Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Diagnoosi- või ravivea (ehk lepingulise kohustuse rikkumise) tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762 järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest, mitte hinnang kohustuse täitmisele. (p 20)

VÕS § 762 on kohaldatav ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise korral. Teistsugust järeldust ravi kvaliteedi kohta ei tulene ka vangistusseaduse normidest, mis reguleerivad tervishoiu korraldamist vanglas, eelkõige §-dest 49, 52 ja 53. (p 19.2)

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: · tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); · lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); · patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); · rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); · mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); · mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). (p 13.1)

Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist VÕS § 134 lg 1 järgi.

Väidetavalt infarktile viitavatele tunnustele reageerimata ja vajalike meditsiinitoimingute tegemata jätmisega ning seetõttu ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud patsiendi väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning selline kahju on tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18). (p 13.2)

Üldreegli kohaselt on patsiendi kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm VÕS § 770 lg 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). (p 13.2)

Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja või temaga võrdsustatud isik (VÕS § 758 lg 2) on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, saab ta VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17 ja 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 17). Seega VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt eeldatakse, et lepingut (sh tervishoiuteenuse osutamise lepingut) rikkunud tervishoiuteenuse osutaja (VÕS § 758 lg 1) oli hooletu. (p 14)

Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral tuleneb VÕS § 770 lg-st 3 tõendamiskoormise ümberpööramine tervishoiuteenuse osutaja kahjuks. Asjaolu puhul, mille dokumenteerimise kohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 14). (p 15)

Kui süsteemi käivitumise põhjust ei tuvastata ja kostjate kohustuste rikkumine on tõendatud, saab eeldada ka põhjuslikku seost rikkumise ja tagajärje vahel. Kui kahju põhjustas küll võlgniku käitumine, kuid samasugune kahju oleks tekkinud hiljem ka muu asjaolu tõttu, tuleb ka muud asjaolu (kahju tekkimise teist põhjust) arvestada. Kui hageja tõendab, et kahju võis tekkida kostja lepingurikkumise tagajärjel, on kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Kostjad saavad vastutuse vältimiseks tõendada mh, et süsteem käivitus nõuetekohaselt. (p 31)

Nõude osalisel esitamisel tuleb kohtul hinnata nõude põhjendatust tervikuna, v.a kui hageja on ülejäänud osas nõudest loobunud või kindlustusandjal on välistatud hiljem esitada kostjate vastu tagasinõue tulenevalt nõude üleminekust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-5-13, p-d 40-42). (p 37)

Isegi kui Riigikohus saadab asja tagasi lahendamiseks ringkonnakohtule, kohaldub täiendavate asjaolude ja tõendite vastuvõtmisele TsMS § 652. Ringkonnakohus saab tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alused. (p 73.1)

Asjatundjate arvamuste koostamise kulud on dokumentaalse tõendi saamise kulutuste hüvitamise nõue. Seda saab nõuda menetluskulude kindlaksmääramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-93-14, p 22; RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 13). Sellist kulutuste hüvitamise nõuet ei saa panna maksma hagimenetluses. (p-d 39–40)

VÕS § 137 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et iga kostja vastutaks ka eraldi sama kahju hüvitamise eest. Seega tuleb esmalt tuvastada iga kostja vastutuse eeldused, esmajoones iga kostja lepingurikkumine ja just selle kohustuse rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju. (p 45)

Kui pooled ei leppinud kokku süsteemi tehnilist lahendust, sh töö omadustes VÕS § 641 lg 2 p 1 mõttes, tuleb lähtuda sellest, et tulekustutussüsteemi saab pidada tavalisele kasutusotstarbele vastavaks, kui see käivitub vaid põlengu korral (vt ka RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 12). Sealjuures tuleb VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaldamisel arvestada keskmisele kvaliteedile vastava konkreetse süsteemi toimimise tööpõhimõtteid, muuhulgas võib konkreetsest süsteemist sõltuda põlengu fikseerimise viis. (p 75)

Langevarjuhüppeteenust pakkuv isik ei saa kokkuleppel välistada oma vastutust tahtlikult ja õigusvastaselt tekitatud kahju korral. Samuti ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või kahjustatakse tema tervist. (p 20)

