KOHTUMENETLUSÕIGUSTäitemenetlus

Teksti suurus:

Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-4751/34 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
TMS § 177^2 lg-s 1 sätestatud meetmete kohaldamine on võimalik üksnes (alaealise) lapse elatisnõude sissenõudmisel täitemenetluses. Kooskõlas seaduse sätte ega eesmärgiga ei ole TMS § 177^2 lg-s 1sätestatud meetmete kohaldamine teiste täitmisel olevate nõuete sissenõudmiseks. Lapse elatisnõue rahuldatakse täitemenetluses üldjuhul eelisjärjekorras või annab see nõue sissenõudjale muu eelise. (p 15 ja 15.1) TMS § 177^2 lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada kolmekuuline ajavahemik, mille jooksul on elatis korrapäraselt maksmata, selle aja jooksul tekkinud võlgnevuse suurus ning milles elatise maksmise korrapäratus seisneb. Kohtumäärusest peab nähtuma selgelt ka see, milline on võlgniku lapsele antava ülalpidamise kohustuse suurus. Üldsõnalised järeldused (suure) võla olemasolu ja maksmise korrapäratuse kohta ei asenda faktiliste asjaolude tuvastamist. Faktilisi asjaolusid teadmata ei ole võimalik mh otsustada elatise maksmise korrapäratuse üle. (p 13) Võlgniku õiguste piiramise meetme eesmärk ei ole võlgnikku karistada tehtu eest (elatise tasumata jätmine), vaid nimetatud meede on pigem tõkend, mis peaks sundima võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma või esitama mõjuva põhjuse, miks ta seda teha ei saa (vt ka Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 15). Meetme eesmärgiks on ennekõike nende võlgnike distsiplineerimine ja innustamine elatist maksma, kellel oleks vahendeid oma elatisekohustust täita, kuid kes ei soovi seda teha mingil muul põhjusel kui vahendite nappus. (p 19) Kui kohus ei pea usutavaks, et võlgnik hakkab pärast õiguste piiramise meetme kohaldamist lapsele korrapäraselt elatist tasuma, ei ole tegemist tõkendiga, mis peaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma sundima, vaid karistusliku meetmega. (p 16.2) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.1). (p 16.1) TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 näevad võlgnikule ette õiguse vastavalt kohtutäiturile ja kohtule põhjendada, miks õiguse piiramine oleks tema suhtes ebaõiglane. Selleks on võlgnikul samade sätete järgi eelkõige kaks võimalust: põhjendada, et tal oli elatise tasumata jätmiseks mõjuv põhjus või et õiguse piiramine takistaks oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetava toimetulekut (vt Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17). Võlgniku õiguste piiramise avaldusele esitatud vastuväites toodud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. (p-d 17, 17.2.) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 12; 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 18.3). Võlgniku õiguste piiramist ei saa põhjendada ka sellega, et elatise võlgnevus on tekkinud pikema aja jooksul. Kohus peab sisuliselt kontrollima, kas võlgniku õiguste piiramise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. Muu hulgas tuleb seejuures hinnata seda, kas meetmel, mille kohaldamist taotletakse, võib ka tegelikult olla mõju, mis innustaks võlgnikku lapse elatiskohustust täitma. (p 20) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). Kuna võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule tema tõendamiskoormust selgitada (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). Võlgnik peab üheselt aru saama, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selgitus võimaldaks võlgnikul alustada uue töökoha otsimist enne tema õigusi piirava kohtulahendi jõustumist, kui kohus ei pea tema vastuväiteid mõjuvaks (Riigikohtu 9. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12071, p 14.3). (p 18) Kuna tegemist on hagita menetlusega on kohtul võimalik esitada päring ka kohtutäiturile, et saada teavet selle kohta, kas ja kui palju võlgnik on lapse elatisnõude täitmiseks tasunud. Seda eriti olukorras, kus esitatud asjaolude kohaselt võib võlgnik olla lapse elatisnõuet vähemalt osaliselt täitnud. (p 14)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses ning lõppastmes tuleb võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. Hagita menetluses kehtib TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi üldjuhul uurimispõhimõte. See ei võta küll menetlusosalistelt täielikult ära lahendi tegemiseks vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, kuid kohtu roll tõendite kogumisel on aktiivsem kui hagimenetluses (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-14071, p 17.2). (p 14)
2-15-16664/48 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 22.11.2017
Sissenõudjal võib puududa õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks, kui sellega koos ei esitata hagi ühisvara jagamiseks, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast (Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15; vt ka 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 59). Sissenõudjal võib olla õigustatud huvi ühisvarasse vara tagasivõitmiseks, ilma et ta oleks esitanud ühisvara jagamise hagi, siis, kui tal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (Riigikohtu 5. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 12). Seega saab sissenõudja õigustatud huvi vara ühisvarasse tagasivõitmise nõude esitamiseks jaatada üldjuhul vaid siis, kui sissenõudja on sellega koos esitanud ka ühisvara jagamise nõude. (p 14) Sellest, et sissenõudja peaks üldjuhul ühisvarasse tagasivõitmise ja ühisvara jagamise nõude koos esitama, ei tulene siiski, et TMS § 14 lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg algab alati hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). Kui ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkab TMS § 14 lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. (p 15 ja 17) Kui sissenõudja tugineb abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades TMS § 187 lg 2 teises alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, siis ei pruugi ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest. (p 17) TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused kohalduvad ka ühisvara jagamise lepingu või abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude korral. Lisaks TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. (p 16)
TMS § 190 on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul TMS §-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest TMS § 190 järgne võlausaldaja huvide kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.1.2). (p 15) TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused kohalduvad ka ühisvara jagamise lepingu või abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude korral. Lisaks TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldusele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist, võimaldab teine alternatiiv esitada tagasivõitmise nõude ka siis, kui on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kui abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude aluseks on asjaolu, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, ei hakka sissenõudja ühisvara jagamise nõue aeguma hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamise ajast. (p 16) Kui ühisvarasse tagasivõitmise nõude eeldused on täidetud lähtudes sellest, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud, hakkab TMS § 14 lg-s 2 sätestatud üheaastane tähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. (p 15 ja 17) Kui sissenõudja tugineb abieluvaralepingu tagasivõitmise nõuet esitades TMS § 187 lg 2 teises alternatiivis sätestatud võimalusele, et sissenõude pööramine ei vii eelduslikult nõude rahuldamiseni tulevikus, siis ei pruugi ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg hakata kulgema hiljemalt tagasivõitmise nõude esitamisest. Sellisel juhul tuleb tuvastada, millal täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel tegelikult ebaõnnestus, ja arvestada aegumistähtaja algust alates sellest. (p 17)
