Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. (p 12)

Asja vedamisega müümisel võib olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama müüja. (p 14)

Müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavuse korral on ostja esmaseks õiguskaitsevahendiks VÕS § 222 lg-st 1 tulenev lepingu täitmise nõue. VÕS § 222 lg-d 1 ja 2 piiravad mittetarbijast ostja õigust nõuda asja asendamist.

VÕS § 116 lg 4 piirab lepingust taganemise õigust ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju.

Ostja ei saa müügilepingust taganeda, kui müüja on pakkunud asja parandamist (puuduse kõrvaldamist) mõistlikul viisil ning ostja on parandamisest keeldunud. (p 15)

Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: · müüdud asi ei vasta lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 2); · puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1); · puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); · ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); · sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2). (p 11)

Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. (p 12)

Asja vedamisega müümisel võib olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama müüja. (p 14)

Tulenevalt VÕS § 219 lg-st 1 peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud müüja ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Asja vedamisega müümisel oleks ebamõistlik näha ostjale ette kohustus vaadata asi üle enne selle vedajale üleandmist. Sel põhjusel sätestab VÕS § 219 lg 2, et kui müügilepingus on ette nähtud asja vedamine, võib ostja asja üle vaadata asja jõudmisel sihtkohta.

Majandus- või kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks algab VÕS § 220 lg-s 1 sätestatud asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg asja lepingutingimustele mittevastavusest teada saamisest või teada saama pidamisest sellest hetkest, kui ta täitis või pidi täitma asja ülevaatamise kohustuse.

Mõistlik aeg puuduse avastamise ja müüjale teatamise vahel sõltub puuduse iseloomust. Ilmsest puudusest peab ostja müüjale üldjuhul teatama kohe pärast asja enda valdusse saamist, kuid sellisest puudusest, mille avastamine eeldab asja kasutamist (varjatud puudus), peab ostja teavitama müüjat siis, kui tal oli mõistlik võimalus puudus avastada (nt sõidukiga proovisõit teha) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19; 10. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-37663/54, p-d 13-14). (p 13)

Seda, et müüdud asi ei vasta ostjale üleandmisel lepingutingimustele, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama ostja. (p 12)

Asja vedamisega müümisel võib olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline. Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama müüja. (p 14)