Käibemaksuseadus (lühend - KMS)

Seisukoht, et kinnisasja väljaüürimine kontorina või kasutamine äriühingu kontorina annab aluse korteriomandite soetamisel tasutava käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, ei ole täies kooskõlas seadusega. Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega. (p 11)

Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Selleks, et tegemist oleks maksustatava käibega, pidi maksukohustuslane enne tehingu tegemist maksuvabastusest loobuma kirjaliku teatega maksuhaldurile. Kui selline teade maksuhaldurile esitati, võib äriplaani usutavust suurendada see, kui teade esitati enne maksuhalduri kontrollitoiminguid. KMS § 16 lg 3 lubab teate esitada enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem. Seega on teate esitamine põhimõtteliselt võimalik ka ajal, mil kinnisasi soetati. (p 20)

Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16)

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)

Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16)

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)

Eesti seadusandja valik ühistuliste organisatsioonide liigitamisel tulunduslikeks ja mittetulunduslikeks ei lähtu täpselt samadest alustest, millest on Euroopa Liidu käibemaksuõiguses lähtutud liikmesriikidele kohustuslike käibemaksuvabastuste kehtestamise põhimõtete sätestamisel.

Käibemaksuvabastuse sisustamisel ei saa lähtuda kitsalt ühinguõiguslikust normistikust. Käibemaksuvabastuse saab omistada vaid teatud piiratud hulgale mittetulundusühingutele, mille tegevus vastab eeltoodud direktiivi art 132 lg 1 p-s "l" loetletud eesmärkidele. Maaparandusühistu tegevuse eesmärk neile ei vasta, sest maaparandusühistu ei tegutse "poliitilistel, ametiühingutega seotud, usulistel, patriootlikel, filosoofilistel, heategevuslikel või kodanikega seotud eesmärkidel".

Samuti ei vasta maaparandusühistu liikmete majanduslike huvide teenimine KMS § 16 lg-s 1 toodud määratlusele "sotsiaalset laadi kaupade ja teenuste käive". Ühingu liikmete omandi ühine haldamine või ühingu liikmete majanduslike huvide esindamine ei ole sotsiaalset laadi tegevus. (p 11)

KMS § 16 lg 1 p 8 on kohaldatav maaparandusühistu suhtes. Erinevalt KMS § 16 lg 1 p-s 3 nimetatud juhust on selle maksuvabastuse kohaldamisala aga piiratud. (p 13)

Kolleegium märgib, et käibemaksudirektiivi art 132 lg 1 p "f" ja Euroopa Kohtu 4. mai 2017. a otsuse eestikeelsed tõlked on ebatäpsed. Nende tekstide inglis- ja saksakeelsetest versioonidest nähtub, et art 132 lg 1 p "f" kohaldamiseks ei pea käibemaksust olema vabastatud või käibemaksuga maksustamata "sõltumatute isikute rühm", vaid selle liikmed. Kuna maaparandusühistu liikmete tegevus on üldjuhul eelduslikult käibemaksuga maksustatav, ei ole KMS § 16 lg 1 p-st 8 tulenev maksuvabastus kohaldatav maaparandusühistule. (p-d 15 ja 16)

Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti küll tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnisvara kasutada ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22; asjas nr 3-3-1-78-16, p 22). Maksudeklaratsioonide korrigeerimise õigus ei võta kaebajalt õigust tugineda hiljem ilmnenud tõenditele ka vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kontrolliperioodist väljuvad tõendid peavad vähemalt kaudselt seonduma algse eesmärgiga. Hinnang hiljem toimunud muudatuste olulisusele ja arvestamise võimalusele sõltub muu hulgas kontrolliobjekti soetamise ja sisustamise ajast ning varaga tehtavate toimingute ajalisest järgnevusest. (p 11)

HKMS § 198 lg-test 2 ja 3 tulenevalt ei piisa ringkonnakohtusse uue tõendi esitamiseks üksnes tõendi asjassepuutuvusest. Apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel. Esinema peab mõjuv põhjus, mis takistas tõendite esitamist halduskohtus. Samuti on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus võimalik siis, kui tõendite esitamine on olnud takistatud halduskohtu poolt menetlusnormide rikkumise tõttu (nt kohtu selgitamiskohustuse või uurimispõhimõtte ebakohase täitmise või tõendite esitamiseks võimaluse andmata jätmise tõttu). (p 12)

Kohtu eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-14, p-d 28-29). (p 13)

KMS § 16 lg 2 p 2 järgi ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusse andmist. Üldjuhul on eluruumi üürile või rendile andmine (v.a. ruumi üürile või rendile andmine majutustegevuse osutamiseks) käibemaksuvaba (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p-d 12 ja 16). Kavandades eluruumi üürile või rendile andmist äriühingule või füüsilisele isikule, ei ole KMS § 16 lg 3 p-s 1 sätestatud keelu tõttu võimalik arvele käibemaksu lisada ning seega ei saa korter olla soetatud maksustatava käibe tarbeks. Seetõttu on korteri soetamiselt ning korteriga seotud teistelt kulutustelt sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamine õiguspärane. (p 14)

TuMS § 52 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud väljamakse sama paragrahvi lõike 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine ja see maksustatakse tulumaksuga. TuMS § 52 kohaldamise eelduseks on, et väljamakset ei ole tehtud tulu teenimise eesmärgil. Ainuüksi asjaolust, et tegemist on esialgse kasutusotstarbe järgi eluruumiga, mida saab kasutada elamiseks, ei saa teha järeldust, et sellist ruumi pole ettevõtluses võimalik kasutada. Äriühingul ei ole keelatud eluruumi üürida välja eluruumina ja saada sellise teenuse eest tasu. Ka sellisel tegevusel on ettevõtluse tunnused, sest vara kasutatakse ettevõtlustulu saamiseks. Ka asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku või juhatuse liikme vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-16, p 25, ja asjas nr 3-3-1-28-16, p 14). (p-d 15-16) Isegi kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige või temaga seotud isikud elamiseks, kuid selle eest tasuti turuhinnale vastavat tasu, või kui vara kasutas juhatuse liige tasuta, ei ole tegemist iseenesest ettevõtlusega mitteseotud tegevusega. Kui vara anti tasuta kasutada juhatuse liikmele, võib selline tegevus olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)

