Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Eeluurimiskohtuniku määruse (jälitustoimingu loa) peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist ringkonnakohtus ei tingi see, kui prokuratuur saadab määruskaebemenetluse kestel maakohtusse süüdistusakti kriminaalasja arutamiseks. Kuigi Riigikohtu praktikas on nenditud, et seadusandja eesmärk KrMS § 126¹² kui kaebeõiguse erikorra sätestamisel oli eeskätt reguleerida n-ö kriminaalmenetlusvälist olukorda, kus jälitusmenetluseks antud loa vaidlustamine kriminaalasja sisulisel arutamisel on mingil põhjusel välistatud (vt RKKKm 3-1-1-48-15, p 12), ei tulene siiski seadusest, et süüdistusakti saatmisel kohtusse määruskaebemenetluse kestel tuleks jätta määruskaebus läbi vaatamata. (p 8.3.)

Vaieldamatult viib praegune seadusandlik lahendus selleni, et jälitustoimingu loa seaduslikkust võidakse vaidlustada määruskaebemenetluses pärast seda, kui kahtlustatavat teavitatakse tema suhtes tehtud jälitustoimingust ja selleks antud loast kohtueelse menetluse lõpuleviimisel. Võttes arvesse, et vaidlustamine peab toimuma 10 päeva jooksul pärast teavitamist, ei ole süüdistusakti kohtule edastamine selle aja jooksul võimalik ka juhul, kui prokurör kavatseb kasutada kogutud teavet kohtulikul arutamisel tõendina. Seega ei pruugi praegune õiguslik lahendus vastata kõige paremini seadusandja esialgsele eesmärgile. Siiski ei anna see alust piirata määruskaebust läbi vaatava kohtu pädevust. (p 10)

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 205¹ alusel on vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebe korras.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 205¹ sätestatud konkurentsialase kuriteo lõpetamine seoses leebuse kohaldamisega on käsitatav KrMS §-s 205 sisalduva nn kroontunnistaja suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise erijuhuna. Kroontunnistajal puudub KrMS §-st 205 lähtuv subjektiivne õigus nõuda kriminaalmenetluse lõpetamist ja ka õigus vaidlustada tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamata jätmist. KrMS §-st 205¹ aga tuleneb subjektiivne õigus nõuda kriminaalmenetluse lõpetamist ja õigus vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamata jätmist. Kui KrMS §-s 205 (samamoodi nagu ka KrMS §-des 202, 203, 204, 205²) sisalduva sõnakasutuse kohaselt „võidakse kriminaalmenetlus lõpetada“, siis KrMS § 205¹ tekstis nähakse ette, et „kriminaalmenetlus lõpetatakse“. Seega on põhjust väita, et KrMS §-s 205¹ kutsutakse isikuid oluliselt aktiivsemalt riigiga koostööle ja samas põhjustatakse sellega vältimatult ka oluliselt enamal määral õiguspärast ootust kriminaalmenetluse lõpetamisele, kui §-s 205 sisalduvas kroontunnistaja üldregulatsioonis. Riiklikus tegevuses põhjustatud õiguspärase ootusega tuleb aga üldjuhul siduda ka vastav subjektiivne õigus, millest lähtuvalt saab isik tegutseda siis, kui leiab, et tema õiguspärast ootust on rikutud. Veelgi olulisem erinevus seisneb aga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 205¹ alusel ei piisa lihtsalt kroontunnistajaks olemisest ja täielikust koostöövalmidusest riigiga, vaid oluline on olla esimene kroontunnistaja. Kuna küsimus selle kohta, kes leebusetaotlejaist esitab nõuetekohase taotluse esimesena, on seadusandja ühelt poolt muutnud leebusetaotlejate menetlusliku saatuse määramisel absoluutselt otsustavaks tingimuseks ja kuna teisalt puuduvad objektiivsed kriteeriumid selle küsimuse otsustamiseks ja ka tehtud otsustuse objektiivsuse hindamiseks, siis peab olema tagatud subjektiivne õigus taotleda enda tunnistamist esimeseks leebusetaotlejaks. Samuti tuleb tagada kohtukaebeõigus vaidlustamaks kõnealuses küsimuses tehtud Riigiprokuratuuri otsustust.

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 205¹ alusel on vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebe korras.