Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Volituse lõppemine ei tähenda, et samal ajal pidanuks lõppema ka kindlustuslepe, isegi kui selles sisaldus volitus. Volituse lõppemine ei mõjuta TsÜS § 115 lg 3 järgi esindaja ja esindatava vahelist võimalikku volituse andmise kokkulepet, st see kokkulepe võib lõppeda ka volitusest hiljem. Volituse alusel tehtud tehingu kehtivust hinnatakse volitust reguleerivate sätete järgi. (p 28)

Ringkonnakohtus tõendamiskoormuse ümberpööramine kostjate kahjuks oli neile ootamatu ja üllatav eriti seetõttu, et maakohus nõustus kostjate vastuväitega. Ringkonnakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormuse ümberpööramist, ega arutanud seda nendega, ega andnud kostjatele võimaluse maakleritasu maksmisega seotud väiteid tõendada. Sellega rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust ning tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. (p 53)

Kui liisinguvõtja ei ole andnud liisinguandjale volitust sõlmida kindlustusleping liisinguesemele, ega ole seda lepingut ka heaks kiitnud, siis on see kindlustusleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. (p 30)

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Tühise kindlustuslepingu järgi üleantu tuleb tagastada alusetu rikastumise sätete järgi (p 31).

Kui liisinguandja edastas liisinguvõtja tasutud kindlustusmaksed kindlustusandjale, st tegutses maksete vastuvõtmisel eelduslikult kindlustusandja kui saaja esindajana, tuleb soorituse saajaks ja seega isikuks, kellelt võiks nõuda kindlustusmakse tagastamist, VÕS § 1028 lg 1 alusel lugeda kindlustusandja. (p 32)

Tüüptingimus, mis välistab liisinguvõtja kindlustusleppe ülesütlemise õiguse või piiramise, kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. (p 45.2)

Tüüptingimus, mis näeb kindlustusvõtjale ette tasu maksmise kindlustusleppe lõpetamise eest, on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 alusel tühine.

Tarbijale lepingu seaduses sätestatud lõpetamise õiguse kasutamisele tasu maksmise kohustuse sätestamine vähemalt üldjuhul tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus.

Krediidiandja tasu võtmine lepingu ennetähtaegse kokkuleppel muutmise või lõpetamise eest ei pruugi olla siiski alati keelatud. Eriti kui see puudutab nt tehingutingimuste muutmist või krediidi ennetähtaegset tagastamist või refinantseerimist ega kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult. (p 45.3)

Liisingulepinguga seotud kindlustuskohustuse täitmise korraldamise kokkulepete kohta tuleb liisinguvõtjale selgelt ja ühemõtteliselt teatada, kellega ja millise ning millistel tingimustel lepingu ta sõlmib ning kas ja kui palju läheb see talle maksma (vt ka VÕS § 14 lg 2, TsÜS § 95). Kui krediidi saamiseks on vaja sõlmida kõrvalleping, eelkõige kindlustusleping, võetakse krediidi kogukulu arvutamisel arvesse ja tuleb Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel VÕS § 4031 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause järgi näidata ka nimetatud lepingust tulenevad kulud, eelkõige kindlustusmaksed. Kui tarbijal tuleb maksta eraldi maakleritasu, tuleb ka see avalikustada kindlustuse kulude hulgas. (p 61)

Olukorras, kus kindlustusandja on rikkunud VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud kahju kindlakstegemise kohustust, on tema tuginemine sellele, et kindlustusvõtja ei ole tõendanud kahju suurust, hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine. Kohus saab sellisel juhul kahju suuruse määramisel tugineda VÕS § 127 lg-le 6, arvestades seejuures ka kindlustuslepingus sätestatud kindlustusväärtuse suurust. (p 15)

Kindlustusriskide määratlemine on üheks oluliseks teguriks kindlustusmaksete suuruse kujunemisel. Seega puudutab kindlustusriskide määratlemine vähemalt üldjuhul hinna ja üleantu väärtuse suhet. See kehtib eeldusel, et tegemist ei ole „varjatud" hoolsuskohustuste ettenägemisega kindlustusvõtjale (Riigikohtu 23. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 14). (p 11)

Ringkonnakohus oleks pidanud TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tunnistaja ütlusi teisiti hindab. Ringkonnakohus ei ole aga vastava tunnistaja ütluseid otsuses üldse käsitlenud. Selline rikkumine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 järgi, sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus. (p 9)

Kui apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole selgelt rikkunud materiaalõiguse normi, ega ole ilmne ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust, ei tohi ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast. (p 9)

Õppeasutuse ja üliõpilase vahel sõlmitud lepingu tingimused ja lepingus viidatud õppeasutuse aktid on tüüptingimused. Sellist lepingut tuleb tõlgendada selliselt, nagu mõistlik üliõpilane pidi sellest aru saama. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. (p 11)

Kuna Tartu Ülikooli ja üliõpilase vahel sõlmitud lepingu tingimuste kui ka lepingus viidatud Tartu Ülikooli õigusaktide puhul on tegemist lepingu tüüptingimustega, tuleb nende tõlgendamisel lähtuda VÕS § 39 lg-st 1 ja lepingut tuleb tõlgendada selliselt, nagu mõistlik üliõpilane sellest aru pidi saama.

Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja p-s 177 ei ole selgelt sätestatud tähtaega, mille jooksul akadeemilisele puhkusele siirdunud üliõpilane võib esitada avalduse ainetele registreerumise tühistamiseks. Mõistlikuks ei saa pidada tõlgendust, et akadeemilise puhkuse ajal saab vastava avalduse esitada ilma igasuguste ajaliste piirideta. Samas ei ole selge, kui kaugel see ajaline piir on. Sellises olukorras tuleb tõlgendada õppekorralduseeskirja p 177 kui lepingu tüüptingimust VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaselt tüüptingimuse kasutaja kahjuks.

Välisvääringus haginõude esitamine ei ole iseenesest keelatud (vt ka nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-10, p-d 15-17). Sellise nõude esitamise alus peab aga tulenema seadusest või tehingust.

Õnnetusjuhtumist tingitud ravikulud on otsese varalise kahjuna VÕS § 130 mõttes hüvitatavate kuludena kindlustusse hõlmatud (vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Kindlustusandja võib aga tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna. (p 16) Tüüptingimustes tuleb tingimused sõnastada selliselt, et need oleks muudele isikutele (eelkõige kindlustusvõtjale ja kindlustatud isikule) selgelt arusaadavad. Tüüptingimust tõlgendatakse VÕS § 39 lg 1 järgi nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt ka nt Riigikohtu 11. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-07, p 12). (p 17) VÕS §-st 451 tuleneb nõue, et kindlustushüvitise maksmisega viivitamisel tuleb tagada vähemalt seadusjärgse viivise maksmine, st viivise maksmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. (p 25)