Kui sõlmitud rendi- või üürilepingud on näilikud ning kinnisvara kasutas juhatuse liige tasuta, on tegemist ettevõtlusega seotud tegevusega, mis võib olla käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõttes. (p 17)

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et maksukohustuslasel on õigus maha arvata käibemaks, mille ta on tasunud teisele maksukohustuslasele, kes ei ole end käibemaksukohustuslasena registreerinud, kui arvetel on märgitud direktiivis nõutud andmed, eeskätt teave, mis võimaldab tuvastada arve koostanud isiku ja osutatud teenuste või tarnitud kauba laadi (nt kohtuasjad C-438/09: Dankowski, p 38; C-324/11: Tóth, p-d 32–34). (p 14)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)

Vt p 16.

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Kuigi KMS § 29 lg 3 p 1, § 31 lg 1 ja § 3 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel võib jõuda järeldusele, et sisendkäibemaksu on võimalik arvestada ainult teiselt käibemaksukohustuslasena registreeritud või selleks kohustatud isikult saadud arve alusel, ei ole selline tõlgendus kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohtadega käibemaksudirektiivist tuleneva sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimuste kohta. (p 11, vt täpsemalt p 12)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa seada sõltuvusse ja ostja mahaarvamise õiguse kasutamist keelata ainuüksi põhjusel, et arve väljastaja ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, kui arve sisaldab kõiki andmeid, mis võimaldavad tuvastada tehingute sisu ja toimumise arvel märgitud isikute vahel. (p 15)

Käibemaksudirektiivi art 168 järgi on sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusteks, et maksukohustuslane peab kaupu või teenuseid kasutama oma maksustatavate tehingute tarbeks ja et neid kaupu või teenuseid peab talle tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane. Direktiivist ei tulene, et maksukohustuslase staatus sõltub käibemaksukohustuslase registreeringu olemasolust. Samuti ei tähenda asjaolu, et maksukohustuslasest tarnija ei ole käibemaksukohustuslasena registreeritud, seda, et tema väljastatud arve alusel ei saa sisendkäibemaksu maha arvata, kui arve sisaldab kõiki direktiivis nõutud andmeid (Euroopa Kohtu otsus asjas C-277/14: PPUH Stehcemp, p-d 28, 33, 34, 40 ja 41). (p 12)

Euroopa Kohus on otsesõnu selgitanud, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse puhul on tegemist kõigest kontrolliotstarbelise vorminõudega, mis ei saa seada kahtluse alla õigust käibemaksu maha arvata, kui selle õiguse tekkimise materiaalõiguslikud tingimused on täidetud (kohtuasi C-183/14: Salomie ja Oltean, p 60; vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-51-15, p 12). (p 13)

Arvete väljastaja peab KMS § 3 lg 6 p 2 alusel tasuma arvetel märgitud käibemaksusumma riigile, mistõttu tekiks mahaarvamise õiguse keelamisel lubamatu käibemaksu kumulatsioon ja keelamine oleks vastuolus käibemaksuga maksustamise neutraalsuse põhimõttega. Sellises olukorras ei takista asjaolu, et teenuse osutaja oli arvete väljastamise ajal käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, ostjat mahaarvamisõigust kasutamast. (p 16)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Seejuures pole tähtsust, kas tehingut teeseldi maksukohustuse vältimiseks või muudel kaalutlustel. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivad, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades tegelikule majanduslikule sisule mittevastava vormi eesmärgiga vähendada maksukohustust. (p 13)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Seejuures pole tähtsust, kas tehingut teeseldi maksukohustuse vältimiseks või muudel kaalutlustel. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivad, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades tegelikule majanduslikule sisule mittevastava vormi eesmärgiga vähendada maksukohustust. (p 13)

Kauba ühendusesisene soetamine on käibemaksu objekt, mistõttu peab maksukohustuslane sellelt arvestama käibemaksu, kuid samas saab maksukohustuslane kauba ühendusesiseselt soetamiselt arvestatud käibemaksu deklareerida sisendkäibemaksuna (KMS § 1 lõige 1 punkt 5, § 3 lõige 4 ja § 29 lõige 3 punkt 4). (p 15)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

Kui ühendusesiseselt soetatud kaup müüakse Eestis edasi, siis ei teki edasimüüjal enne kauba müümist Eestis küll tagastusnõuet, aga ka mitte kohustust käibemaksu maksta. Kaupa Eesti äriühingule edasi müües tuleb edasimüüjal tasuda käibemaksu, kuid kauba ostjal tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Pärast toote tarbijale müümist saab riik lõpuks lisandväärtuse arvel käibemaksu. Kui Eesti äriühing soetab ise ühendusesiseselt detaile toote valmistamiseks, saab riik samuti käibemaksu toote tarbijale müümisel. Fiktiivsete edasimüügitehingute kasutamisel tekib niisugusel juhul maksueelis siis, kui variühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid tegelik ostja deklareerib variühingute arvete alusel sisendkäibemaksu. (p 15)

Maksukohustuslase juhendamisel tegutseva isiku (variühingu) osalemine tehingute ahelas ei pruugi alati tähendada maksupettust, tehingute näilikkust ega muud maksuõigusrikkumist. Tehingute tegemise korral vahelülide kasutamisel lasub maksukohustuslasel kõrgendatud hoolsuskohustus tagamaks, et maksukohustuslase juhendamisel tegutsevad äriühingud deklareeriksid ja tasuksid makse õigesti, kuna vastupidine võib olla käsitatav maksupettusena. Vältimaks seda riski, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma ise (vt ka RKKK otsus asjas nr 3 1-1-40-14, p 107). (p 10)

