Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

LS § 50 lg 3 p 2 räägib sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“. Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, mitte kaasliikleja ootamatust õigusvastasest ja ohtlikust käitumisest. (p 13)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)

Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt RKKK 3-1-1-99-15, p 35; 3-1-1-73-13, p 9 ja 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu (vt ka RKKK 3-1-1-40-14, p 70). (p 10)

Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja 2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises. KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka RKKK 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422 suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla omistatav üldnormis, nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine. (p 12)

KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (RKKK 3-1-1-70-15, p 11.1.) (p 7)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)

Süüdistus peab kaitseõiguse tagamiseks kajastama ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt RKKK 3-1-1-106-13, p 9). (p 8)

KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). (RKKK 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.) (p 14)

Kui isik sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat, ei vasta talle põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Sellisel juhul pole tegemist kannatanuga kriminaalmenetluses KarS § 422 lg 1 järgi. (p 15)

Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)

Maakohtu otsuse jõustumise eeldused pole täidetud, kui otsuse peale on esitatud tähtaegne apellatsioon, mida ei ole läbi vaadatud ja mille läbi vaatamata jätmise kohta ei ole jõustunud kohtumäärust. (p 44)

Seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei vaadata läbi kaebusi jõustunud kohtotsuste peale, on KrMS § 408 lg 1 ja lg 2 esimese lause kohaselt iseenesest õige, kuid see ei puuduta olukordi, mil ilmneb, et maakohtu otsuse jõustumise eeldused tegelikult puuduvad, või kui need eeldused langevad tagantjärele ära. (p 43)

Apellatsiooni läbivaatamist ei takista asjaolu, et maakohus on kohtuotsuse vääralt jõustunuks lugenud. (p 43)

Sellest, kas riigivõim on kohtuotsusele ekslikult jõustumismärget tehes ja tegelikult jõustumata otsust täitmisele pöörates süüdistatava õigusi rikkunud, ei sõltu kannatanu apellatsiooniõiguse olemasolu. (p 46)

Vt 3-1-1-97-10 p-d 15, 17–19. (p 33-34)

Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust (KrMS § 37 lg 1) saab rääkida sõltumata sellest, kas isikul on kuriteo toimepanija teo tõttu tekkinud tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue. (p 35)

Kahju KrMS § 37 lg 1 mõttes ei piirdu üksnes kuriteo koosseisulise kahjuga ja isik võib olla kannatanu ka kuriteos, mille tunnuste hulka kahju tekitamine ei kuulu. (p 37)

Eraõiguslik isik on kannatanu (KrMS § 37 lg 1) KarS § 293 või § 402³ järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille sisuks on, et selle eraõigusliku isiku töötaja on oma töökohustusi täites pistist (altkäemaksu) võtnud. (p 38–40)

Maakohus või ringkonnakohus peab KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele vastava isiku kannatanuna menetlusse kaasama hoolimata sellest, et kohtueelne menetleja on jätnud selle ekslikult tegemata. (p 40)

KarS § 83, § 83¹ või § 83² alusel on võimalik konfiskeerida üksnes selline vara, mis konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kui ekslikult konfiskeeritakse asi, mis ei kuulu konfiskeerimisotsustuse adressaadile, selle asja omand konfiskeerimisel riigile üle ei lähe ja üldjuhul võib omanik asja riigilt välja nõuda. Juhul, kui asi mingil põhjusel pärast konfiskeerimist ei säili, tekib omanikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus saada riigilt selle eest hüvitist.

KarS § 83¹ lg 3 teisest lausest tuleneb üldine põhimõte, mille kohaselt on kolmanda isiku rikutud õiguste heastamisele suunatud nõudel eelisõigus riigi konfiskeerimisnõude ees. Ehkki KarS § 83¹ lg 3 teine lause reguleerib otsesõnu vaid süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kehtib sellest sättest tulenev põhimõte analoogia korras enamasti ka teiste konfiskeerimise liikide puhul.

