Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 17.12.2021, nr 1-21-2771/86)

Senises kohtupraktikas omaksvõetud käsitlus, mille kohaselt ei tohi eelmenetlust toimetav kohtunik üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist otsustada eelistungit korraldamata ja kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimust lahendamata, ei võimalda kriminaalasja edasise menetluse otstarbekat planeerimist paindlikult tagada. Seetõttu on vajalik varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohta muuta, põhjendades seda järgmiste argumentidega. (p 32)

Eelistungi korraldamine üksnes kiirema kohtu alla andmise otsustamise tagamiseks ei ole sisuliselt vajalik ega otstarbekas siis, kui selleks ajaks pole veel teada, missuguseid taotlusi kohtumenetluse pooled esitada kavatsevad ja millisele ajale saab kriminaalasja arutamise määrata. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus lahendada enamikku KrMS §-s 263 loetletud kohtuliku arutamise planeerimiseks vajalikest küsimustest, kuid eeskätt just sel põhjusel eelistungi korraldamine vajalik ongi. Kuna KrMS § 259 lg 2 kohaselt peavad eelistungist kohustuslikus korras osa võtma kaitsja ja prokurör ning sama paragrahvi 3. lõike järgi mõnel juhul ka teised kohtumenetluse pooled, tooks vastupidine järeldus kahtluseta nii kohtumenetluse poolte kui ka kohtu jaoks kaasa töökoormuse kasvu, kuid tähendaks ühtlasi ka kriminaalasja menetlemise kulude võimalikku suurenemist. (p 33)

Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 257 lg 2 järgi tuli varem kõigil juhtudel, mil esines KrMS §-s 258 sätestatud alus, eelistung korraldada enne süüdistatava kohtu alla andmise otsustamist. KrMS § 257¹ sellist nõuet enam ette ei näe. Osutatud sätte põhjal ei ole välistatud eelistungi korraldamine nii enne kui ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist, kuigi mõistetavalt sõltub eelistungi korraldamise aeg lahendatava kriminaalasja eripärast. (p 35)

KrMS § 262 lg 1 põhjal ilmneb, et kohtu alla andmise otsustamise kõrval võib kohtunik eelistungil teha veel ka muid otsustusi. Kõnealuse sätte p-des 1–5 toodud loetelu järgi ei pea eelistungi vältimatuks tulemiks olema üksnes kohtu alla andmise määruse koostamine. KrMS § 263 p-s 3 tehtud muudatus toetab samuti arusaama, et 1. septembril 2011 jõustunud seaduse redaktsiooni kohaselt võib ja saab kohtunik kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning et see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmeid. Arvestades, et KrMS § 263 p 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida kohtuistungi aeg ja koht vaid siis, kui need on (määruse tegemise ajaks) teada, on võimalik tõlgendus, et enne täiemahulise kohtuliku arutamise planeerimise kohta määruse tegemist saabki kohus kohtu alla andmise otsustamisel lahendada selles loetelus sisalduvaid küsimusi vaid mingis osas. (p 36)

Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 2 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Mõistetavalt tähendab eespool öeldu, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. (p 37)

Ühtlasi saab kohtunik enne kohtuliku arutamise algust kohtu alla andmise eelduseks olevates küsimustes tehtud otsustusi muuta. Keeruline oleks õigustada arvamust, et näiteks olukorras, kus süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti ekslikult tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise alus või kui see alus tekkis pärast kohtu alla andmise otsustamist, tuleks kriminaalmenetluse lõpetamiseks ära oodata kriminaalasja arutamise algus ja alles seejärel kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Ka ei leidu mõistlikku põhjust, väitmaks, et kui kohtu alla andmisel jäeti tähelepanuta süüdistusakti oluline puudus, ei tohiks eelmenetlust toimetav kohtunik selle puuduse hilisema avastamise korral viga kõrvaldada ja süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p 38)

Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 17.12.2021, nr 1-21-2771/86)

Kriminaalasjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 juhindus Riigikohus arusaamast, et kui järgida rangelt KrMS § 385 p-st 16 tulenevat edasikaebeõiguse keeldu, tähendaks see mõnel juhul pikaajalise ja ressursimahuka kohtumenetluse kulgeda laskmist samaaegse kindla teadmisega, et mingil hetkel tuleb selle menetluse tulemina tehtud kohtulahend siiski tühistada. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ja kohtupraktika ei tunne kohtulahendite õigustühiseks tunnistamise instituuti, kuid mõnel juhul on selleks esinenud sisuline menetlusökonoomiline vajadus, siis ongi KrMS § 2 p-s 4 sätestatut arvestades peetud võimalikuks elimineerida mõned kohtulahendid analoogia korras määruskaebemenetluse vahendusel menetluse võimalikult varajases etapis. (p 12)

Asjades nr 3-1-1-86-15 ja nr 3-1-1-69-08 tehtud lahendite valguses näib kohtupraktikas süvenevat arvamus, justkui oleks Riigikohus olenemata KrMS § 385 p-s 16 märgitust käsitanud kohtu alla andmise määrust mõnesid erandeid arvesse võttes siiski võrdlemisi vabalt edasikaevatava kohtulahendina. Selline arusaam on ekslik, sest kohtuasjas nr 3-1-1-23-16 tehtud määruse p-des 23 ja 24 väljendas kolleegium seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt ka nt RKÜKo 3-1-1-5-13, 3-1-1-45-12 ja 3-1-1-18-12). (p 15)

