Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

KrMS §-des 262 ja 263 märgitu kohaselt võib kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokument sisaldada lisaks kohtu alla andmisele ka muid menetlusotsustusi ning samuti on võimalik kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud menetlusdokumentide paljusus. Just seetõttu tuleb KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangut tõlgendada kitsendavalt ja asuda seisukohale, et kõnealune õigusnorm hõlmab vaid keeldu vaidlustada määruskaebemenetluses maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eelduste täidetust. Nii pole KrMS § 385 p-st 16 lähtudes vaidlustatavad otsustused, millega maakohus on kohtuliku eelmenetluse käigus sedastanud, et asja arutamine allub sellele kohtule, süüdistusakt vastab KrMS § 154 nõuetele ja puuduvad KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused. (Vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 17 ning 37.) (p 20)

Kui aga kohtu alla andmise määrus sisaldab selliste küsimuste lahendust, mis pole käsitatavad eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste tuvastamisena, tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas seda otsustust saab määruskaebemenetluses vaidlustada. Kooskõlas öelduga on kohtupraktikas leitud, et kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse muutmata kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine, siis vahistamise muutmata jätmise vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebeõiguse piirang ei laiene (vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16). Samuti on märgitud, et kuigi KrMS § 385 p 10 järgi ei saa esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma vaadeldav edasikaebepiirang kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust (vt RKKKm 3-1-1-3-17, p 49 ja RKKKm 3-1-1-33-17, p 10). (p 21)

Edasikaebeõigusest kõnelemiseks ei anna alust see, et kaitsja maakohtu põhjendustega ei nõustu või käsitab põhjenduste puudumist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kõrgema astme kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust, mis tähendab, et kirjeldatud puudustele osutamine määruskaebuse sisuliseks läbivaatamiseks alust ei anna (vt RKKKm 3-1-1-22-16, p-d 15 ja 32). (p 22)

KrMS § 385 sisaldab ammendavat loetelu nendest määrustest, mida ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada. Seadusandja on osutatud normis edasikaebeõiguse piirangute sätestamisel lähtunud arusaamast, et tegemist on määrustega, mille eraldi vaidlustamine pole otstarbekas. Kui konkreetset kohtumäärust kõnealuses loetelus pole nimetatud, saab selle peale KrMS § 383 lg 1 kohaselt edasi kaevata. (p 26)

KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28)

Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)

KrMS § 385 p 5 kohaselt on erandina vaidlustatavad kohtumäärused, millega antakse luba põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivavate menetlustoimingute tegemiseks. Selles normis toodud loetelu järgi on ka vara arestimise määrust käsitatud isiku põhiõigusi oluliselt ja pikaajaliselt riivava kohtulahendina, mille puhul edasikaebepiirang ei kehti. Samas tuleb tähele panna, et neil juhtudel, mil kohus kontrollib KrMS § 385 p 5 alusel tekkinud riive jätkuvat põhjendatust, pole tegemist menetlustoiminguks loa andmisega. Selliste määruste vaidlustamisele kehtivad edasikaebepiirangud KrMS § 385 p-des 7–9 ette nähtud juhtudel. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi käsitati ka kohtueelsel uurimisel kohaldatud vahistamise muutmata jätmist kohtu alla andmise raames olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrollina, mille vaidlustamine määruskaebe korras oli kuni 1. septembrini 2016 kehtinud KrMS § 385 p 6 kohaselt välistatud. Kehtiva menetlusseaduse redaktsiooni järgi see aga enam nii ei ole, sest KrMS § 385 p 6 tunnistati nimetatud kuupäevast kehtetuks. (Vt RKKKm 3-1-1-118-16, p 16.) Sama moodi kui vahistamise puhul, pole seadusandja KrMS §-s 385 piiranud ka sellise määruse vaidlustamist, millega kohus kontrollib kohtu alla andmise raames vara arestimise jätkuvat põhjendatust. (p-d 27 ja 28)

Kui nõustuda seisukohaga, et vara arestimise jätkuva põhjendatuse kontrollimiseks tehtud määrust ei saa KrMS § 385 p 20 kohaselt vaidlustada, poleks sellest edasikaebepiirangust hõlmatud olukorrad, kus kohus jätab vara arestimise määruse muutmata oma algatusel. Loogiline ei oleks arusaam, et sellisel juhul puuduvad vaadeldava määruse vaidlustamiseks menetlusseaduses ettenähtud piirangud. Teisalt satuksid ebasoodsasse olukorda need kohtumenetluse pooled, kelle huve vara arestimine puudutab (nt kannatanu või kolmas isik). Kui kohus tühistab ühe kohtumenetluse poole taotluse alusel vara arestimise, puuduks neil ringkonnakohtu käsitluse kohaselt õigus määrust vaidlustada. Seega on kohtu alla andmise määruses sisalduv otsustus, millega jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlused süüdistatavate vara arestimise määruste tühistamiseks ja vara aresti alt vabastamiseks, KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav. (p-d 29 ja 30)

Kui valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitatud taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses määruskaebemenetlusega menetluskulu. Järelikult pole siis vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna ja esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. (p 34)

Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)

KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebuse lahendamise menetluse erisusi. KrMS 11. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlust, mille § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. Kuna selles osas ei sätesta määruskaebuse lahendamise menetluse peatükk erisusi, tuleb ka määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumisel osutatust juhinduda. Seega on määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määrust pädev tegema ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (p 11)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)

NB! Seisukoha muutus!

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)

Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)

Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)

Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 141⁴ lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42) Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46) Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)

KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)

Eeluurimiskohtuniku poolt läbiotsimistaotluse rahuldamata jätmine ei piira prokuratuuri õigust esitada kohtule uute asjaolude ilmnemisel uut taotlust sama koha läbiotsimiseks samal eesmärgil. (p 18)

KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)

Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi kohtueelse menetleja taotluse menetlustoimingu määramiseks. Seadusandja ei ole käsitanud KrMS § 385 p-s 5 menetlustoiminguks loa andmise määrustena mitte üksnes määrusi, millega kohus annab menetlustoiminguks loa, vaid ka määrusi, millega loa andmisest keeldutakse. (p 12)

Prokuratuuril puudub õigus vaidlustada KrMS § 91 lg-s 2 sätesatatatud alusel tehtud läbiotsimiseks loa andmisest keeldumise määrust PS § 24 lg-st 5 lähtuvalt. Osutatud sättes ette nähtud edasikaebeõigus on põhiõigus. Riik ega ükski riigiasutus, sh prokuratuur, ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu põhiõigustele tugineda. (p 15)