Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vahel oli kehtiv üürileping, siis võib olla kohaldatav VÕS § 278 lg 1 p 3. Kui üürnik kõrvaldas kahju, mille üürileandja oli asjale tekitanud, mitte ei parendanud asja, siis ei ole kohaldatav VÕS § 286 lg 1. (p 16)

Kui üürileandja kahjustas üürile antud asja ajal, mil poolte vaheline üürileping oli lõppenud, siis ei ole üürnikul võimalik esitada üürileandja vastu nõudeid lepingulisel alusel. (p 17)

Kõne alla võivad tulla aga asjaõiguslikud ning lepinguvälised nõuded AÕS § 88 lg 1, VÕS §-le 1042 ja VÕS § 1018 lg 1 järgi. (p 18-20)

VÕS § 1018 jj kohaldamiseks piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt üürniku huvisfääri (vt nt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664/48, p 26).

Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)

Kulutuste hüvitamist käsundita asjaajamise sätete järgi ei saa üürnik nõuda juhul, kui asjaajamine (asja parandamine ja remonditööd) ei vastanud üürileandja tegelikule või eeldatavale tahtele ja üürileandja ei kiitnud seda heaks. Kui üürileandja ise põhjustas tahtlikult remonditööde vajaduse, millele tehtud kulutuste hüvitamist üürnik nõuab, siis võib eeldada, et remonditööde tegemine ei vastanud üürileandja eeldatavale või tegelikule tahtele. (p 20)

Kui üürniku asjad on üürileandja ebaseaduslikus valduses alles, tuleb üürnikul kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda üürileandjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). (p 21)

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). (p 11)

Ringkonnakohus ei tohi teha lahendit tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. (p 12)

Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13)

Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)

Asjas tugines hageja hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel, ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tühistas ringkonnakohus maakohtu lahendi leides, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei kontrollinud, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu VÕS § 396 lg 2 alusel. Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht on ekslik, sest hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel. (p 13)

Hagi alusena ei saa käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. (p 15)

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks Vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13; 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16; 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Vt tõendite hindamise kohta apellatsioonimenetluses (TsMS § 652) Riigikohtu 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15; Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)

Kui ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks põhjendusega, et maakohus on jätnud asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata, siis peab ringkonnakohus märkima, millised asjas tähtsad asjaolud oleks vaja veel välja selgitada. Isegi kui maakohus ei ole kõiki asjas tähtsaid asjaolusid välja selgitanud või ei ole hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, saab ringkonnakohus üldjuhul rikkumised ise kõrvaldada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, saab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi muuta või täiendada. (p 12)

See, et kolleegium asja eelmisel läbivaatamisel olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi ei tuvastanud, ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks asjaolusid teisiti tuvastada, kui kohus oma järeldusi kohaselt põhjendab. Sealjuures võib ringkonnakohus nõustuda ka maakohtu otsuse järeldusega. Ringkonnakohtule ei ole asja uuel läbivaatamisel siduvad ringkonnakohtu eelmises otsuses tuvastatud asjaolud. (p 35)

Tellija tõendamiskoormis lepingu rikkumise tõendamisel ei saa professionaalse töövõtjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab süvendatud tehnilisi teadmisi. Töövõtja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev oma ala asjatundja. Kui tellija on tõendanud põlengu puudumise ja kustutussüsteemi käivitumise koos hoone kahjustamisega, siis võib see vähemalt VÕS § 641 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel olla piisav tellija tõendamiskoormise täitmiseks. Eelkõige töövõtjad peaksid välja selgitama, miks GKS käivitus, ning seejärel on neil võimalus tõendada, et GKS käivitus nõuetekohaselt, sh VÕS § 641 lg 2 p 2 ja VÕS § 77 lg 1 järgi ka keskmisele kvaliteedile vastavalt. (p 22)

Hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Ebamõistlik oleks asuda seisukohale, et kuna tellija ei tuginenud kohe konkreetsele tehnilisele puudusele, siis peab ta esitama uue hagi sellele tuginedes. Süsteemi käivitumise põhjused võivad olla erinevad ja igale väidetavale põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi alusena määravat tähendust. (p 29)

Olukorras, kus maakohus lahendas menetlusosalise vastuväite määrusega ega viidanud sealjuures vastuväite hilinemisele, ei ole põhjendatud apellatsioonikohtu tuginemine vastuväite hilinemisele TsMS § 333 lg 2 alusel. (p 30)

Kahjuhüvitise vähendamisel VÕS § 139 või § 140 alusel peab tellija tegevuse ja kahju tekkimise vahel olema põhjuslik seos. Ainuüksi asjaolu, et tellija oleks võinud käituda teisiti, ei anna alust asuda seisukohale, et kogu kahju oli tingitud tema enda tegevusest, kui samas on tuvastatud ka töö lepingutingimustele mittevastavus. (p 34)

Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil esitada selle kohta väiteid ja vastuväiteid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3; § 351; § 392 lg 1 p-d 1 ja 3; § 400 lg 5; § 401 lg 1; § 436 lg 4 ning Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). (p 14)

Kohtul on TsMS §-s 2 sätestatud eesmärgi tagamiseks kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt. TsMS § 200 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Heas usus käitumise kohustuse rikkumisega (nt tõendi pahatahtlik hävitamine) kahandab rikkuja pool vastaspoole tõendamisvõimalusi ja suurendab seeläbi enda tõendamisvõimalusi. Tagamaks TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtet, et pooli peab kohtlema kohtumenetluses võrdselt, tuleb TsMS § 200 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumist tõendite hindamisel arvestada. (p 15)

VÕS § 1037 lg 1 järgi võib eratee omanik esitada kasutuseelise saamise nõude isiku vastu, kes tema nõusolekuta või muu seaduses sätestatud aluseta erateed kasutab. Ei ole välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks kannatanu asja valdama. (p 13)

Eratee nõusolekuta kasutaja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning kui eratee omanik on nõus sellega, et teine isik kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle eest tasu, siis saab omaniku nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning omanikul võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-s 156 sätestatust. Kui kohus peaks omaniku nõude rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest. (p 14)

VÕS § 1037 lg 1 järgi võib eratee omanik esitada kasutuseelise saamise nõude isiku vastu, kes tema nõusolekuta või muu seaduses sätestatud aluseta erateed kasutab. Ei ole välistatud, et kui kannatanu on esitanud rikkuja vastu hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ning see hagi rahuldatakse, kuid rikkuja ei ole rikkumist kohtulahendi tegemise ajaks lõpetanud, siis on kannatanul õigus nõuda VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitist ka tulevikus tekkiva alusetu rikastumisega seoses. See tähendab, et sellisel juhul saab rikkujalt kannatanu kasuks välja mõista hüvitise ka aja eest alates kohtulahendi tegemisest kuni rikkumise lõpetamiseni. Juhul kui rikkumise teel saadakse kasutuseeliseid, võib sellisel juhul olla mõistlik rikkujalt mõista kannatanu kasuks välja hüvitis perioodiliste maksetena analoogiliselt VÕS § 136 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et rikkuja peaks kannatanu asja valdama. (p 13)

Eratee nõusolekuta kasutaja tegevus võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes ning kui eratee omanik on nõus sellega, et teine isik kasutab kinnisasja edasi, kuid peab maksma selle eest tasu, siis saab omaniku nõude kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudena VÕS § 1043 jj järgi ning omanikul võib olla õigus nõuda kahju hüvitamist sel viisil, et ta nõuab tee kasutajalt kinnisasja kasutamiseks lepingu sõlmimiseks nõusoleku andmist VÕS § 136 lg 5 järgi (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-12-11, p 29). Sellise lepingu tingimuste määramisel saab analoogia alusel lähtuda AÕS §-s 156 sätestatust. Kui kohus peaks omaniku nõude rahuldama, siis saab lepingu lugeda poolte vahel sõlmituks kohtuotsuse jõustumise hetkest. (p 14)