2-16-12071/44 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 09.11.2017
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2) Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2) Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
Elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses on võimalik töötavale võlgnikule ette heita seda, et ta ei otsi tasuvamat tööd, mille abil oleks võimalik tasuda temalt väljamõistetud elatist. Võlgniku õiguste piiramine oleks sel juhul meede, ajendamaks võlgnikku otsima mõistlikus ulatuses senisest tasuvamat tööd. Samas peab võlgnikule jääma võimalus tõendada, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida sellist tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.2) Kuna elatise võlgniku õiguste piiramise menetluses võidakse piirata võlgniku põhiseaduslikke õigusi (seda küll võlgniku kui lapsevanema PS § 27 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmiseks), tuleks hiljemalt kohtumenetluse alguses võlgnikule selgitada, et isegi kui tal on olemas madalapalgaline töökoht, mis eeldab juhiloa olemasolu, võib tal juhtimisõiguse peatamise korral kaduda võimalus sel töökohal töötada. Selle tagajärje vältimiseks peab ta tõendama, et tema elukohas või mõistlikus kauguses elukohast ei ole võimalik leida senisest tasuvamat tööd või et nt tervislikel põhjustel ei ole tal võimalik pakutavat tasuvamat tööd vastu võtta. (p 14.3)
2-15-17677/33 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.11.2017
TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). (p 11.2) Kui laenulepingu ülesütlemisteates on korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus, ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks. (p 12) TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). (p 13) Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil. (p 13.1-13.2) Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. (p 14)
Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. (p 14)
2-16-14071/38 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 04.10.2017
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13) Õiguste piiramise menetluses peavad ka võlgnikule olema tagatud menetluslikud ja sisulised garantiid oma õigustatud huvide kaitseks. (p 16) Elatise võlgnikule on TMS § 177^1 lg 1 p 3 ja § 177^4 lg 2 p 3 järgi menetluslikult tagatud vastuväite esitamise õigus ning vastuväites esitatud põhjendusi tuleb esmalt kontrollida kohtutäituril, otsustamaks kohtusse pöördumise vajaduse üle, ja seejärel kohtul. Maakohtu võlgniku õigust piirava lahendi peale näeb TMS § 177^4 lg 6 võlgnikule ette kahekordse kaebeõiguse: algul ringkonnakohtusse ning seejärel ka Riigikohtusse. Kohtu otsustus elatise võlgniku õiguste piiramise üle on kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. (p-d 17 ja 17.1) TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2) Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Võlgniku õiguste piiramise hagita menetluses ei tegelda küsimusega, kas elatis on võlgnikult välja mõistetud õiges suuruses. Küll tuleb mh vastata küsimusele, kas võlgniku õiguste piiramine aitab väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Selleks tuleb eelkõige TMS § 177^1 lg 1 p-st 3 ja § 177^4 lg 2 p-st 3 lähtudes vastata küsimusele, kas võlgnik on suuteline väljamõistetud elatist maksma või on tal maksmata jätmiseks selline mõjuv põhjus, mis annab aluse kohtutäituri taotlus rahuldamata ning võlgniku õigus piiramata jätta. Mõjuva põhjuse olemasolu tähendab, et õiguste piiramine ei ole sobiv abinõu elatise maksmise kohustuse täitmisele kaasaaitamiseks. (p 18.1) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3) Võlgniku õiguse piiramise menetluses ei ole piisav, kui kohtud tuginevad sisuliselt (ja automaatselt) ainult sellele, et elatise tasumise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav ning kuna võlgnik on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, ei vabasta väike sissetulek teda ülalpidamiskohustusest. (p 19)
TMS peatükis 8^1 reguleeritud õiguste piiramise menetlus lapse elatise võlgnevuse korral on menetlus, mis võib anda aluse piirata oluliselt võlgniku põhiseaduslikke õigusi, mh nt õigust vabale eneseteostusele ja õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. (p 13)
TMS § 177^4 lg 1 kohaselt vaadatakse kohtutäituri avaldus õiguse piiramiseks läbi hagita menetluses. Kui asjaolud jäävad ka kohtu aktiivsest rollist hoolimata tõendamata, tuleb lõppastmes võlgnikul tõendada selle põhjuse olemasolu, mis peaks õiguse piiramise tema suhtes välistama. (p 17.2)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kohtud ei või võlgniku õigusi piirata üksnes põhjendusel, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ja ta ei ole seda nõuetekohaselt tasunud. Selline käsitlus tooks kaasa elatise võlgniku õiguste automaatse piiramise, välistaks õiguste piiramata jätmise elatise maksmata jätmisel mõjuva põhjuse tõttu ega võimaldaks kaaluda seda, kas taotletav abinõu on kohane, sundimaks võlgnikku igakuist elatist korrapäraselt tasuma. Nii ei oleks täidetud meetme eesmärk - aidata väljamõistetud elatise maksmisele kaasa. Esiteks võivad olla asjaolud, sh võlgniku majanduslik või tervislik seisund, elatise kohtulahendi tegemisest möödunud aja jooksul muutunud. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui elatis on seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, siis iga kalendriaasta alguses see määr muutub (tõuseb); samas ei pruugi aga igal aastal samas tempos suureneda võlgniku töötasu või muu sissetulek. Euroopa Inimõiguste Kohus on nt elatise võlgnikul välisriiki reisida võimaldava isikutunnistuse kasutamise piiramise vaidluses otsustanud, et liikumisvabaduse piiramine pikema aja jooksul automaatselt, ilma et analüüsitaks mh võlgniku võimet elatise kohustust täita, ei ole demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 43978/09: Battista vs. Itaalia, p-d 41, 44, 48). (p 18.3)
Kehtivas õiguskorras tuleb elatise suuruse ja selle maksmise võimega seotult eristada kolme erineva eesmärgiga kohtumenetlust, milleks on esiteks elatise väljamõistmise hagimenetlus, teiseks elatise võlgniku õiguste piiramise hagita menetlus TMS § 177^1 jj järgi ja kolmandaks väljamõistetud elatise suuruse muutmise hagimenetlus TsMS § 459 järgi. (p 18) Kui kohus leiab võlgniku õiguste piiramise menetluses tehtavas kohtulahendis, et elatise võlgnik nt ei suuda elatist väljamõistetud ulatuses tasuda (st tal on kas lühi- või pikemaajaline mõjuv põhjus elatise osaliselt või täielikult maksmata jätmiseks), ei tähenda see, et varasemat elatise kohtulahendit oleks muudetud või et seda ei peaks enam senises mahus täitma. Kohtulahend, millega elatis välja mõisteti, jääb sel juhul ikkagi täitedokumendiks, millega välja mõistetud elatise suurust on võimalik muuta vaid TsMS § 459 alusel. (p 18.2) Võlgniku õiguste kaitse tema õiguste piiramise menetluses ei oleks piisavalt tõhus, kui ta saaks maksevõime osas tugineda ainult pärast elatise kohtulahendi tegemist tekkinud uutele asjaoludele. Vaatamata sellele, et elatis on võlgnikult välja mõistetud kohtulahendiga, võib väljamõistetud elatise maksmine õiguste piiramise kontekstis olla mittepahatahtlikule võlgnikule üle jõu käiv (vt ka RKTKm nr 3-2-1-35-17, p 30). Seetõttu näevadki TMS § 177^1 jj mh ette kohustuse kontrollida võlgniku esitatud mõjuva põhjuse olemasolu, sidumata seda kontrolli uute asjaolude esitamise kohustusega (erinevalt TsMS §-s 459 sätestatust). (p 18.3)