Kui kahju tekitajale on etteheidetav tegevusetus, mille tagajärjel tekkis tervisekahjustus või kehavigastus, tuleb kaitsenormi puudumise korral selgitada, kas kahjutekitajal lasus käibekohustus, s.o ohu loonud või ohtu kontrolliva isiku kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid ohu realiseerumise eest. Langevarjuhüppe korraldaja käibekohustuseks on kõige üldisemas mõttes ohutu langevarjuhüpete korraldamine ja hüppe sooritajate piisav koolitamine ning instrueerimine enne hüpet. (p 24)

Langevarjuhüppe korraldaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et järgis oma kutsealal keskmise langevarjuhüppekorraldaja hoolsusstandardit (p 26)

Kui langevarjuhüppe korraldaja on rikkunud oma käibekohustust, ei anna langevarjuhüppe sooritaja süüline käitumine alust välistada korraldaja deliktilist vastutust, küll aga saab seda arvestada hüvitise suurust määrates. (p 27)

Kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamisekohustusest tulenevalt nõudealuse välja selgitama (3-2-1-21-13, p-d 16-17). (p 14)

Langevarjuhüppeteenust pakkuv isik ei saa kokkuleppel välistada lepingu rikkumisest tulenevat vastutust ega seda ebamõistlikult piirata. Olukorras, kus teenust pakutakse tarbijale, ei saa teenuse pakkuja tüüptingimustes oma seadusest tulenevat vastutust üldse piirata juhuks, kui lepingut rikkudes põhjustatakse tarbija surm või kahjustatakse tema tervist. (p 20)

Käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks, sh võib käsunduslepingust tuleneda kõrvalkohustusena käsundisaaja kohustus kaitsta käsundiandja vara, elu ja tervist. See kehtib ka siis, kui käsunduslepingu sisuks on langevarjuhüppe korraldamine tasu eest, st langevarjuhüppeteenust pakkuv isik peab tegema kõik endast oleneva, et langevarjuhüppe sooritaja omandaks piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist, ning tagama, et hüpe sooritatakse ohutult. (p 17–18)

Kaitsekohustuse vm lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral saab käsundiandja nõuda käsundisaajalt mh kahju hüvitamist. Vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et täitis seadusest tulenevat hoolsuskohustust, mistõttu ei saa talle kahju tekitamist ette heita. (p 19)

Tsiviilasja lahendav kohus ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes tuvastatuga, kuid sellised otsused on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega. (p 12)

Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige.

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)

Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13)

Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)

Enne VÕS jõustumist ehk enne 1. juulit 2002 toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 315 lg 1 kuni 1. juulini 2002 kehtinud redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab hageja tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju. TsK § 227 teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama juhatuse liige.

Alates 1. juulist 2002 toimunud rikkumiste puhul peab hageja ÄS § 315 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et aktsiaseltsile on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist on juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi. (p 11)

Kahju, mida arvestatakse VÕS § 127 lg 1 järgi, on ÄS § 315 lg 2 kaitsealas, st selline kahju on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav. (p 13)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Kui aktsiaselts maksab töötajatele nn ümbrikupalka, ei satu aktsiaselts selle väljamakse osas varaliselt halvemasse olukorda kui seaduslikku palka makstes.

Nn musta käibe ja ümbrikupalkade maksmise tulemusel võib aktsiaseltsile tekkida kahju eelkõige maksuõigusliku rikkumise tuvastamisel aktsiaseltsile määratud sanktsiooni ja tekkinud kulude näol. Kui juhatuse liige paneb toime KarS §-des 3891 ja 3892 sätestatud teo, siis võib äriühingule tekitatud kahju väljenduda eelkõige äriühingult välja mõistetud maksuintressides, maksusüüteo eest äriühingule mõistetud rahalises karistuses ja muudes kulutustes, mida äriühing ei oleks pidanud tegema, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega. (p 16)

Lojaalsuskohustuse rikkumise korral, näiteks olukorras, kus äriühing või selle pankrotihaldur tugineb hagejana sellele, et kostja omastas äriühingu raha, on omastamise tõendamine hageja kohustus. (p 17)