Kohus võib teha konfiskeerimisotsustuse ka siis, kui pole selge, kas eksisteerib mõni riigi konfiskeerimisnõudega konkureeriv kolmanda isiku nõue või mitte. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Seega tekib konfiskeerimisel KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tagab üksnes sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele tekib konfiskeerimisotsustuse jõustumisel vahetult seaduse (KarS § 85 lg 2) alusel ja seda ei pea eraldi seadma. Selline pandiõigus tekib ka juhul, kui konfiskeerimisotsustuse tegemise ajaks ei ole riik kolmanda isiku nõude olemasolust teadlik, kolmas isik pole nõuet võlgniku vastu veel esitanud või nõue on konfiskeerimise ajal vaieldav. KarS § 85 lg 2 alusel tekkivale kolmanda isiku pandiõigusele kohalduvad analoogia korras asjaõigusseaduse 8. osa 2. peatüki 3. jao ("Õiguste pantimine") sätted niivõrd, kuivõrd konfiskeerimise kui avalik-õigusliku meetme olemus seda ei välista.

Kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise koosseisuga (KarS § 376²) kaitstakse eeskätt kütuseturu usaldusväärsust ja looduskeskkonda.

Rahapesu koosseisu (KarS § 394) tõlgendamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) §-st 1. Rahapesu koosseisu eesmärk on kaitsta riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegelikku päritolu rahavoogude negatiivse mõju eest, samuti pärssida kuritegelike struktuuride mõjuvõimu kasvu. Rahapesu koosseisu aluseks oleva õigushüve saab määratleda kui kõige laiemalt rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist, konkreetselt aga legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamist (vt 3-1-1-68-10, p 16).

Kuritegeliku ühenduse koosseisuga (KarS § 255) kaitstakse üksnes avalikku rahu ja julgeolekut kui kollektiivseid õigushüvesid, mitte aga neid individuaalhüvesid, mida kuritegeliku ühenduse tegevuse käigus on kahjustatud.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt - eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kus isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki.

KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et 1) kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja 2) kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Kannatanu ei pea alati olema kahjustatud õigushüve vahetu kandja. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Hinnates, kas isikut saab käsitada kuriteos kannatanuna, tuleb lähtuda kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja kvalifikatsioonist kujul, nagu need on määratlenud prokuratuur.

Uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses.

KrMS § 38 lg 1 p-s 2 nimetatud tsiviilhagi esemeks ei pea olema kahjuhüvitise saamine. Näiteks on kahju KrMS § 37 lg 1 tähenduses olemas ka siis, kui isikul ei ole kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal on võimalik saavutada rikkumise tagajärgede kõrvaldamine vindikatsiooninõude (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (VÕS § 1028 jj), kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108) või mingi muu õiguskaitsevahendi abil. (Vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-3-10, p-d 21-34). Kannatanu võib tsiviilhagis esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.

KarS § 84 reguleerib süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamist ja selle sätte alusel ei ole võimalik asendada süüteo vahetu objekti konfiskeerimist (KarS § 83 lg 2).

1. septembrist 2002 kuni 23. märtsini 2008 kehtinud KarS § 213 redaktsioon nägi ette vastutuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust. 24. märtsil 2008 jõustunud karistusseadustiku muutmise seadusega jäeti sättest välja tunnus "kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust" (vt RT I 2008, 13, 87, p 4). Arvuti all tuleb mõista arvutisüsteemi, mille definitsioon on antud arvutikuritegevusvastases konventsioonis (RT II 2003, 9, 32). Selle kohaselt on arvutisüsteem andmeid programmi järgi automaatselt töötlev seade (s.o programmeeritav seade). Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab ka arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek. Andmete töötlemise tulemust mõjutatakse seejuures andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu, kuna vastasel korral andmeid ei töödeldaks. Süütegu on lõpule viidud varalise kasu saamisega ehk raha laekumisega teo toimepanija või kolmanda isiku arvele. Kui isik võtab seejärel sularaha ka välja, on tegemist nn mittekaristatava järelteoga, mille ebaõigus neeldub enne toimepandud arvutikelmuses (sama põhimõte rakendub ka omastamise puhul).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 8 alusel võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine esitatud süüdistusega võrreldes ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist, muu hulgas on välistatud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17).

Omastamise koosseisu esimene teoalternatiiv näeb ette valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. Panga arvelduskontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-130-04, p 9), tegemist on arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle (asjaõigusseaduse § 30). Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Süüdistatav kasutab internetipangas arvelduskontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid (panga väljastatud kasutajatunnus, salasõna ja koodikaart või PIN-kalkulaatori koodid või digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist võimaldav sertifikaat vm isiku identifitseerimisvahend) võõra vara käsutamiseks.

Karistusseadustiku § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Seejuures tuleb arvestada, et kuriteo täideviijaks võib olla vaid isik, kellele on vara usaldatud, teiste isikute puhul on võimalik kuriteost osavõtt. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213).