Kui ühendusesiseselt soetatud kaup müüakse Eestis edasi, siis ei teki edasimüüjal enne kauba müümist Eestis küll tagastusnõuet, aga ka mitte kohustust käibemaksu maksta. Kaupa Eesti äriühingule edasi müües tuleb edasimüüjal tasuda käibemaksu, kuid kauba ostjal tekib sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Pärast toote tarbijale müümist saab riik lõpuks lisandväärtuse arvel käibemaksu. Kui Eesti äriühing soetab ise ühendusesiseselt detaile toote valmistamiseks, saab riik samuti käibemaksu toote tarbijale müümisel. Fiktiivsete edasimüügitehingute kasutamisel tekib niisugusel juhul maksueelis siis, kui variühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid tegelik ostja deklareerib variühingute arvete alusel sisendkäibemaksu. (p 15)

Lisaks KMS § 31 lõikele 1 tuleb maksustamisel arvestada MKS § 83 lõiget 4 ja § 84. KMS § 31 lõige 1 seab sisendkäibemaksu mahaarvamisele vaid vormilise eelduse. MKS § 83 lõige 4 ja § 84 mõjutavad maksukohustust sisuliselt. (p 12)

MKS § 83 lõige 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lõige 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Seejuures pole tähtsust, kas tehingut teeseldi maksukohustuse vältimiseks või muudel kaalutlustel. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivad, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades tegelikule majanduslikule sisule mittevastava vormi eesmärgiga vähendada maksukohustust. (p 13)

Maksukohustuslase juhendamisel tegutseva isiku (variühingu) osalemine tehingute ahelas ei pruugi alati tähendada maksupettust, tehingute näilikkust ega muud maksuõigusrikkumist. Tehingute tegemise korral vahelülide kasutamisel lasub maksukohustuslasel kõrgendatud hoolsuskohustus tagamaks, et maksukohustuslase juhendamisel tegutsevad äriühingud deklareeriksid ja tasuksid makse õigesti, kuna vastupidine võib olla käsitatav maksupettusena. Vältimaks seda riski, võib ostja kanda müüja ettemaksukontole käibemaksukohustuse täitmiseks piisava rahasumma ise (vt ka RKKK otsus asjas nr 3 1-1-40-14, p 107). (p 10)

Kui Eesti äriühing soetab ise ühendusesiseselt detaile toote valmistamiseks, saab riik samuti käibemaksu toote tarbijale müümisel. Fiktiivsete edasimüügitehingute kasutamisel tekib niisugusel juhul maksueelis siis, kui variühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid tegelik ostja deklareerib variühingute arvete alusel sisendkäibemaksu. (p 15)

Maksuhaldur võib pärast maksuotsuse tühistamist MKS norme järgides kaaluda revisjoni jätkamist. Korduvrevisjoni keeld (MKS 102 lg 3) kehtib üksnes maksuotsuse suhtes, mille muutmist või kehtetuks tunnistamist ei saa enam vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses taotleda. Kui maksukohustuslane on maksuotsuse vaidlustanud, võib maksuhaldur kogu maksuasja uuesti läbi vaadata. Maksuhalduril on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Kui kohus tühistab maksuotsuse, on maksuhalduril õiguslikult lubatav vajaduse korral teha korduvrevisjon ning välja anda uus maksuotsus, millega võidakse määrata ka algsest suurem maksusumma. Maksukohustuslasel ei saa maksuotsuse vaidlustamisel tekkida kaitstavat usaldust, et kui kohus tunnistab maksuotsuse kehtetuks, ei määrata algses otsuses määratust suuremat maksusummat (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-75-14 ja 3-3-1-12-15). (p 27)

Kuigi revisjon viiakse esmajoones läbi maksukohustuslase juures, mitte maksuhalduri ametiruumides (MKS 77 lg 1), ei keela MKS menetlusökonoomia põhimõtet arvestades muutunud asjaolude korral kohustada maksukohustuslast esitama mõnda asjas olulist dokumenti ka kirjalikult (vrd ka MKS § 77 lg 2) ja nende uurimist maksuhalduri ametiruumides. (p 17)

Selleks, et kohtuotsuse resolutsiooni kujunemine ning õiguslik argumentatsioon oleks jälgitav, näeb HKMS § 165 lg 1 p 5 ette, et otsuse põhjendavas osas oleks märgitud õigus, mida kohus kohaldas. Isegi kui kohtud nõustuvad maksu- ja vaideotsuse (materiaalset) õiguspärasust kontrollides maksuhalduri seisukohtadega ja tuginevad maksuhalduri kohaldatud õigusnormidele, ei saa nad jätta kohtuotsuses kohaldatavaid materiaalõiguse norme täiesti esile toomata. (p 20)

Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks, kuid kõnealune põhimõte ei tähenda siiski seda, et hiljem toimunu tuleb jätta täiesti tähelepanuta. Hiljem toimunud tegevus võib olla nt kaudseks kinnituseks, et juba varem oli isikul kavatsus kinnistuid kasutada ettevõtluses. Eesmärgi usutavuse hindamisel tuleb aga ühtlasi arvestada ka ohuga, et isiku käitumine ongi tingitud eesmärgist seadustada oma varasem tegevus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16). (p 22)

TuMS § 50 lg-st 1 nähtub, et väljamakse äriühingu osaniku dividendiks kvalifitseerimise eelduseks on rahalises või mitterahalises vormis väljamakse tegemine sellele isikule (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Kui kinnistud kuulusid maksuotsuse tegemise ajal äriühingule ning osanikele ei ole tehtud mingeid väljamakseid, siis ei ole tegemist osanikele välja makstud dividendidega TuMS § 50 lg 1 mõttes. (p 24)