3-2-1-64-17 PDF Riigikohus 21.06.2017
Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lg s 2 sätestatud piiranguga (vt RKTKm nr 3-2-1-64-09, p 9). (p 10)
3-2-1-52-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
TMS § 33 lg 4 eesmärgiks on kohtutäituri tasu mitmekordse maksmise vältimine (vt ka RKTKm nr 3-2-1-164-13, p 17). Täitemenetluse osalisel (sh võlgnikul) on õigus nõuda, et kohtuäitur järgiks TMS § 33 lg s 4 sätestatut, seda on õigus nõuda kogu täitemenetluse kestel, mitte ainult täitemenetluse alustamisel. Seega kui kohtutäitur on (uue) täiteasja alustamisel TMS § 33 lg t 4 rikkunud, on täitemenetluse osalisel kolleegiumi hinnangul õigus tugineda sellele ka hilisema menetluse käigus ning nõuda täiturilt rikkumise kõrvaldamist. Täitemenetluse alustamise vaidlustamata jätmisel TMS § 217 lg s 1 sätestatud korras ei ole sellise rikkumise puhul määravat tähtsust. (p 13)
3-2-1-61-17 PDF Riigikohus 09.06.2017
TMS-i II osa sätteid tuleb kaasomandi lõpetamiseks avaliku enampakkumise korraldamisel kohaldada kaasomandi lõpetamise kohtulahendi eripära arvestades. Samasugusele seisukohale saab asuda ka kaasomandi lõpetamiseks korraldatava kaasomanikevahelise enampakkumise puhul (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.2.). (p 12.1.) Kaasomanike kokkuleppel on võimalik kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmine ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64^1, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Seda on võimalik teha ka pärast täitmisteate teisele kaasomanikule kättetoimetamist vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul (TMS § d 24 ja 25) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). Sellisel juhul on kaasomanikel endil võimalik otsustada enampakkumise korraldamise vormi ja tingimuste üle. Juhul kui kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks toimub täitemenetlus, tuleb kohtutäituril kaasomandis olev asi arestida, kinnisasja arestimiseks tuleb täituril mh lasta kanda kinnistusraamatusse kinnistu käsutamise keelumärge. Asja arestimine on vajalik kaasomandiosade edasise käsutamise takistamiseks ja kohtutäituri tasu tagamiseks (TMS § d 54, 142) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). (p 13) Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.) Kohtulahendi täitmiseks täitemenetluses korraldatav enampakkumine on avalik-õigusliku tähendusega. Omand enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib TMS § 156 järgi enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega, st lepingut ei sõlmita ja vajalik ei ole ka notariaalne tõestamine. Kanded kinnistusraamatusse tehakse kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160). Seega VÕS § 14 ei kohaldu. (p 15)
TMS §-st 8 tulenevalt on kohtutäituril õigus ja kohustus küsida teavet laenujäägi kohta nii võlgnikult kui ka hüpoteegipidajalt. Võlgnik on kohustatud infot andma TMS § 26 lg 1 esimese lause ja § de 59 jj alusel. TMS § 26 lg-t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 saab tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta (vt RKTKm nr 3-2-1-19-17, p d 16 ja 17). Nimetatud kohustused on kohtutäituril ka kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmisel. Täitemenetluse alustamiseks avalduse esitanud kaasomanik (sissenõudja) TMS § 26 lg 1 esimese lause ja §-de 59 jj alusel samuti kohustatud andma täiturile infot kinnisasja koormava hüpoteegiga tagatud nõuete (mh tagatiskokkuleppe sisu ja laenujäägi) kohta. Selliste andmete esitamise kohtustus on TMS § 26 lg 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 järgi kohtutäituri nõudel ka hüpoteegipidajal. (p 14.1.-14.2.) Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)
TMS-i II osa sätteid tuleb kaasomandi lõpetamiseks avaliku enampakkumise korraldamisel kohaldada kaasomandi lõpetamise kohtulahendi eripära arvestades. Samasugusele seisukohale saab asuda ka kaasomandi lõpetamiseks korraldatava kaasomanikevahelise enampakkumise puhul (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.2.). (p 12.1.) Kaasomanike kokkuleppel on võimalik kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmine ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64^1, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1). Seda on võimalik teha ka pärast täitmisteate teisele kaasomanikule kättetoimetamist vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul (TMS § d 24 ja 25) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). Sellisel juhul on kaasomanikel endil võimalik otsustada enampakkumise korraldamise vormi ja tingimuste üle. Juhul kui kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks toimub täitemenetlus, tuleb kohtutäituril kaasomandis olev asi arestida, kinnisasja arestimiseks tuleb täituril mh lasta kanda kinnistusraamatusse kinnistu käsutamise keelumärge. Asja arestimine on vajalik kaasomandiosade edasise käsutamise takistamiseks ja kohtutäituri tasu tagamiseks (TMS § d 54, 142) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.3). (p 13) Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)
Teabe saamine hüpoteegiga tagatud nõuete kohta on kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamisel vajalik eelkõige kaasomanike võrdse kohtlemise eesmärgil. Enampakkumisega lõpeb üldjuhul üksnes kaasomand, mitte aga kolmandate isikute õigused müüdud esemele, kuna täitemenetlust ei korraldata ühegi varasemal järjekohal oleva õiguse realiseerimiseks (TMS § d 104, 105 ja 137) (erandite kohta vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 36.4). Seega jääb ka kinnisasja igakordset omanikku koormav hüpoteek (kaasomandi osale) kaasomandi lõpetamiseks korraldataval enampakkumisel üldjuhul püsima. Samas ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete suurust teab ainult see kaasomanik, kelle kaasomandiosa hüpoteek koormab, on tal enampakkumisel pakkumiste tegemisel põhjendamatu eelis kinnisasja teiste kaasomanike ees. Juhul kui hüpoteegiga tagatud nõuded või suurem osa nendest on tegelikult rahuldatud, võib hüpoteegiga koormatud kaasomandi osa omanik omandada kinnisasja enampakkumisel alusetult madala hinnaga (kuna teised kaasomanikud saavad pakkumiste tegemisel lähtuda üksnes hüpoteegisummast) (vt RKTKm nr 3-2-1-14-17, p 16.4.) (p 14.3.)
3-2-1-38-17 PDF Riigikohus 10.05.2017
Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17) Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17) Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17) PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)
Täitemenetluses, sh mitme kinnisasja müümise korral tuleb kohtutäituril ja menetlusosalistel lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada, vt TMS § 8, § 53 lg d 1 ja 3, § 137. (p 17)
TMS § 51 lg 1 laiema eesmärgi tõttu ei saa pankrotivõlgniku vastu täitemenetlust alustada. (p 18)
AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21)
AÕS § 54 lg 2 eesmärk on kaitsta kinnisasja koormavate kolmandate isikute õigusi, et need õigused säiliksid esialgsel kujul. AÕS § 54 lg 2 esimese lause suhtes on erisäte AÕS § 356 lg 1 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-10, p 15). Kuigi nii AÕS § 54 kui ka § 356 peavad kinnisasja jagamise all esmaselt silmas kinnisasja jagamist reaalosadeks või sellest osa eraldamist, tuleb hüpoteegipidaja huvides neid sätteid kohaldada ka siis, kui ainuomandis olnud kinnisasjast saab kaasomandis olev kinnisasi. (p 21) Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.)
Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17) Kinnisasja jagamisel tekib algse hüpoteegi asemel ühishüpoteek AÕS § 359 jj tähenduses, mis üldjuhul kaitseb pärast kinnisasja jagamist hüpoteegipidaja huve piisavalt. Seetõttu võiks väita, et AÕS § 356 lg 1 regulatsioon on hüpoteegipidaja kaitseks üleliigne. Siiski ei ole see nii, kuna ei ole välistatud ühe kinnisasja kaasomaniku pankrot (seda küll ka juhul, mil juba algselt kuulus kinnisasi mitmele omanikule). Ühe kaasomaniku pankrot toob aga kaasa probleemi kinnisasja tervikuna müügi võimatuse või olulise raskendatuse kohta. Seega kahjustab kinnisasja jagamine AÕS § 356 lg t 1 rikkudes hüpoteegipidaja huve, kui hiljem kuulutatakse välja ühe omaniku pankrot. (p 21.1.) Tavajuhtumil, kui täitemenetluse algatab hüpoteegipidaja oma nõude rahuldamiseks ja täitemenetluses müüakse nõude katteks hüpoteegiga koormatud kinnistu, kustutatakse hüpoteek pärast müümist kinnistusraamatust. Selle sätestab TMS § 158 lg 3 kolmas lause (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-11, p 18). Ühishüpoteegi korral tuleb lähtuda samast põhimõttest, kuid erisusega, et ühishüpoteek kustutatakse kinnistusraamatust vaid siis, kui müüdud on kõik kinnisasjad, millele on ühishüpoteek seatud, v.a juhul, kui juba esimese kinnistu müügist õnnestub sissenõudja nõue täielikult rahuldada - ka siis tuleb ühishüpoteek ülejäänud kinnistutelt kustutada (vt viimasel juhul siiski ka AÕS § 361). Ainult selline tõlgendus võimaldab kaitsta tõhusalt ühishüpoteegipidaja huve. Selle tõlgenduse juures arvestatakse ka AÕS § 360 lg s 1 sätestatuga. See järeldus kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 139 lg 2 asjakohase tõlgendamise kaudu. (p 22)
Ka korteriomand saab iseenesest kuuluda mõttelistes osades erinevatele omanikele, kuid tuleb arvestada, et korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi TMS § 138 lg alusel (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud,) ei anna üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS § s 8 ja § 53 lg s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. (p 17) Tuleb eeldada, et on tegemist hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamisega, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes, vastavalt pankrotivõlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja täitemenetluse võlgniku osa täitemenetluses. Kinnistute tervikuna müümise olulise raskendatuse tõttu on hüpoteegipidaja huvid kahjustatud, hoolimata sellest, et kinnistute jagamisel kaasomandiosadeks kohtumenetluse käigus tekkis ühishüpoteek, ja sellest, et ühe ühishüpoteegiga koormatud kinnistu müümisel ei saa alati ühishüpoteeki kustutada teise kinnistu mõtteliselt osalt. (p 17) PankrS §-i 137 võib pankrotimenetluse ja täitemenetluse eesmärke silmas pidades rakendada ka juhul, mil vara soovitakse müüa küll enampakkumisel (samas pole välistatud ka muul viisil müük), kuid suuremat kasu annaks võimalus müüa korteriomand tervikuna, mitte mõtteliste osade kaupa. Samuti võimaldaks see säte anda müügiõiguse kohtutäiturile, kui see annaks tulemuseks suurema kasu. Sellisel juhul võiks müügiõiguse üleandmisest keeldumine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kui § 137 rakendamine ei ole mingil põhjusel siiski võimalik, siis ei ole välistatud ka pankrotivõlgniku ja täitemenetluse võlgniku mõtteliste osade samaaegne koordineeritud müük pankrotimenetluses ja täitemenetluses. See ei pruugi olla kõige tulemuslikum lahendus (arvestades mh nt TMS § s 223 sätestatud võimalust nõuda täitemenetluses korraldatava enampakkumise kehtetuks tunnistamist), kuid kehtivad õigusaktid ei näe müügiks ette täiendavaid võimalusi. (p 19)
3-2-1-111-16 PDF Riigikohus 26.04.2017
TMS § 2 lg 1 p 18^1 hõlmab lisaks lapsega sõlmitud elatise maksmise kokkuleppele ka lapse vanemate kokkuleppe, sõltumata sellest, kas lapsel on iseseisev lepingu täitmise nõue VÕS § 80 lg 2 mõttes või mitte. Sel juhul on sissenõudjaks vanem, kelle vahendusel elatis lapseni peaks jõudma. (p 24.2)
Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)
TMS § 119 lg 1 teise lause järgi on eelis teiste sissenõudjate ees vaid juhul, kui tegu on lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisaktiga. See tähendab, et elatise nõudjaks, s.o sissenõudjaks peab täitemenetluses olema laps, mitte aga vanem või muu isik. Seega peab kohese sundtäitmise tingimusega elatiskokkuleppe näol olema tegu lepinguga, milles lapsele on antud elatise iseseisva nõudmise õigus, st laps on ise lepingu pooleks või lepingu järgi täitmise nõuet omavaks kolmandaks isikuks (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 mõttes). (p 25) Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Nõuded ei ole vallasasjad ja neile ei saa olla valdust. Nõuetele sissenõude pööramiseks ei ole sissenõudja huvides lahusvara eeldust kehtestatud. (p 40.3)
Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõue tuleb esitada vanemate vastu, sõltumata sellest, kas tehing täidetakse vanemale või kantakse raha lapse kontole. Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu tagasivõitmise hagi võib siiski esitada ka kolmanda isiku vastu, kui tehingu kehtetuks tunnistamise korral nõutakse tehingu järgi üleantu tagastamist (ka) temalt. Kui kolmandal isikul on iseseisev lepingu täitmise nõue, saab teda lugeda TMS § 187 lg 1 mõttes tehingu pooleks. (p 19)
Kohus ei saa hagimenetluses kaasata kedagi menetlusosalisena omal algatusel. (p 15.1)
Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule. (p 39)
Vanema sissetulekule kui abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks on vaja täitedokumenti mõlema vanema suhtes, täitedokumendi olemasolul ühe vanema vastu teise vanema nõusolekut või tuleb sissetulek ühisvarana jagada. Ühisvarana saab TMS § 14 lg 2 järgi võlausaldaja hagi alusel jagada ka tulevase töötasu nõude kuni nõuete rahuldamiseni abikaasa vastu või varaühisuse suhte lõpuni. See peab selgelt kajastuma ka ühisvara jagava kohtulahendi resolutsioonis. (p 40.2) Seaduses puudub alus, et täitemenetluse toimingute tegemiseks saaks kohtutäitur abielus oleva võlgniku kontole ja sissetulekule sissenõuet pöörates lähtuda eeldusest, et kontol olev raha või ühe abikaasa töötasunõue oleks võlgniku lahusvaras. Kohaldada ei saa TMS § 13 lg 1 järgset eeldust, et võlgnikust abikaasa valduses olevast vallasasjast eeldatakse, et see on selle abikaasa omandis. Kui täiturile on teada, et võlgnik on abielus, kehtib eeldus, et tegu on ühisvaraga ning võlgniku nõudele krediidiasutuse vastu kontol oleva raha käsutamiseks ja töötasu nõudele saab sissenõude pöörata üksnes juhul, kui täitedokument on mõlema abikaasa suhtes, teine abikaasa on sissenõude pööramisega nõus (nõusoleku saab anda ka täitemenetluses) või ühisvara on jagatud. (p 40.3) Kui täitemenetluses ühe abikaasa vastu kantakse abikaasade ühisvaras olev raha teise abikaasa kontole, ei muutu raha ülekandmisel selle õiguslik seisund ühisvarana ning võlgnikust abikaasa muu võlausaldaja saab sellele jätkuvalt pöörata sissenõude ühisvara jagamisega. Raha ülekandmisel abikaasade vahelise kokkuleppe alusel jääb see eelduslikult ühisvaraks. Seega ei ole teise abikaasa kontole kantud rahale sissenõude pööramiseks vaja ülekandmise aluseks olevat lepingut iseenesest kehtetuks tunnistada, sest ühisvara jagamist saab TMS § 14 lg 2 alusel nõuda ka elatiskokkulepet kehtetuks tunnistamata. (p 41.1) Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)
Tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks lugemiseks ei ole vaja, et tehingule saaks tugineda ka täitedokumendina, samuti ei ole oluline, kas tehing täideti vabatahtlikult või täitemenetluse kaudu. Lisaks ei ole tagasivõitmise nõude lahendamisel oluline, millise vara arvel tehingut täideti. Oluline on see, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud. (p-d 20, 24, 25) Vanematevaheline elatise maksmise kokkulepe lapse ülalpidamise korraldamiseks ei ole iseenesest keelatud ega saa ka kahjustada võlausaldajate huve. Ka laps on võlausaldaja, kelle nõue tuleneks nagunii seadusest. (p 23) Vanemate sõlmitud elatiskokkuleppe hindamisel ei ole tähendust asjaolul, et vanemad on abielus. Ka abielus olevad vanemad võivad korraldada lapse ülalpidamist kokkuleppel. (p 22) Alaealist last ülal pidama kohustatud isiku võlausaldajaid kahjustavaks saab elatise maksmise kokkulepet pidada juhul, kui seeläbi eelistatakse lapse õigusi last ülal pidama kohustatud võlgniku teiste võlausaldajate õiguste arvel ebaproportsionaalselt. Seetõttu tuleb kohtul hinnata, kas ja millise elatise saaks samadel asjaoludel mõista ülalpidamiseks kohustatud vanemalt välja lapse hagi alusel. Seega tuleb esmalt hinnata, kas elatise suurus ja selle maksmise tingimused vastavad PKS §-de 99-102 tingimustele. (p 26) Kohus peab elatiskokkuleppe kehtivust hindama lähtudes sarnastest põhimõtetest, nagu otsustaks ta võlgnikust vanemalt lapse kasuks elatise väljamõistmise üle. Samas on kohtu uurimispõhimõte siinkohal siiski piiratud, sest lapse elatise suurust selles menetluses ei otsustata. (p 29.1) Elatiskokkuleppe võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel tuleb lähtuda vähemalt eelduslikult PKS § 101 lg-s 1 määratud miinimumelatisest. (p 27) Lapse elatisnõude eelistamine täite- ja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele ei tähenda seda, et laps võiks vanemate majandusliku seisundi järsu halvenemise korral saada jätkuvalt ülal peetud senisel tasemel teiste võlausaldajate arvel, st laps võiks jätkuvalt kasutada kõrget elustandardit vanemate kogu sissetuleku arvel, kui vanemate teiste võlausaldajate nõuded jääks üldse rahuldamata. Last saab eelistada vaid mõistlikus ulatuses. Sellised asjaolud võivad olla aluseks ka elatiskokkuleppe kehtivuse tunnustamisele alla elatise seadusjärgse miinimummäära, lähtudes PKS § 102 lg-st 2. Vastavad asjaolud peab esile tooma ja tõendama elatise maksmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist taotlev sissenõudja. (p 27.2) Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30) TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1) Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37) Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2) Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3) Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2) Sissenõudjal võib puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. (p 42)
Tagasivõitmise korras saab tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt. Seda vaid juhul, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused. Kui pooled on kokku leppinud raha maksmises, mida võlausaldaja saab seadusest tulenevalt niikuinii nõuda, ei ole selles osas tehinguga sissenõudja huve kahjustatud (p 30) TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) just tehingu teine pool. Seadus ei seo tagastamise kohustust sellega, et teine pool oleks saanud üleantu enda käsutusse. (p 37.1) Raha väljamõistmise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kelle kontole on raha tehingu poole korraldusel kantud. (p 37) Ka tehingu tagasivõitmisel täitemenetluses saab tehingu tagasitäitmisele kohaldada alusetu rikastumise sätteid, kuivõrd puuduvad erinormid tagasivõitmise kohta ja see ei ole vastuolus tagasivõitmise olemusega. (p 37.2) Vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks. Kui elatiskokkulepe on ehtne leping lapse kui kolmanda isiku kasuks ja tehing tunnistatakse ka lapse suhtes kehtetuks, saab raha tagastamist seega VÕS § 1030 lg 1 alusel nõuda ka temalt. (p 37.3) Kui ühisvarast raha saanud abikaasa korraldusel maksti raha otse kolmandale isikule, ei ole sellelt abikaasalt võimalik ainuüksi ühisvara jagades raha (mida tal ei ole) välja mõista, ilma et tunnistataks kehtetuks raha maksmise aluseks olev abikaasade vaheline tehing. Kui ühisvaraks olnud sissetuleku arvel on täidetud abikaasade ühiseid või ühe abikaasa kohustusi ning neid kohustusi tekitanud tehingud on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud, tuleb selleks, et kohustuste täitmiseks üleantut TMS § 195 lg 1 esimese lause järgi sissenõudja kasuks kohtutäiturile välja mõista, jagada alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (eelkõige nõuded VÕS § 1032 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi) või muu hüvitise saamise õigus (nt VÕS § 1032 lg 1 teine lause, § 1033 lg 2) kui ühisvara. Sissenõudja kasuks kohtutäiturile saab tagasivõitmisel välja mõista üksnes võlgnikust abikaasale ühisvara jagamise tulemusel jääva tagasinõude osa, st eelduslikult poole. (p 41.2)
3-2-1-19-17 PDF Riigikohus 18.04.2017
Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.) Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.) Kohtutäituril on võimalik mh enampakkumise kuulutuses anda ostuhuvilistele ligikaudne hinnang kinnistu turuväärtuse kohta, märkides mh nii hüpoteegisumma kui ka laenujäägi päeval x ning tehes reservatsiooni, et laenujäägi kohta esitatud teave ei ole lõplik. (p 16.4.)
Kohtutäitur ei ole täitemenetluses ei sissenõudja ega võlgniku esindaja, kuid peab TMS-is sätestatust juhindudes kaitsma mõlema nimetatu õigustatud huve. (p 16) TMS § 26 lg 3 peamine eesmärk on aidata kohtutäituril välja selgitada võlgnikule kuuluvat vara, millele oleks seejärel võimalik pöörata sissenõue sissenõudja nõude rahuldamiseks. (p 16.1.) TMS § 26 lg t 3 ja KAS § 88 lg 5 p 5 tuleb tõlgendada selliselt, et kohtutäituril on õigus nõuda hüpoteegipidajast krediidiasutuselt teavet tema kliendi kui täitemenetluse võlgniku laenujäägi kohta. Krediidiasutus saab märkida, et esitatud info võib ajas muutuda. (p 16.5.)