Kohtu alla andmise raames süüdistatava suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus ei ole KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud, kuna selle küsimuse lahendus ei kujuta endast süüdistatava kohtu alla andmise eeldust. Märgitud otsustuse vaidlustamise välistab hoopis KrMS § 385 p 6, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada vahistuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale. Kohtu alla andmise raames tehtav otsustus, millega jäetakse kohtueelsel uurimisel tõkendina kohaldatud vahistamine muutmata, kujutab endast olemuslikult tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatuse kontrolli. Kuna selles menetlusetapis ei ole veel tegemist kohtuliku arutamisega, ei laiene vaadeldavas küsimuses tehtud otsustuse vaidlustamisele KrMS § 385 p-s 6 märgitud erand, mille järgi saab määruskaebe korras vaidlustada KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud määrust. (p 17) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 17.12.2021, nr 1-21-2771/86)

KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)

Kuna üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja puhul on vaja planeerida kohtuliku arutamise aeg, aga sageli lahendada ka tõkendi kohaldamine või muutmine või kohtumenetluse poolte taotlused, ja kuna KrMS § 259 lg-te 2 ning 3 kohaselt kutsutakse erinevalt kaitsjast ning prokurörist teised menetlusosalised eelistungile üksnes vajaduse korral, siis küsimust eelistungil protokollilise kohtu alla andmise määruse tegemise võimalikkuse kohta üldjuhul ei saagi tekkida. See tõdemus ega ka KrMS §-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitu aga ei tähenda, nagu ei võiks maakohus mõnel juhul siiski kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. (p 8)

Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 265¹ taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)

KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)

Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 265¹ taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)

Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta KrMS § 265¹ lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega. (Vt RKKKo 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest seisukohtadest saab järeldada, et KrMS § 265¹ lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks. (p 13)

Kui kannatanu ei esitanud kohtulikul arutamisel ega ka hiljem ühtegi etteheidet selle kohta, et tema menetluslikke õigusi oleks eelistungile kutsumata jätmise ja kohtuliku arutamise alustamisega vahetult pärast eelistungit mingilgi kujul rikutud ega ka avaldanud, et ta soovinuks esitada omapoolseid tõendeid või taotlusi või vajanuks lisaaega kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks ning ta ei esitanud tsiviilhagi ega vaidlustanud maakohtu otsust, ei ole tema õiguste rikkumine mingistki aspektist tuvastatav. Tema eelistungilt puudumine ei saanud sellisel juhul kriminaalasja edasist lahendamist mõjutada ja sellega ei saanud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. (p 16)

Olukorras, kus menetlusõiguse ilmselge olulise rikkumise tõttu ei ole süüdistatava kohtu alla andmist seaduses sätestatud korras tegelikult toimunud, on õigus esitada määruskaebus kohtu alla andmise määruse peale. Süüdistatava kohtu alla andmine ei saa üldmenetluses toimuda lahutatuna eelistungist ja sellel lahendatavatest küsimustest. Kuigi KrMS § 258 lg 1 ei sätesta otsesõnu eelistungi korraldamise kohustust üldmenetluses kohtu alla andmise küsimuse lahendamiseks, tuleb menetlusseaduses kohtulikku eelmenetlust reguleerivate sätete süstemaatilisel tõlgendamisel asuda siiski seisukohale, et kohtu alla andmine ja eelistung nii kohtuliku arutamise planeerimiseks kui ka muude küsimuste lahendamiseks ei saa olla teineteisest ajaliselt lahutatud. Seetõttu jääb kolleegium samas küsimuses varasemas praktikas väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid muuta (vt RKKKm 3-1-1-69-08 p-d 8-12). (p-d 13-14)

Vt määruse p 16.

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.

Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.

Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.

Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.

Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.

KrMS § 385 p-st 13 lähtuvalt ei saa kohtu alla andmise määrust määruskaebuse korras vaidlustada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-04). Kuid KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseteks muuhulgas ka seetõttu, et vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada hiljem - kas apellatsioonis või kassatsioonis. Kuid olukorras, mil kohe algselt on täiesti selge, et kohtumääruse, eriti aga kogu kohtulikku arutamist määrava kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole asjakohane arutleda kohtumääruse hilisemate põhimõtteliste vaidlustamisvõimaluste üle. Jõusse ei saa jätta määruskaebust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08).

Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt eeldab nimelt KrMS § 258 lg 1 p-s 1 sätestatu eelistungi korraldamist esiteks juhul, kui (prokuratuuri poolt) on taotletud tõkendi kohaldamist või teiseks, kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta. Kohtulikku eelmenetlust toimetava kohtuniku eelnevat siseveendumust, et tõkendi muutmise taotlus tuleks jätta rahuldamata, ei ole senises kohtupraktikas tõepoolest loetud "tõkendi muutmise otsustamiseks" KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes.

Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes on põhjust väita, et 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatuste järgselt ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ilma selleks eelistungit korraldamata.

KrMS § 257 lg 1 kohaselt annab süüdistatava kohtu alla süüdistusakti saanud kohtunik. Käesoleva kriminaalasja puhul oleks selleks pidanud olema Harju Maakohtu kohtunik A. Möldre. Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. Normi eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene.

KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine prokuratuuri poolt on kõigepealt oluline tagamaks kaitsjale reaalne võimalus KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks - seega tõkendi tühistamise või muutmise, aga ka teiste taotluste esitamiseks, samuti tema arvates kohtusse kutsumist vajavate isikute nimekirja esitamiseks. Teiseks on KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna (vt ka RKKKo nr 3-1-1-41-08).

15. Juulil 2008. a jõustunud KrMS § 226 lg 6 kohaselt juhul, mil kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist ning prokurör peab vajalikuks tõkendi kohaldamist jätkata, peab prokuratuur tegema käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toimingud hiljemalt viisteist päeva enne KrMS § 130 lõikes 3 või 31 sätestatud tähtaja lõppu. Tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.