Kulutuse ettevõtlusega seotus TuMS tähenduses ei olene ainult sellest, kas soetatut kasutatakse maksustatava käibe tarbeks. Kui äriühing annab endale kuuluva eluruumi teisele isikule kasutamiseks, tuleb eeldada, et see toimub tasu eest. Asjaolust, et äriühingu tegevuse eesmärgiks on äriühingu osaniku vajaduste rahuldamine, ei saa teha järeldust, et selline tegevus pole ettevõtlus. Äriühingu tegevus vastab ettevõtluse tunnustele ka siis, kui äriühing müüb kaupa või osutab teenust äriühingu osanikule. Samuti on äriühingul võimalik tulu teenida kinnisvara hinna tõusust (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-28-16). Üksnes asjaolust, et kinnistuid kasutasid juhatuse liikmed enda tarbeks, ei saa järeldada, et kinnistuid ei soetatud ettevõtluse tarbeks. Kinnistud on jätkuvalt äriühingu omandis, kes saab neid kasutada tulu teenimiseks, äriühingu osanikel puudub õigus selle vara käsutamiseks. (p 25)

Direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 ei kohusta p‑i c (kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine) sisustama just ja ainult KMS-is. Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. Sihipäraseks kasutamiseks tuleb sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võib lähtuda eeldusest, et sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootorsõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes. (p 20-23)

Asja arutamise uuendamine on HKMS § 130 p-st 2 tulenevalt pigem erand (vt ka RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-113-11, RKKK otsus asjas nr 3-1-1-67-06). Asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud juhtudel. Teatud asjaolude esinemise korral puudub kohtul siiski otsustusruum asja arutamise uuendamise üle otsustamisel. (p 13-16)

Vt otsuse p 19.

KMS § 33 lg-s 1 on sõnaselgelt viidatud ainult KMS § 32 lg-le 1, mitte aga lg-le 4. Kuigi põhivara on samuti KMS mõistes kaup ning KMS § 32 lg 4 lähtub samast eeldusest, mis KMS § 32 lg 1 (st sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise põhivara soetamisel või algselt mahaarvatud käibemaksu hilisemaks tagastamiseks korrigeerimise tulemusena tingib põhivara osaline või täielik kasutamine maksuvaba tarbeks), on siiski tegemist erisättega KMS § 32 lg 1 suhtes. KMS § 32 lg-s 4 sisalduvat formuleeringut "tegelik maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsus" tuleb tõlgendada selliselt, et kohase ja sobiva meetodi valik on jäetud maksumaksja õiguseks ja kohustuseks. Osalise mahaarvamise meetodi valikul peab maksumaksja eelkõige arvestama KMS § 29 lg-st 1 tulenevat üldist sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse regulatsiooni ning vältima sellise meetodi rakendamist, mis annaks KMS § 29 lg-s 1 sätestatule vastupidise tulemuse. Ka Euroopa Kohus on oma praktikas rõhutanud, et mahaarvatava osa arvutamisel tuleb lähtuda eesmärgist saavutada täpseim tulemus (nt 9. juuni 2016 otsus kohtuasjas nr C-332/14). (p 11-12)

KMS § 32 lg 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. Kui maksumaksja valitud meetod annab ilmselgelt väära tulemuse, siis on maksuhalduril õigus rakendada maksu määramisel sellist meetodit, mis vastab paremini lisandväärtuse maksu põhimõttele ja KMS § 29 lg-st 1 tulenevale sisendkäibemaksu mahaarvamise üldisele põhimõttele. Ühtviisi lubamatu on nii kumulatsioon (kui maksustatava käibega seotud sisendkäibemaksu ei lubata maha arvata) kui ka alusetu mahaarvamine (kui ilmselgelt maksuvaba käibega seotud sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata). Varem kehtinud KMS samasisuliste sätete kohta vt RKHK otsused asjades 3-3-1-62-00 ja 3-3-1-74-04. (p 13-14)

Kui isik kasutab korterit eranditult maksuvaba käibe tarbeks, sest korter on eluruumina üürile antud, on ainuõige lähtuda korteri tegelikust kasutusest ning KMS § 32 lg 4 kohaselt sisendkäibemaksu korrigeerimisel tuleb kõikidel aastatel, mil korter on üürile antud, korrigeerida kogu sellele aastale vastav sisendkäibemaksu osa arvestusega, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub täielikult. Vajadus rakendada põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel KMS §‑s 33 kirjeldatud proportsionaalse mahaarvamise meetodit või segameetodit võib tekkida eelkõige siis, kui ühte põhivaraobjekti kasutatakse üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks – näiteks tööruumid või seadmed, mida kasutavad töötajad osalevad mõlemat liiki käibe tekkes. Proportsionaalse meetodi ehk ainult maksustatava ja maksuvaba käibe omavahelise suhte põhjal arvutatud suhtarvust lähtumine on eelkõige õigustatud suurtes organisatsioonides, kus maksustatava ja maksuvaba käibega seotud tegevusi on raske funktsionaalselt eristada (nt haridus- ja meditsiiniteenuste osutajad, krediidiasutused, kindlustusseltsid) ning otsearvestus oleks liiga keerukas ja kulukas. Üürile või rendile antud vara puhul tuleb lähtuda eeldusest, et üldjuhul on kõige lihtsamini teostatav ja annab kõige tõepärasema tulemuse meetod, mille puhul lähtutakse sisendkäibemaksu mahaarvatava osa määramisel sellest, kas üüri või rendi käive on maksustatav või maksuvaba. (p 15-16)