Kohtutäituri soovitav teave krediidiasutuselt (ja hüpoteegipidajalt) kliendi (kui täitemenetluse võlgniku) võetud laenu jäägi kohta on pangasaladus KAS § 88 lg 1 tähenduses. Siiski võimaldab AÕS § 55 lg s 1 sätestatud kinnistusraamatu avalikkuse põhimõte igal huvitatud isikul tutvuda kinnistusraamatu andmetega, sh ka kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummaga. Seega saab ka eeldada, et klient on võtnud laenu, mille suurus on krediidiasutuste üldist krediidipoliitikat ja sellele kehtestatud riiklikke nõudeid teades hüpoteegisummast eeldatavasti mõnevõrra väiksem. (p 15.2.)
AÕS § 349 lg s 2 sätestatud nõude puhul ei ole tegemist varalise nõudega TMS 7. peatüki tähenduses. Kuna AÕS § 349 lg 2 järgne nõue on asjaõiguslik ja kuulub kinnisasja igakordsele omanikule, ei saa seda loovutada lahus kinnisomandist ega seega ka arestida. (p 14) Kui kinnisasja enampakkumise alghind on kinnisasja koormava hüpoteegi tõttu määratud väga madalana ning pärast enampakkumist selgub ostja jaoks, et suurem osa või kogu hüpoteegiga tagatud nõue on tegelikult rahuldatud ning ta ei pea oma kinnistuga selle tasumise eest enam vastutama, on ta ostnud kinnistu alusetult odava hinnaga ning selle odavama hinna tõttu on olnud ka väiksemad väljamaksed sissenõudjale. Muu hulgas sellise olukorra tekkimist on seatud takistama TMS § 94 (kehtib TMS § 137 kaudu ka kinnistu enampakkumise korral). Eelduslikult ei pea ostja teadma, et kinnistusraamatusse kantud hüpoteek oleks võimalik AÕS § 349 alusel osaliselt või täielikult kustutada. (p 16.3.)
Kinnisasja väärtust ei määra ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab (vt RKTKo nr 3-2-1-140-16, p 20; Riigikohtu seisukoht on võetud tagasivõitmise hagi korral kinnistut koormanud hüpoteegi väärtuse arvutamise kontekstis). (p 16.2.)
3-2-1-9-17 PDF Riigikohus 05.04.2017
Kui hagi esitatakse abikaasade ühisomandisse kuulunud kinnisasja kinkelepingu tagasivõitmiseks, on kostjateks nii täitemenetluse võlgnik kui ka tema abikaasa. TMS § 14 lg-s 2 ette nähtud võimalus nõuda abikaasade ühisvara jagamist ei oleks saavutatav, kui tagasi ei saaks võita ühisvaraga tehtud tehinguid, mille tulemusena ühisvara on lakanud olemast. (p 11) Ühisvarasse vara tagasivõitmiseks esitatud hagi rahuldamine, ilma et oleks esitatud hagi ühisvara jagamiseks, ei ole iseenesest välistatud. Nt võib sissenõudjal olla õigustatud huvi kinnisasja tagasivõitmiseks ühisvara jagamata siis, kui sissenõudjal on täitedokument mõlema abikaasa vastu või kui võlgniku abikaasa on andnud nõusoleku ühisvarasse kuuluvale esemele sissenõude pööramiseks (vt TMS § 14 lg 1). (p 12) Koos tagasivõitmise nõudega peab esitama ka hagi abikaasade ühisvara jagamiseks, kui ei esine välistavaid asjaolusid (vt lahendi p 12, vt ka RKTKo nr 3-2-1-74-16, p 22.5). (p 13)
Riigikohus ei saa seaduse tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega. (p 13)
3-2-1-108-16 PDF Riigikohus 27.03.2017
Konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sõltub sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas tõendama, millal vara temale laekus. (p 16) PKS (1995) ega ka kehtiv PKS ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale. VÕS § 166 lg-s 1 ja TMS § 131 lg 1 p-s 6 nimetatud piirangute eesmärk on kindlustada kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks. (p 19) Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja kannatused. Seetõttu ei kuulu tervise kahjustamisest tulenev mittevaralise kahju hüvitis ühisvara hulka. Sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus, puudega vanaduspensioniealise inimese toetus, mittetöötava puudega õppuri õppetoetus, seadusel põhinev elatis. Sealjuures tuleb iga üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida. (p 19)
Hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega PKS § 29 lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. (p 25)
Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult. Kui kohus tuvastab, et hüvitis kuulub lahusvara hulka, ei moodusta see osa ühisvarast ja seega ei saa hüvitis rahasummana mõjutada ka abikaasadele määratud osade suurust. (p 29) Kui kohus leiab, et poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine on põhjendatud, siis tuleb abikaasade osade määramiseks lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel. (p 31)
Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel PKS § 34 lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool. (p 23)
3-2-1-166-16 PDF Riigikohus 15.03.2017
Võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale ei saa rahuldada osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, kuid välistatud ei ole kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt RKTKm nr 3-2-1-105-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 16). (p 13) TMS §-dest 130-136 nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks nt võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised, samuti enammakstud tulumaksu tagastusnõue (vt RKTKm nr 3-2-1-124-16, p 10). TMS §-de 130-136 põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt RKTKm nr 3-2-1-36-10, p 13; RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 11). (p 15) TMS § 133 lg 1 ei keela märkida arestimisakti muid olulisi asjaolusid peale TMS § 132 lg-s 1 märgitud rahasumma. Kohtutäitur peab juhul, kui ilmnevad TMS §-s 131 märgitud asjaolud, arestimisakti viivituseta täiendama. Kui kohtutäiturile on teada, et võlgniku pangakontole laekuvad töötutoetused ja toimetulekutoetus, tuleb täituril pangale edastatavas teates mh märkida, et need ei kuulu arestimisele. Kahtluse korral on kohtutäituril võimalik nõuda laekumiste kohta teavet nii võlgnikult, töötukassalt kui ka kohalikult omavalitsuselt (TMS § 26 lg-d 1 ja 2). Võlgnikule TMS § 133 lg 1 teises lauses ja lg-s 2 ette nähtud õiguskaitsevõimalus ei vabasta kohtutäiturit kohustusest koguda täitemenetluseks vajalikku teavet ning võtta tarvitusele seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (TMS § 8). (p 15)
3-2-1-177-16 PDF Riigikohus 08.03.2017
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14; RKTKm nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)
Olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks. (p 11) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas. Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine ei saa välistada lapsevanema õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 14)
3-1-1-92-16 PDF Riigikohus 16.02.2017
Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14) Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
3-2-1-83-16 PDF Riigikohus 03.02.2017
Tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise otsustamisel tuleb esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2). (p 23) Asjaolu, et ringkonnakohus ei ole varasemas tsiviilasjas hageja vastuhagi muutmist vastu võtnud, ei ole objektiivseks põhjuseks, et lubada uued menetluses kõrvalekaldumist TMS § 221 lg‑s 2 sätestatust. (p 26)
