Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)

Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)

AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)

Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).

Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)

Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)

Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)

AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)

Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).

Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)

Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)

Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)

AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)

Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).

Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)

Kui poolte sõlmitud leping on tühine, on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist isikult, kelle kasuks sooritus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19). (p 18)

Lepingueelsetel läbirääkimistel andmete avaldamise või avaldamata jätmise eest võib kõne alla tulla ka vastutus mõne karistusseadustikus sätestatud normi kui kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes) rikkumise eest, mh KarS §-s 209 sätestatud kelmuse toimepanemisel. Sel juhul on aga vastutuse eeldused rangemad kui ainuüksi VÕS § 14 lg-st 1 või 2 tulenevate kohustuste rikkumise puhul. Esiteks peab tegu KarS § 209 lg 1 järgi seisnema tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega varalise kasu saamises, teiseks peab selline tegu olema KarS § 15 lg 1 järgi toime pandud tahtlikult. Samuti on vastutuse eeldused rangemad selleks, et lugeda isiku käitumine heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Sel juhul peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nii KarS § 209 kui VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul peab kostja tahtlust tõendama hageja. (p 17)

Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise (olgu nt lepingu tühisuse, tühistamise või sellest taganemise korral). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist (vt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14). (p 14) VÕS § 14 loob läbirääkimisi pidavate isikute vahel seadusest tuleneva võlasuhte, millest tulenevate kohustuste rikkumise eest vastutab kohustust rikkunud isik VÕS § 115 alusel (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 15). Müügilepingu sõlmimisel on müüja VÕS § 14 lg-s 1 või 2 nimetatud kohustuste rikkumiseks vähemalt eelduslikult see, kui potentsiaalsele ostjale ei teatata asjaoludest, mis võivad takistada müüjal müügileping täita, mh anda üle müügiesemeks oleva asja valdus või omand. (p 15) VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgsed kohustused ei laiene mitte üksnes isikutele, kelle nimel läbirääkimisi peetakse, vaid ka nende esindajatele või muudele lepingueelsetest läbirääkimistest osa võtvate isikutele isiklikult. Poole esindajana läbirääkimistel osalenud isiku vastutus nende kohustuste rikkumise eest põhineb VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7, st on vähemalt eelduslikult leebem. Hageja kahju peab VÕS § 1045 lg 3 järgi olema hõlmatud VÕS § 14 lg 1 või 2 kaitse-eesmärgiga. Eelkõige tuleb esindaja vastutus kõne alla, kui teisel poolel on konkreetse läbirääkimisi pidanud isiku vastu eriline usaldus nt tulenevalt tema ametiseisundist läbirääkimistel osalevas äriühingus või kui tema majanduslikud huvid kattuvad äriühingu huvidega. Lisaks peavad esindaja vastutuseks olema täidetud ka muud deliktilise vastutuse eeldused, mh peab isik olema kahju tekitavas käitumises süüdi. Esindaja saab tugineda VÕS §-le 1050 juhul, kui kannatanu ei tugine sellele ega tõenda, et esindaja rikkus VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 tahtlikult. (p 16) Võimalik lepingueelsete kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kui lepingueelsetel läbirääkimistel antud ebaõige oluline teave või olulistest asjaoludest teatamata jätmine viis lepingu sõlmimiseni, mida teine pool tegelikest asjaoludest teades ei oleks sõlminud, on kahju hüvitamise nõue suunatud kahju hüvitamisele, mis teisele poolele lepingust tekkis, st teine pool tuleks kahju hüvitamise kaudu panna võimalikult lähedasse olukorda võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud lepingut sõlmimata. (p 18)