KMS § 32 lg 4 tuleb kohaldamisele selliste põhivara objektide puhul, mida on korrigeerimisperioodi jooksul mõnel aastal kasutatud täielikult maksustatava käibe tarbeks ja mõnel aastal täielikult maksuvaba käibe tarbeks, samuti juhtudel, mil kogu korrigeerimisperioodi jooksul on põhivaraobjekt kasutuses üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks või mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksustatava käibe tarbeks ja mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksuvaba käibe tarbeks. Maksumaksja peab kõigi nende juhtude jaoks leidma kohase ja sobiva metoodika, lähtudes eesmärgist saavutada tõepäraseim tulemus. Sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise ja korrigeerimise kohustus kehtib ka siis, kui tsiviilkäibes ühe esemena soetatud põhivaraobjekt koosneb mitmest osast ning mõni osa on kasutatav maksustatava käibe tarbeks ja mõni osa maksuvaba käibe tarbeks. Eriti võib see kõne alla tulla kinnisasjade puhul, näiteks võib maatükil asuda mitu erineva kasutusotstarbega hoonet, samuti võib erinev kasutusotsarve olla ühe hoone või korteriomandi eri ruumidel, ehitise osaks olevatel seadmetel või kinnisasja päraldistel. Sellistel juhtudel peab maksumaksja ise jagama põhivara soetusmaksumuse ja sellele vastava sisendkäibemaksu osadeks ning vastavalt korrigeerima. (p 18)

Kui kinnisasja soetamisel on teada, et hoonete või hooneosade üürile või rendile andmine on käibemaksuseaduses reguleeritud erinevalt (nt eluruumi üürile andmine on KMS § 16 lg 2 p 2 kohaselt alati maksuvaba käive, parkimiskoha üürile või rendile andmine aga on sama sätte kohaselt alati käibemaksuga maksustatav, äriruumide üürile ja rendile andmisel on maksustamisel KMS § 16 lg 3 p 1 kohaselt valikuõigus), on KMS mõttes tegemist mitme põhivaraobjekti soetamisega ning maksumaksja on kohustatud tulenevalt KMS § 36 lg 1 p‑st 2 ja rahandusministri 30. märtsi 2004. a määruse nr 40 § 3 lg-st 2 kirjendama igale põhivaraobjektile vastava sisendkäibemaksu osa. Põhivara osade soetusmaksumuse määramisel tuleb lähtuda samaväärsest hinnast, millega oleks olnud võimalik põhivara soetamisel hetkel vastavat hooneosa või päraldist iseseisvalt omandada. Kui maksumaksja on seda kohustust eiranud, on maksuhalduril õigus tulenevalt MKS §‑st 94 hindamise teel ise määrata põhivara osade soetusmaksumus. (p 19)

KMS § 32 lg 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. Kui maksumaksja valitud meetod annab ilmselgelt väära tulemuse, siis on maksuhalduril õigus rakendada maksu määramisel sellist meetodit, mis vastab paremini lisandväärtuse maksu põhimõttele ja KMS § 29 lg-st 1 tulenevale sisendkäibemaksu mahaarvamise üldisele põhimõttele. Ühtviisi lubamatu on nii kumulatsioon (kui maksustatava käibega seotud sisendkäibemaksu ei lubata maha arvata) kui ka alusetu mahaarvamine (kui ilmselgelt maksuvaba käibega seotud sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata). Varem kehtinud KMS samasisuliste sätete kohta vt nt RKHK otsus asjas 3-3-1-62-00 ja 3-3-1-74-04. (p 13-14)

Kui maksukohustuslane on esitanud ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks piisavalt dokumente ja andnud seletusi, ei saa asjaolu, et ta ei esitanud kõiki maksuhalduri nõutud dokumente, või etteheited tema maksukäitumisele, anda alust järelduseks, et ta ei tegele ettevõtlusega või et ta ei ole ettevõtluse tõendamiseks dokumente esitanud. (p 15)

Ettevõtlusega tegelemise kontrollimisel pole kõigi ettevõtte raamatupidamise dokumentide esitamine vajalik. Üksikasjaliku teabe nõudmine isiku kõigi tehingute ja tehingupartnerite kohta väljub ettevõtlusega tegelemise kontrolli raamidest. (p 15)

Kui isikul on ka tegelik ettevõtlus, ei saa isiku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist kasutada sunnivahendi või tõkendina maksupettuste toimepanemise korral. (p 19)

Üksnes vandeadvokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-94-08). (p 16.3)

"Ettevõtlus" on käibemaksuõiguses autonoomne mõiste, mida tuleb sisustada konkreetse isiku majandustegevuse sisu kaudu. Teistes õigusaktides sisalduvad "ettevõtluse", "ettevõtja" või "majandustegevuse" definitsioonid ei ole KMS tõlgendamisel asjakohased. KMS § 2 lõikes 2 sisalduv väljend "olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest" viitab käibemaksu neutraalsusele, eelkõige sellele, et isiku õiguslik vorm ega kasumi teenimise eesmärk ei ole käibemaksuga maksustamise seisukohast olulised. Käibemaksu kui tarbimismaksu eesmärk on koormata lõpptarbijat. Tarbija seisukohast ei ole oluline, milliste kavatsustega ja eesmärkidega või millist õiguslikku vormi kasutades tegutseb isik, kes müüb kaupa või osutab teenust. Isik, kes kasutab soetatud kaupu ja saadud teenuseid uute kaupade või teenuste tootmiseks, ei tohi muutuda käibemaksukoormuse kandjaks. Ei ole oluline, millist liiki juriidilise isiku vormis isik tegutseb. KMS mõistes on ettevõtlusega tegemist ka siis, kui puudub kasumi teenimise eesmärk. Sõltuvalt asjaoludest võib mõne MTÜ kogu tegevus kvalifitseeruda ettevõtluseks KMS mõistes ning anda 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse, ilma et tekiks vastuolu MTÜS §-s 1 toodud põhimõtetega. Ettevõtluse mõiste sisustamisel ei ole isiku õiguslik vorm määrav (vt ka RKHK lahendeid asjades 3-3-1-29-99, 3-3-1-62-00, 3-3-1-74-04, 3-3-1-72-12). (p 9-11)