Puudustega esitatud hagi tagamine ei ole põhjendatud. (p 13) Kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). (p 14) Hagi tagamisel peab kohus tulenevalt TsMS § 381 lg‑st 2 kontrollima, kas hageja on nõuet ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes. Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Hagi ja hagi tagamise taotluse usutavuse hindamine ei eelda, et kohus kontrolliks, kas kõikide hagis nimetatud asjaolude tõendamiseks on esitatud tõendid, ega ka tõenditele hinnangu andmist. Küll aga saab kohus sealjuures näiteks hinnata, kas hageja väidetud asjaolud on omavahel kooskõlas, samuti võivad hageja väiteid usutavamaks muuta viited asjakohaste tõendite olemasolule. Nõude ja hagi tagamise aluseks olevate asjaolude põhistatust saab määruskaebemenetluses hinnata ka ringkonnakohus. (p 16) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude põhistatuse hindamisel tuleb üldjuhul arvestada ka seda, millist liiki täitedokumenti täitemenetluses täidetakse, mis ei mõjuta siiski teiste hagi tagamise eelduste täidetuse nõuet. (p 17) Hagi tagamisel tuleb kontrollida, kas hagi tagamise taotlus vastab TsMS § 381 lg‑s 1 sätestatud nõuetele (sh on esitatud TsMS §‑s 377 nimetatud asjaolud), kas hagiavaldus (kui see on esitatud) vastab TsMS § 363 lg 1 p‑des 1-3 sätestatud nõuetele, kas hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning kas nõude ja tagamise aluseks olevad asjaolud on põhistatud (TsMS § 235 ja § 381 lg 2). (p 18) Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise taotluse lahendamisel peab kohus hagi tagamisel alati hindama, kas esinevad kõik hagi tagamise eeldused. Kohtul on võimalik peatada täitemenetlus vaid mingis osas, näiteks keelates vaid osa täitetoimingute tegemise, nagu teatud esemete arestimine, müük täitemenetluses või tulemi jaotamine (koostoimes TsMS § 378 lg 1 p‑d 6 ja 10 ning lg 4). Lisaks on kohtul täitemenetluse peatamise otsustamisel alati võimalik kaaluda erinevate TsMS-is sätestatud meetmete rakendamist, nt küsida enne hagi tagamist ka kostja seisukohta (TsMS § 384 lg 1) või teha hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest TsMS § 383 lg 1 järgi. Formaalsete puudustega, lubamatut ja õiguslikult perspektiivitut hagi ei ole alust tagada ka tagatise vastu. (p 19) Tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise otsustamisel tuleb esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2). (p 23)
3-2-1-124-16 PDF Riigikohus 11.01.2017
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10) Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.) Arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt ka RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 11). (p 12) Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10) Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.) Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
3-2-1-120-16 PDF Riigikohus 21.12.2016
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus kooskõlas TsMS § 340^1 lg-ga 1 määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Puudus, mille kõrvaldamiseks TsMS § 340^1 lg 1 alusel tähtaeg antakse, peab olema selline, mis takistab hagiavalduse menetlemist. Tegemist peab olema puudusega, mis annaks TsMS § 371 lg 1 (p-de 9-12) või lg 2 järgi aluse hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuid mida on võimalik kõrvaldada (vt nt RKTKm nr 3-2-1-45-09, p 12). (p 11) Olukorras, kus hagiavalduse menetlemist takistavat puudust ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks ja kohus keeldub seetõttu TsMS § 371 alusel hagi menetlusse võtmisest ning tagastab TsMS § 372 lg 4 alusel hagiavalduse koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega hagejale, tuleb maakohtul otsustada pärast kohtu määratud tähtaja möödumist esitatud täiendatud hagiavalduse kui uue hagiavalduse menetlusse võtmine. Seda ei ole aga võimalik teha sama tsiviilasja raames. (p 12) Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud (vt RKTKm nr 3-2-1-50-16, p 10). Kohus peab iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 13; RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14). (p 13) Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)
Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)
Olukorras, kus hagi ese on ebaselge, ei saa maakohus hageja eest tsiviilasja hinda määrata. Küll aga peab kohus olukorras, kus hageja võimalikud nõuded on arusaadavad, kuid hagi ese ei ole üheselt selge, selgitama hagejale tema eelduslike nõuete puhul tsiviilasja hinna määramise aluseid, kuivõrd sellest sõltub tasumisele kuuluva riigilõivu suurus. (p 15) Kui kohus ei ole hagi käiguta jätmise määruses välja toonud konkreetset tsiviilasja hinda, mille alusel tuleb riigilõivu tasuda, hageja on riigilõivu osaliselt tasunud ning hagis on esitatud erinevad nõuded, peab kohus hagejalt küsima, milliste nõuete menetlemist ta soovib (mh on võimalik ka olukord, et hageja on otsustanud oma rahalist nõuet vähendada). Kohus ei või sellises olukorras keelduda tervikuna hagi menetlusse võtmisest põhjendusega, et ühe alguses esitatud (praeguses asjas rahalise) nõude osas ei ole riigilõivu õiges suuruses tasutud. Kohus peab välja selgitama, kas esineb nõudeid, mille menetlemist takistavaid puudusi (nt tasumata riigilõiv) ei esine. (p 15)
Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peavad kõik nõuded olema selgelt väljendatud, sh raha saamiseks esitatud nõue peab üldjuhul olema summaliselt kindlaks määratud (vt RKTKm nr 3-2-1-50-16, p 10). Kohus peab iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt RKTKm nr 3-2-1-151-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-134-07, p 13; RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14). (p 13)
3-2-1-74-16 PDF Riigikohus 20.12.2016
Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)
Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)
Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1) Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2)
Kui ühisvara jagamise käigus jagatakse kinnisasja selliselt, et see jääb ühe abikaasa ainuomandisse, muutub kinnistusraamatu kanne ühe abikaasa ainuomanikuks olemise kohta asjaõiguslepingu kehtetuse korral materiaalselt ebaõigeks ning õigustatud isikul tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel nõue kande parandamiseks (ning sissenõudjal samal ajal TMS § 195 lg 1 järgne nõudeõigus). (p 18.1) PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1) PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22) Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist. Ka PKS § 33 lg 3 teises lauses peetakse võlausaldaja all silmas vaid sellist võlausaldajat, kes on sissenõudja TMS § 5 lg 1 tähenduses, st kellel on võlgniku vastu täitedokumendist tulenev nõue ja kes on selle esitanud kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks võlgniku vastu. Seega saab ka asjaolu, et võlgniku lahusvarast kohustuste täitmiseks ei piisa, tõendada vaid täitemenetluses ning väljaspool seda ei saa võlausaldaja PKS § 33 lg 3 teise lause alusel ühisvara jagamist nõuda. Tõendamiseks on sissenõudjal nt võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi senise täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. (p 15.2) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1) Sissenõudjal on õigus esitada selline ühisvara jagamise hagi, milles nõutakse vaid osa ühisvarasse kuuluvate esemete või ka vaid ühe eseme, nt kinnistu jagamist; seadusest ei tulene sellise nõude