EhS § 92 lg 8 sätestab, et avalikkusele ligipääsetav eratee on tee, mis on tee omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga ja mis ei ole riigitee või kohalik tee. EhS § 92 esmaseks eesmärgiks saab mh paragrahvi pealkirja ("Terminid") silmas pidades lugeda terminite selgitamist EhS 11. peatüki jaoks, mis reguleerib EhS § 91 lg 1 kohaselt avalikult kasutatava tee ja avalikkusele ligipääsetava erateega seotud õiguslikke küsimusi. Seega peaks olema mingis muus sättes reguleeritud see, mida tähendab EhS § 92 lg-s 8 nimetatud "omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga". Sellist sätet aga ei ole. Samas ei tulene EhS § 92 lg-st 8, et kui eratee omanik ei ole paigutanud teele seda erateena tähistavat liiklusmärki või tõkestanud teed nt betoonplokkidega, kehtib eeldus, et igaüks võib mootorsõidukiga erateel vabalt liikuda. Nii ei kehti selline eeldus nt KeÜS § 32 lg-te 2 ja 2¹ kohaselt võõral maatükil mootorsõidukiga viibimiseks, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil. EhS § 92 lg 8 eeldab seega omaniku ettevõetavat aktiivset tegevust, tähistamaks tema kinnisasjal asuv eratee selliselt, mis lubab avalikkusel seda kasutada. (p 12.2)

Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 19.4). Sundvalduse seadmise kohta vt lähemalt nt RKHKo nr 3-3-1-6-17. (p 15)

Kinnisasja valdamiseks AÕS §-de 32 ja 33 tähenduses ei saa lugeda seda, kui kinnisasja läbivad ning seal asuvas bussipeatuses peatuvad liinibussid. (p 12.5)

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 693 lg-t 2, kui ei arvestanud samas asjas tehtud Riigikohtu otsusega, mille järgi saadeti asi TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13 ja 22. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11 p 15.

Vt Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13. Kui ringkonnakohtul on olemas asja lahendamiseks vajalikud tõendid, siis ei ole õigustatud saata üksnes õiguslikule olukorrale hinnangu andmiseks asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05, p 11).

PankrS § 43 reguleerib juhtumeid, mil pärast menetlusosalise pankroti väljakuulutamist on võimalik jätkata kohtus pooleliolnud hagimenetlust, milles pankrotivõlgnik on hageja või kostja. Tõlgendades PankrS § 43 lg-t 2 koostoimes PankrS § 43 lg-ga 5 tuleneb, et hagimenetluse jätkumiseks ei ole vajalik jõustunud otsuse olemasolu. Piisab sellest, kui on tehtud maakohtu otsus (vt ka Riigikohtu 3. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-10, p 14). PankrS § 43 lg 2 kohaldamiseks ei oleks alust ka siis, kui ringkonnakohus enne pankroti väljakuulutamist tehtud maakohtu lahendi tühistab ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Määruse, millega pikendatakse kohtu määratud menetlustähtaega, peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama

Kohtu kiri, millega lahendatakse menetlusosalise taotlus, on käsitatav määrusena TsMS § 463 lg 1 järgi.

Kohus peab tagaseljaotsuse tegemise eeldusi omal algatusel kontrollima ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tuvastades tagaseljaotsuse tegemise eelduste puudumise, peab kaja lahendav maakohus või menetluse taastamata jätmise peale esitatud määrus- või apellatsioonkaebust lahendav ringkonnakohus või Riigikohus asjas menetluse taastama. Tagaseljaotsuse tegemise eeldusi peab kohus kontrollima ka määruskaebuse lahendamisel, mis on esitatud maakohtu määruse peale, millega jäeti kaja menetlusse võtmata kaja puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu.

Kohtu kiri, millega lahendatakse menetlusosalise taotlus, on käsitatav määrusena TsMS § 463 lg 1 järgi. Määruse, millega pikendatakse kohtu määratud menetlustähtaega, peab kohus menetlusosalisele kätte toimetama

Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.

Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.

VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

Vt p 14.

TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav. Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.

VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.

TsMS § 68 lg 2 ei keela esitada apellatsioonkaebust ka enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist. Kui apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale tähtaja möödalaskmise tõttu, ei saa sellist apellatsioonkaebust siiski lugeda TsMS § 638 lg 10 kohaselt esitatuks.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-09.

TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.

TsMS § 68 lg 2 ei keela esitada apellatsioonkaebust ka enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist. Kui apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale tähtaja möödalaskmise tõttu, ei saa sellist apellatsioonkaebust siiski lugeda TsMS § 638 lg 10 kohaselt esitatuks.

TsMS § 169 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse, jäävad tähtaja ennistamisega seotud täiendavad menetluskulud (sh nt õigusabikulud kassatsiooniastmes) tähtaja ennistamise avalduse esitaja kanda. Samuti tuleneb TsMS § 169 lg-st 2 erinormina TsMS § 162 lg 1 suhtes see, et ka hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tähtaja ennistamisega tekkinud kulud kanda tähtaja ennistamise avalduse esitajal.

TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-09.

TsMS § 169 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse, jäävad tähtaja ennistamisega seotud täiendavad menetluskulud (sh nt õigusabikulud kassatsiooniastmes) tähtaja ennistamise avalduse esitaja kanda. Samuti tuleneb TsMS § 169 lg-st 2 erinormina TsMS § 162 lg 1 suhtes see, et ka hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tähtaja ennistamisega tekkinud kulud kanda tähtaja ennistamise avalduse esitajal.

Tähtaja ennistamise küsimuse peab lahendama ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei lahendanud tähtaja ennistamise taotlust sisuliselt, s.o tagastas selle läbivaatamatult, ei ole tegemist menetlusosalise taotlusega asja ettevalmistamisel, mille võib TsMS § 640 lg 3 järgi lahendada üks kohtukoosseisu liige.

TsMS § 68 lg 2 kohaselt tuleb üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse.

Tulenevalt TsMS § 68 lg-st 6 saab tähtaja ennistamise taotluse esitada ka lõppenud kohtumenetluse korral. Tähtajalised piirangud tähtaja ennistamise taotluse esitamisele tulenevad TsMS § 67 lg-st 2. Need piirangud ei ole seotud tsiviilasja menetluse lõppemisega.

Kuigi ringkonnakohus peab eraldi menetlustes otsustama apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise ja kaebuse menetlusse võtmise, siis ei tähenda see siiski seda, et koos kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega ei tule esitada kaebust ennast.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda menetluslikke otsuseid teha kirjaga. Praegusel juhul on tähtaja ennistamise taotluse tagastamise kohta tehtud kiri käsitatav määrusena TsMS § 643 lg 1 järgi, sest sellega lahendati menetlusosalise taotlus.

Kuigi ringkonnakohus peab eraldi menetlustes otsustama apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise ja kaebuse menetlusse võtmise, siis ei tähenda see siiski seda, et koos kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega ei tule esitada kaebust ennast.

TsMS §-s 2 märgitud tsiviilkohtumenetluse ülesannete täitmiseks tuleb vajalikel juhtudel jätta menetlusosalise esitatud dokumendist kohtu toimikusse koopia ka siis, kui dokument tagastatakse selle esitanud isikule. See võimaldab muu hulgas kõrgema astme kohtul kontrollida dokumendi esitamist, sh menetlustähtaja ennistamise taotluse korral.

Tähtaja ennistamise küsimuse peab lahendama ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei lahendanud tähtaja ennistamise taotlust sisuliselt, s.o tagastas selle läbivaatamatult, ei ole tegemist menetlusosalise taotlusega asja ettevalmistamisel, mille võib TsMS § 640 lg 3 järgi lahendada üks kohtukoosseisu liige.