Kuni 31.12.2002 kehtinud KMS § 18 lg 3 ei näinud ette sisendkäibemaksu korrigeerimist pikema perioodi kohta kui kalendrikuu (vt RKHK 16. detsembri 2005 otsust asjas nr 3-3-1-74-04). Kehtiva KMS § 29 lg 4 sõnastus on tollase KMS § 18 lg-ga 3 identne. (p 14)

Halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-60-13). (p 16.1)

Rahalise toetuse saamine iseenesest ei saa olla sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust piirav asjaolu. Sisendkäibemaksu mahaarvamine toimub vastavalt sellele, mis eesmärgil kasutatakse toetuse eest ostetud kaupu ja teenuseid. Muud laadi toetused, mis ei ole suunatud tarbijale, vaid ettevõtjale (näiteks investeeringute toetamiseks antud toetused), ei kuulu maksustamisele ega piira sisendkäibemaksu mahaarvamist (vt KMS § 12 lg 2). Ettevõtluse toetamiseks antud rahaline abi ei ole võrdsustatav maksuvaba käibega, sest rahalise abi eesmärk on vähendada ettevõtja kulusid ning soodustada teatud liiki investeeringute tegemist. Sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine saaks kõne alla tulla näiteks siis, kui soetatud seadmeid oleks antud MTÜ liikmetele tasuta kasutamiseks (vt KMS § 16 lg 1 p 3 ja KMS § 32) või avalikku tasuta kasutamisse (vt KMS § 29 lg 4). (p 12-13)

KMS § 37 lg‑s 7 nimetatud andmed ei ole kõigil juhtudel võrdselt olulised ja ükskõik milliste andmete puudumine arvel ei välista sellise arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise. Maksuarvestuses tuleb eristada olulisi ja ebaolulisi vormivigu (vt RKHK 29.02.2016 otsus asjas nr 3-3-1-59-15 ja selles viidatud praktika). Arvel andmete puudumine müüja käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri ja aadressi kohta on reeglina ebaoluline vormiviga, kuna Eestis on ühtne, mitte piirkondlik käibemaksukohustuslaste register. Reeglina piisab äriühingu nimest ja registrikoodist, et tuvastada usaldusväärselt müüja isik ja kontrollida, kas tegemist on registreeritud käibemaksukohustuslasega. Andmeid müüja isiku ja kauba või teenuse kohta tuleb aga pidada olulisteks ja nende puudumine välistab sellise mittenõuetekohase arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise (vt nt RKHK 09.05.2013 otsus asjas nr 3-3-1-81-12 ja 04.12.2013 otsus asjas nr 3-3-1-57-13). (p 11)

Euroopa Kohtu 09.07.2015 otsusest C-183/14 tuleneb selgelt, et arvele väljastaja aadressi ja käibemaksukohustuslase numbri märkimine on formaalne nõue, mille eiramine pole piisavaks aluseks, et keelata sisendkäibemaksu kohene mahaarvamine. Seega tuleb KMS vastavaid sätteid tõlgendada selliselt, et ka formaalsete puudustega arve saab olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisele. (p 13)

Bürookulude puhul ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse hinnas (vt nt RKHK 11.12.14 otsus asjas nr 3-3-1-61-14). (p 15)

Elu- ja äriruumi eristamisel KMS § 16 lg 3 p 1 mõttes ei lähtuta pelgalt detailplaneeringus ja ehitus- või kasutusloas märgitud hoone kasutusotstarbest (elamu või mitteelamu), vaid ka kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. (p 14)

Ehitiste kasutusotstarvete ehitusõiguslik liigitus elamuteks ja mitteelamuteks ei toimu täpselt samadel alustel kui elu- ja äriruumide liigitus VÕS § 272 lg 1 tähenduses. Ehitusõiguse normid ei keela elamu või selles paikneva korteri kasutamist ajutiseks elamiseks. Samuti võib elamus asuv korter olla kasutatav näiteks ka majutusteenuse osutamiseks, s.t majandustegevuses. Selline võimalus on kooskõlas majandus- ja kommunikatsiooniministri 4. detsembri 2012. a määruse nr 78 "Ehitise kasutamise otstarvete loetelu" § 1 lg‑s 5 sätestatuga. Ei saa välistada, et kuigi detailplaneeringus või ehitusloas on hoone või hooneosa kasutusotstarbeks märgitud elamu, kavandatakse tegelikult selle kasutamist muul otstarbel kui alaline elamine, sh ärilisel otstarbel. (p 15)

Elu- ja äriruumi eristamisel KMS § 16 lg 3 p 1 mõttes ei lähtuta pelgalt detailplaneeringus ja ehitus- või kasutusloas märgitud hoone kasutusotstarbest (elamu või mitteelamu), vaid ka kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada. (p 14)

Pelgalt korteri ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele. Maksukohustuslasele tuleb anda võimalus selgitada ja esitada tõendid näitamaks, et elamu, korter või muu elamu osa on tegelikult soetatud majandustegevuse tarbeks. Seejärel peab maksuhaldur hindama, kas kavandatud tegevus kujutab endast maksustatavat käivet ning kas esitatud äriplaan on usutav. Kui maksukohustuslane kavatseb korteri üürida teisele äriühingule majutusteenuse osutamiseks, pole tegemist alaliseks elamiseks üüritava pinnaga, vaid majandustegevuseks kasutatava pinnaga ning korterit saab käsitada äriruumina, mida kavatsetakse kasutada maksustatava käibe tarbeks. Sellise tõlgenduse korral ei muutu KMS § 16 lg 3 p 1 erand sisutühjaks. Kui äriplaani teostumiseks pole seadusandlikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha. (p 16)

