2002. a toimunud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 187 lg 1 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsiooni. (p 11)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)

Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)

Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)

Asja kasutamine on KarS § 215 mõttes omavoliline üksnes juhul, kui asi on AÕS § 40 lg 2 kohaselt toimepanija omavolilises valduses või kui toimepanija vastutab AÕS § 40 lg 4 järgi omavolilise valduse tagajärgede eest. (p 37)

Omavoli AÕS § 40 lg 2 mõttes eeldab omavoli toimepanija tegevust. Valdus ei muutu omavoliliseks siis, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. (p 38)

Kui isik on saanud vallasasja enda valdusse õiguslikul alusel (nt liisingu- või üürilepinguga), pole selle edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt lepingu lõppemist) KarS § 215 mõttes omavoliline. (p 38)

Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. (RKKK 3-1-1-23-14 p 21 ja 3-1-1-92-13 p 14.) Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. (p 26)

Vt RKKK 3-1-1-109-12 p 9. (p 27)

Asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Valdaja tahe võib piirduda sooviga võõrast asja üksnes ajutiselt edasi kasutada. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. Omastamistahte manifesteerimist võib üldjuhul jaatada ka näiteks siis, kui asja edasikasutamisega kaasneb selle väärtuse oluline vähenemine, kasutusviisi või -intensiivsuse oluline (ebatavaline) muutus või valdaja (kolmanda isiku) esinemine asja omanikuna või vähemalt tegeliku omaniku õiguste selge eitamine. (p 30)

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (RKKK 3-1-1-55-09 p 20 ja 3-1-1-23-11, p 14). (p 35)

KarS § 266 järgi ei ole karistatav võõrvaldaja poolt omaniku nõusolekuta kinnisasja edasikasutamine pärast valduse õigusliku aluse äralangemist (nt üüritud korteri kasutamine pärast üürilepingu kehtivuse lõppu). (p 38)

MKS §-st 37 koosmõjus MKS § 31 lg 1 p ga 3 tuleneb, et ettevõtte üleandmisega võib üle minna ka tagastusnõue ehk õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Erinevalt eraõiguslikest tehingutest saab maksunõue aga üle minna ainult seaduse alusel, kuna maksukorralduse seadus tagastusnõude loovutamist käsutustehinguga ette ei näe. Tagastusnõue läheb üle seaduse alusel üle siis, kui see on otseses sõltuvuses üleantud ettevõtte varasemast tegevusest, sh kohustuse täitmisest, ja üleantud ettevõttega olemuslikult seotud. Asjaolu, et tagastusnõue tekib pärast ettevõtte üleminekut tulevikus, ei takista selle üleandmist, eeldusel, et see nõue on üleandmise hetkel piisavalt määratletav. (p-d 16-17)

MKS §-st 37 koosmõjus MKS § 31 lg 1 p ga 3 tuleneb, et ettevõtte üleandmisega võib üle minna ka tagastusnõue ehk õigus nõuda Maksu- ja Tolliametilt tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse. Erinevalt eraõiguslikest tehingutest saab maksunõue aga üle minna ainult seaduse alusel, kuna maksukorralduse seadus tagastusnõude loovutamist käsutustehinguga ette ei näe. Tagastusnõue läheb üle seaduse alusel üle siis, kui see on otseses sõltuvuses üleantud ettevõtte varasemast tegevusest, sh kohustuse täitmisest, ja üleantud ettevõttega olemuslikult seotud ja piisavalt määratletav. Asjaolu, et tagastusnõue tekib pärast ettevõtte üleminekut tulevikus, ei takista selle üleandmist, eeldusel, et see nõue on üleandmise hetkel piisavalt määratletav. (p-d 16-17)

Kui kumbki pool ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja nõuetes menetluse lõpetas, jõustub maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ületab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendusest (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 11)

Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)

Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14)

VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14

Kui rikastumise äralangemine on tuvastatud, tuleb kontrollida lisaks VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ka VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud erandi korral on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. (p 14)

Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)

Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)

Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14)

VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14

Tööde tellimine ja nende eest tasumine ilma üldkoosoleku otsuseta tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna korteriühistu eesmärgiks on KÜS § 2 lg 1 järgi mh korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade majandamine ühiselt, on juhatusel õigus teha ilma üldkoosoleku otsuseta üksnes selliseid kulutusi, mis on TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 19). (p 14)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – korteriühistu peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). (p 16)

Kahjuna saab käsitada ainult seda osa kahjust, mille võrra korteriühistule tehtud vastusoorituse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 55). (p 16)

Kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mh VÕS § 127 lg 5. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia korteriühistu põhjendamatu rikastumiseni (vt nt RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 26; RKTKo nr 3-2-1-137-05, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-08, p 16; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 15; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 12; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 16). (p 17)

VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kaaluda, kas kannatanu suhtes on õiglane arvata maha kasu olukorras, kus kannatanul ei ole objektiivselt võimalik kasu saamist kahju hüvitamise käigus vältida (vt RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 26). (p 17)

Korteriühistu puhul on vastutusest vabanemise alus sätestatud MTÜS § 32 lg 2 teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 11). (p 11)

MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 12). (p 12)

Korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 13). (p 13)

Tööde tellimine ja nende eest tasumine ilma üldkoosoleku otsuseta tähendab juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Kuna korteriühistu eesmärgiks on KÜS § 2 lg 1 järgi mh korteriomandite eseme osaks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade majandamine ühiselt, on juhatusel õigus teha ilma üldkoosoleku otsuseta üksnes selliseid kulutusi, mis on TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 19). (p 14)

Kulutatud summade sisaldumine majandusaasta aruandes ei kujuta endast kulutuste heakskiitmist, vaid üksnes faktilist olukorda. Kulutuse majandusaasta aruandes kajastamine ei välista korteriühistu kahju hüvitamise nõude esitamist juhatuse liikme vastu, kui kulutust võib pidada ühistule tekkinud kahjuks. Korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olevate majandamiskulude tegemise saab mh heaks kiita üldkoosoleku otsusega majandustegevuse aastakava vastuvõtmisel (vt RKTKo nr 3-2-1-89-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 18). (p 15)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – korteriühistu peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). (p 16)

Korteriühistu juhatuse liikme poolt tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Selle kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas juhatuse liige on ühistusse tehinguga kahju tekitanud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo 3-2-1-110-13, p 16; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 12). (p 16)

MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et korteriühistu peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on korteriühistule tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korteriühistu juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega (vt RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 12). (p 12)

Korteriühistu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja korteriühistu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühistule võtta põhjendamatuid riske. Korteriühistu juhatuse liige peab toimima kooskõlas üldkoosoleku otsustega, põhikirja ja seaduse nõuetega. Lepingute sõlmimisel peab ta arvestama nii korteriühistu huvide kui ka ühistu käsutuses oleva raha ja muude vahenditega (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-169-14, p 13). (p 13)

VÕS § 286 kohaldub kulutustele, mis tehakse üürilepingu kehtivuse ajal pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 ei kehtinud analoogilist sätet VÕS § 286 lg-ga 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude. (p 16) VÕS § 286 lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada VÕS § 279 lg 3 järgi. (p 17) VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18) Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)

Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)

Kui isik kasutab kinnisasja omaniku esindajana omanikule maa erastamiseks enda või oma lähedaste EVP-kroone, on omanik isiku arvel alusetult rikastunud, kui ta isikule EVP-kroonide makseid ei hüvita. Enne 1. juulit 2002 kantud maa erastamise kulude nõude aluseks saab olla TsK § 477 ja see nõue muutub sissenõutavaks päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (VÕSRS § 9 lg 1 teine lause, kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (vt RKTKo nr 3-2-1-67-05, p 11). (p 20)

VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)

Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)

Kui kohus on teises asjas leidnud, et pooltevahelise eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine, ei saa kohus TsMS § 457 lg 1 järgi asuda teises asjas seisukohale, et pooled ei ole sõlminud üürilepingut. (p 15)

Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 19). (p 15)

Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-116-06, p 11). (p 14)