esitamise keeldu. Seega on sissenõudja õigustatud huve arvestades eesmärgipärane ka vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Eelmainitust järeldub ka see, et sissenõudja võib nõuda ka kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks. Sissenõudja peab arvestama, et ühisvara jagamisel võib kõne alla tulla ka ühisvaral lasuvate kohustuste jagamine või täitmine. Samas on ka kostjatel vastuhagi esitades võimalik nõuda kogu ühisvara jagamist. (p 21) PKS § 38 võimaldab ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustusi saab jagada nii suhtes abikaasa- võlausaldaja kui ka abikaasade sisesuhtes. Esimesel juhul kohaldatakse PKS § 38 teise lause kohaselt võlaõigusseaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut (sh on VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 kohaselt eelkõige vajalik kas leping võlausaldajaga või võlausaldaja nõusolek, mis peaks olema kohtule esitatud või seda võlausaldajalt hagis nõutud). Teisel juhul kohaldatakse PKS § 38 kolmanda lause kohaselt PKS-is vara jagamise kohta sätestatut, st eelkõige PKS §-s 37 sätestatut. (p 22) PKS § 38 on kohaldatav ka sellisel juhul, kui ühisvara jagamise hagi on esitanud sissenõudja. Seega võib kohustusi jagada või täita nii sissenõudja hagi alusel kui ka abikaasade vastava nõude (vastuhagi) või vastuväite alusel. Eelduslikult jagatakse kohustusi vaid abikaasade sisesuhtes. Lisaks kohustustele on võimalik arvestada ka PKS § 27 lg 3 kohaste ühisvara hulka arvatavate kulutustega ja PKS § 34 järgse hüvitisega. (p 22.1) Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3) Abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, saab esitada pankrotihalduri vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on taotlenud pankrotihaldur (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 12). Samasugune õigus on abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel. Kostjad saaks esitada vastuhagi sissenõudja vastu ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil. Vastuhagi saaks TsMS § 373 lg 1 üldreegli kohaselt esitada vaid hageja vastu, mitte ka ühe kaaskostja vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-94-12, p 20). Siiski tuleb ühisvara jagamise korral arvestada asjaoluga, et ühisvara ei ole võimalik jagada nii, et jagamine kehtiks vaid ühe abikaasa suhtes. Seetõttu peab olema erandina võimalik lubada vastuhagi esitamist lisaks sissenõudja vastu ka teise abikaasa vastu. (p 22.5)
TMS § 190 alusel esitatavad tagasivõitmise hagid on suunatud eelkõige asjaõiguslepingu vaidlustamisele, kuna ühisvara jagamise korral on õigusmuudatus tihti suunatud vaid vara omandi üleandmisele ühe abikaasa lahusvara hulka, st toimub vaid vara käsutamine. See võib siiski oleneda ka ühisvara jagamise lepingu tingimustest. (p 18) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Tegemist on tuvastusnõudega, mille korral TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause alusel mittevaraliseks. Juhul, kui ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega (kuigi võimalik), mis võiks takistada ka TsMS § 2 järgsete eesmärkide täitmist, tuleb TsMS § 125 teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on samuti 3500 eurot. (p 24.2)
Hagejal (sissenõudjal) võib puududa TMS § 187 jj järgse tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi, kui tagasivõitmise nõudega koos ei esitata ühisvara jagamise nõuet, mis võimaldaks sissenõudja rahalise nõude rahuldamise huvides kohtutäituri käsutusse (tagasi) saada vähemalt osa tehinguga üleantud varast. Varasemalt on seoses pankrotimenetluses esitatava tagasivõitmise hagiga leitud, et selle esitamiseks võib puududa õigustatud huvi, kui selle alusel ei ole võimalik pankrotivarasse midagi tagasi saada või kui tagasisaadav vara on väärtusetu ja selle eest ei saa ka nõuda hüvitist (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 59). (p 15) TMS § 190 korral eeldatakse tagasivõidetava tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist, mis tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel. Seega ei ole vaja tuvastada mh teise abikaasa teadmist või teadma pidamist võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostjatel on võimalus TMS §-s 190 sätestatud eeldus ümber lükata. (p 15.1.2) TMS § 190 võimaldab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasi võita ka siis, kui isikud ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise hetkel enam abielus. (p 15.1.3) Ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks tuleb tuvastada asjaolu, et ühisvara jagamise lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral. Piisav ei ole sissenõudja huvide kahjustamine vaid lepinguga jagatud ühe varaeseme piires. Vastasel korral võidaks tagasi võita ka selliseid tehinguid, mis kogu ühisvara võimalikku tulevast jagamist arvestades ei ole sissenõudjat kahjustavad ning hilisema vara jagamise käigus selgub, et jagamise tulemus oleks lähedane algse jagamise käigus sõlmitud kokkuleppele. Nt võib ühisvara hulgas olla lisaks ühe abikaasa omandisse jäetud kinnistule veel mitu kinnistut, mille jagamisest saadava osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada ka ilma tagasivõitmiseta. Sel juhul oleks vajalik esitada vaid ühisvara jagamise hagi TMS § 14 lg 2 alusel. (p 19.1) Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (RKTKo nr 3-2-1-119-09, p 12). Kui kostjad tuginevad ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused ega soovi nt kogu ühisvara jagamist, siis ei pruugi olenevalt asjaoludest olla vajalik vastuhagi esitada, vaid kohustuste olemasolu mõju tehingu tagasivõidetavusele võib olla võimalik hinnata ka vastuväidete alusel. (p 22.3)
Kui kohtumenetluses on tuvastatud alus ühisvara tagasivõitmiseks ning ka asjakohane käsutustehing (asjaõigusleping) on kehtetuks tunnistatud, tuleb selle üheks õiguslikuks tagajärjeks mh TsÜS § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 alusel lugeda ka see, et ühisvara jagamist kui taotletud õigusmuudatust ei ole tegelikult toimunud ning lepinguga jagatud vara on endiselt abikaasade või lahutatud abikaasade ühisvara hulgas. (p 18) Kui ühisvara jagamise viisina on taotletud kinnisasja abikaasade kaasomandisse jätmist, tuleb pärast tehingu tagasivõitmist ja taotletud viisil ühisvara jagamist rahuldava otsuse tegemist senist ainuomaniku kannet muuta. See saab toimuda kohtuotsuse alusel, millega määratakse asja jagamine selliselt, et see antakse abikaasade kaasomandisse. Sel juhul ei ole aga vajalik teha nn vahekannet, millega kantakse abikaasad kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena. (p 18.2) TMS § 190 eesmärgist tuleneb see, et eeldada tuleb sissenõudja huvide kahjustamist üksnes selle ühisvara jagamise lepingu raames, mille tagasivõitmise hagi esitatakse, st eeldatakse, et kostjatel ei ole rohkem ühisvara või ei ole vähemalt sellist ühisvara, mille jagamise järel oleks võimalik nõue rahuldada. Seega ei ole sissenõudjal hagejana tagasivõitmise nõuet esitades tõendamiskoormist selles osas, et ühisvaras ei ole muud vara, mida saaks jagada. Sellise asjaolu tõendamiskoormis, et ühisvaras on muud jagatavat vara, lasub kostjatel. (p 19.2)

Kokku: 116| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json