Käibemaksukohuslastena registreerimise number on olulise tõendusväärtusega nendes riikides, kus peetakse piirkondlikke registreid, mille tulemusena võib majandustegevuses osaleda mitu identse nimega juriidilist isikut. Eestis on selline olukord ÄS §‑st 11, MTÜS §‑st 4 ja SAS §‑st 3 tulenevalt põhimõtteliselt välistatud. Eesti avalikku registrisse kantud juriidilise isiku puhul piisab nimest ja registrikoodist, et tehingu vastaspool oleks piisavalt usaldusväärselt tuvastatud. (p 11)

Käibemaksu mahaarvamine pole välistatud ka muud nimetust kandva dokumendi kui arve alusel, kui see dokument vastab KMS § 37 lg 7 nõuetele. Nõutavad andmed võivad jaguneda ka mitme dokumendi vahel (nt arve koos lepingudokumendi, saatelehe, kauba või teenuse üleandmise akti või maksekviitungiga), kui dokumentidel on selle kohta selge ja arusaadav viide. (p 8)

Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)

Kui maksuotsus põhineb ainult sellel, et isikul pole tehingu kohta KMS § 37 nõuetele vastavat arvet ning muid võimalikke sisendkäibemaksu mahaarvamist välistavaid asjaolusid ei ole välja toodud (näiteks maksupettuses osalemise kahtlus), on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada. Kui maksuhalduril on tõendeid võimaliku maksupettuse või muu sisendkäibemaksu mahaarvamist välistava asjaolu kohta, siis saab ta MKS §‑s 98 sätestatud aegumistähtaja jooksul teha vajadusel uue maksuotsuse. (p 14)

Maksuarvestuses tuleb eristada olulisi ja ebaolulisi vormivigu ning ebaoluline vormiviga ei too endaga kaasa maksu juurdemääramist (vt ka RKHK otsused 3-3-1-15-02, 3-3-1-26-02 ja 3-3-1-43-09). (p 9)

Ostja osavõtt maksupettusest ei eelda, et ostja on saanud sellest kasu või hüvesid. Osavõtuks maksupettusest tuleb lugeda ka olukord, kus ostja teadis, et müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile üle kandmata. Müüjale arve alusel käibemaksu tasumine kui kulutus pole sel juhul tehtud eeldusega, et käibemaks kantakse üle riigile. Sellises olukorras on ostja teadlikult aidanud kaasa käibemaksupettuse toimepanemisele. (p 17)

MS-st ja keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a määrusega nr 30 kinnitatud kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjadest tulenevalt on raieõiguse müük sisuliselt metsakinnisasja kasutusse andmine teisele isikule koos õigusega raiuda sealt kinnisasjalt mets ja see omandada ning et selline leping vastab olemuslikult VÕS § s 339 sätestatud rendilepingu mõistele. Seadusest ei tulene, et raieõiguse võõrandamine oleks asjaõiguse seadmine kinnisasjale (vt RKTsK otsus asjas nr 3-2-1-51-11). Seega on raieõiguse müügi puhul oma olemuselt tegemist kinnis-asjaga seotud kasutuslepinguga. Kasvava metsa raieõiguse puhul ei ole tegemist kaubaga KMS § 2 lg 3 p‑de 1 ja 2 mõttes. Tegemist on seega KMS mõttes teenusega. Kuna raieõigust on võimalik realiseerida ainult konkreetsel kinnistul, on tegemist teenusega, mis on seotud kinnisasjaga. (p 22)

KMS § st-9 tulenevalt puudub juhul, kui vaidlusalune kaup võõrandati Lätis, õigus kauba müügi arvetele Eesti käibemaksu lisada ja seda Eestis sisendkäibemaksuna kajastada, sõltumata sellest, kas toimus kauba ühendusesisene soetamine. (p 11)

KMS-i ühendusesisest soetamist puudutavaid sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas käibemaksudirektiiviga (1. jaanuaril 2007 jõustunud Nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ). Käibemaksudirektiivi artiklitest 20 ja 21 ei tulene nõuet, et ühendusesiseseks soetamiseks peaks kauba ostja omama registreeritud ettevõtlust (nt äri-ühingut või filiaali) selles liikmesriigis, kus ta ettevõtluses kasutatava kauba soetab. Sellist nõuet ei tulene ka KMS § 8 lg st 2, kuna seal ei sätestata, et kaup, mis toimetatakse teisest liikmesriigist Eestisse, peaks olema eelnevalt soetusriigis asuvas ostja ettevõtluses kasutatav. Käibemaksudirektiivi ja KMS § 8 koosmõjus tõlgendamisest tuleneb, et kaupade ühendusesisese soetamise eeldusteks kauba ostmisel teisest liikmesriigist on kauba soetajale kauba omanikuna käsutamise õiguse üleminek ning kauba toimetamine soetusriigist ettevõtluses kasutamise eesmärgil mõnda teise liikmesriiki. (p-d 13-15)

Käibemaksukohustuslasena registreerimise esmaseks eesmärgiks on tagada käibemaksusüsteemi nõuetekohane toimimine, sh maksu nõuetekohane kogumine, ja lihtsustada selle liikmesriigi väljaselgitamist, kus leiab aset kauba lõpptarbimine. Samuti on registreerimise numbril oluline tähtsus tehingute tõendamisel ning riigil lasub kohustus tagada, et kanded käibemaksukohustuslaste registris oleksid õiged (vt ka Euroopa Kohtu otsus C-527/11). Käibemaksukohustuslaste registri õigsuse tagamise kohustus hõlmab ka juba registreeritud maksukohustuslase nõuetele vastavuse kontrolli. (p 17)

