Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Isik, kes on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse paigutatud, saab TsMS § 543 teise lause alusel esitada määruskaebuse ka siis, kui abinõude rakendamine on lõpetatud ja ta soovib, et kohus tuvastaks, et määrus on ravimite manustamise kohta märgitu osas ebaseaduslik (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 58; 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 14)

Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades on kohtu määratud esindajal õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2). TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Nt ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida. (p 15)

Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse seisukohtadest ei järeldu (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul), et ravi (mh ravimite manustamine) peaks kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisab, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). (p 17)

Lisaks korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele kohaldub TsMS § 538 lg 1 p-s 2 sätestatu ka määruste puhul, millega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi saamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames või esialgse õiguskaitse korras isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise kuni 40 päevani pikendamise puhul. (p 18)

Korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei pea kohus määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Ravi üle otsustamine hõlmab ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56).

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas sundravi kohaldamise kontekstis väljendatud ekspertiisi puudutavad seisukohad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34-41) kehtivad ekspertiisi kohta ka tsiviilkohtumenetluses korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul ja olukordades, kus kohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva, kuigi erandlikku olukorda selleks ei esine (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Mh peavad ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatuga on täidetud seaduses sätestatud isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eeldused. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks. (p 19)

Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega ning kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). St kohus peab kontrollima, kas esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine on isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks viivitamatult vajalik, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ilmselt täidetud ning kas isiku tervisliku seisundi kohta esitatud dokumendid on hinnangu andmiseks piisavad. Esialgse õiguskaitse meetmete olemusest tulenevalt ei pea kohus isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamisel kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas korralise menetlusega samas ulatuses (vt p 19) põhjendama. (p 20)

Määruse põhjendamise kohustus ravi osas on isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise, esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul erinev ka seetõttu, et eelduslikult on kohtul viidatud menetlustes erineval määral infot isiku tervisliku seisundi kohta. Mida pikemaks ajaks isik psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutatakse, seda detailsemad andmed saadakse eelduslikult valdkonna ekspertidelt isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ning ühtlasi ka ravi kohta kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2). Esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani peab see olema ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS 534 lg 5 teine lause) ning korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Seejuures peab eksperdiarvamuse esitanud ekspert olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 esimene lause).

Nii isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise kui ka esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul peavad olema kohtule esitatud andmed isiku tervisliku seisundi kohta, mis võimaldavad kohtul kontrollida, kas vastava meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks peavad isiku tervisliku seisundi andmed olema piisavad selleks, et kohus saaks täita lahendi põhjendamise kohustust (mh ravi osas). Seega olukorras, kus isiku tervisliku seisundi kohta esitatud andmed ei võimalda nimetatud kohustusi täita, tuleb kohtul koguda täpsustavaid andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta ning paluda mh korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses eksperdil oma seisukohti täpsustada ja põhjendada (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). (p 21)

Riigikohus on ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega (TsMS § 688 lg 1 ja § 695; vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-16, p 10; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-13, p 8; 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 19). (p 13)