Maksukohustuslase registrist kustutamine KMS § 22 lg 3¹ alusel on kaalutlusotsus. Otsuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada kogutud teabega ja maksukohustuslase käitumisega teabe esitamisel ja toimingute tegemisel. Teabe esitamise kohustuse tekkimiseks on piisav, et maksuhaldur toob välja põhjendatud kahtluse, millest tulenes maksukohustuslaselt teabe nõudmise vajadus. Kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et maksukohustuslane ei tegele ettevõtlusega, ning maksu-kohustuslane jätab mõistliku aja jooksul teabe esitamise ja selgituste andmise kohustuse asjakohaste selgete põhjendusteta täitmata, siis on maksukohustuslane jätnud ettevõtlusega tegelemise tõendamata. Maksukohustuslasel lausub ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus ja kaasaaitamiskohustus. (p 19 ja 21) Teabe esmakordne esitamata jätmine ei ole käibemaksu-kohustuslaste registrist kustutamiseks alati piisav. Vastupidisel juhul muutuks registrist kustutamine automatiseeritud tegevuseks ega võimaldaks piisaval määral arvestada kõigi ettevõtlusega tegelemist iseloomustavate asjaoludega. Registrist kustutamine võib sellisel juhul osutuda ebaproportsionaalseks. (p 19)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)

VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)

VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. Vt ka 3-1-1-20-15 p 38-39. (p 47)

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)

Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)

VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)

VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga. (p 78)

Ka enne 1. jaanuari 2015 oli MKS § 153¹ järgi karistatav üksnes tahtlik tegu (p 51).

Isegi kui lepingu üks pool ei kavatsenud juba lepingut sõlmides seda täita, ei muuda see lepingut TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes näilikuks, kui teine pool lepingupartneri tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma (TsÜS § 75 lg 1 teine lause). (p 54)

KMS § 29 lg-st 7 järeldub, et kui arve tühistatakse või kreeditarve esitatakse käibe tekkimisega samal maksustamisperioodil, tuleb seda arvestada juba selle maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. (p 56)

Väidet selle kohta, kas mingi hüve on käibemaksuseaduse mõttes kaup või teenus, ei saa vaadelda teokirjelduse osaks oleva faktilise asjaoluna, vaid KMS § 2 lg-te 3 ja 4 alusel antava õigusliku hinnanguna. (p 61)

Internetist alla-laaditava arvutiprogrammi kasutamiseks (aktiveerimiseks) vajalikud litsentsivõtmed (koodid) on käibemaksuseaduse tähenduses teenus (KMS § 2 lg 3 p 3 ja lg 4 p 4), mitte kaup. (p 63–64)

Teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks siis, kui teenuse sisuks olev õigus muutus ostjale kättesaadavaks. (p 66)

MKS §-s 153¹ on sätestatud teodelikt, mitte tagajärjedelikt. (p 69)

Sisenedes e-maksuameti keskkonda ja esitades seal maksuhaldurile andmeid, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes Maksu- ja Tolliameti asukohas. Seda olenemata asjaolust, kus asus arvuti, mille kaudu toimepanija andmete esitamiseks e-maksuameti kontole sisenes, või kus asub e-maksuameti server. (p 70)

Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)

Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. Olukorras, kus teenuseid väidetavalt osutanud äriühingutel ei ole reaalset majandustegevust ja nad on esitanud kaebajale võltsarved, on kõrvaldamata olulised puudused arvetes piisavad, et tuua kaasa maksukohustuse tekkimine ostjal (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-3-1-81-12, 3-3-1-57-13 ja 3-3-1-65-13. (p 16)

HKMS § 65 lg-st 2 tuleneb, et kui vaidlustatud haldusaktis on selle isiku ütlustele tuginetud, kelle ülekuulamist tunnistajana kohtumenetluses taotletakse, nendele ütlustele soovib tugineda ka kohus ning taotlus tunnistaja ülekuulamiseks on esitatud õigeaegselt, tuleb selline taotlus üldjuhul rahuldada. Nimetatud norm sätestab selgelt, et taotluse võib rahuldamata jätta üksnes HKMS § 62 lg 3 p-s 2 või lg-s 4 sätestatud juhul. Kohtu antud eelhinnang ütluste usaldusväärsusele ei saa seetõttu olla tunnistaja ülekuulamisest keeldumise aluseks. Hinnang tõendi tähtsusele tuleb siduda selle haldusasja lahendamisel oluliste asjaoludega, mitte selle usaldusväärsusega (p.-d 26, 28-29)

Vastustaja seisukohtade esitamine kohtuotsuse põhjendustena ei ole iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Siiski tuleb objektiivse ja õiglase kohtumõistmise huvides kohtuotsuse sellisel viisil põhjendamisest hoiduda. Kui kohus nõustub menetlusosalise põhjendustega ja kasutab neid kohtuotsuse põhjendamisel, peab ta seda põhjenduste juures märkima. (p 24)

Taotlusena MKS § 101 lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõista ka maksuhaldurile esitatud vaides või halduskohtule esitatud kaebuses sisalduvat haldusakti tühistamise nõuet. Kui maksukohustuslane on vaidlustanud maksuotsuse, on maksuhalduril õigus haldusmenetlus uuendada ning menetluse tulemusena esialgne haldusakt kehtetuks tunnistada ja selle asemel välja anda uus haldusakt. Maksuhaldur ei ole sealjuures piiratud vaides või kaebuses toodud asjaoludega, vaid tal on uue või muudetud haldusakti andmisel samasugused volitused, nagu tal oleks siis, kui ta teeks maksuotsuse esimest korda. Sellest järeldub, et uues või muudetud maksuotsuses võib maksuhaldur muuta näiteks maksu määramise õiguslikku alust või viidata uutele tõenditele. (p 13)