Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui toimikumaterjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused. Kui kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuses või ilmneb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-37-08, p-d 8.1 ja 8.2). (p 6)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuses, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-125-12, p 6; nr 3-1-1-83-15, p 12 ja nr 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluste kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 8)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab kohus uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuses, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo nr 3-1-1-125-12, p 6; nr 3-1-1-83-15, p 12 ja nr 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluste kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 8)

VTMS § 31⁵ sätestab, et kui väärteo toimepanemine on tõendatud riikliku registri andmetega, millel on õiguslik tähendus, ning registrisse tehtud päring on korratav, tehakse andmekogust päringu tegemise kohta märge väärteoprotokolli või kiirmenetluse otsusele. Märkest peab nähtuma päringu tegemise aeg ja päringu tulemus. (p 10)

Kohtuvälises menetluses menetlusalusel isikul kaitsja puudumise võib tunnistada menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel, kui see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu lahendi (vt RKKKo 3-1-1-105-04, p 8). Kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli (lisalehe) kätteandmisel isikule, kelle puhul hiljem kohtumenetluses tuvastatakse, et ta vastas väärteoprotokolli kätteandmisel kaitsjale esitatavatele nõuetele (VTMS § 20 lg 1), ei rikuta menetlusaluse isiku õigusi. (p 12)

Väärteomenetluse seadustik ei kohusta kohtuvälist menetlejat lisama väärteotoimikusse kaitsja haridust tõendava dokumendi koopiat ega reguleeri seda, millises vormis võib kohtuväline menetleja anda loa kaitsjal menetluses osaleda (vt Riigikohtu RKKKm 3-1-1-37-06, p 7.1). (p 13)

Väärteomenetlust ei ole alust lõpetada etteheite osas, mille puhul pole tuvastatud väärteomenetlusõiguse rikkumist. (p 14)

Väärteomenetlusõiguse alusetu lõpetamine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 15)

VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud väärteoasja täies ulatuses arutamise (ab ovo) põhimõtte mittejärgimine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kohus rikub väärteoasja täies ulatuses arutamise põhimõtet, kui jätab kogumata asjakohased tõendid või tugineb tõenditele, mida kohtulikul arutamisel ei avaldatud ega uuritud vahetult. (p 16)

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt varasemas praktikas selgitanud, et VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses algusest peale (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-83-15, p 7). Asja arutamine täies ulatuses algusest peale (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida, ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-28-10, p 7). Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. (Vt RKKKo 3-1-1-83-15, p 14; RKKKo 3-1-1-28-10, p 9; RKKKo 3-1-1-74-08, p 8 ning RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RRKKKo 3-1-1-84-08, p 10). Kõik eeltoodu kehtib ka olukorras, kus Riigikohus on saatnud väärteoasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. See tähendab, et kohtukoosseis, kellele on väärteoasi saadetud Riigikohtust uueks arutamiseks, peab asja arutama täies ulatuses algusest peale ega saa sealjuures automaatselt tugineda asja esmakordsel arutamisel (mille tulemusena tehtud kohtuotsus on täielikult tühistatud) kogutud dokumentaalsetele tõenditele ning peab isikulised tõendiallikad ise üle kuulama. (p-d 11 ja 12)

Juhul, kui isik on andnud ütlusi kohtus, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrollimiseks. (p 14)

Kuivõrd väärteomenetluse seadustik ei reguleeri mõistliku menetlusaja ületamise õiguslikke tagajärgi, siis tulenevalt VTMS §-st 2 on väärteomenetluses kohaldatavad kõik kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, millega asja arutav kohus saab reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Nendeks on kriminaalmenetluse lõpetamine (KrMS § 2742) ja süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61). Lisaks näeb 1. mail 2015 jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus ette võimaluse nõuda mõnedel juhtudel ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt RKKKo, p 39.) (p 18)

Ligi kaks aastat ühe väärteoasja menetlemiseks ei ole iseenesest ebamõistlikult pikk aeg. See tähendab, et väärteoasjade puhul, mille aegumistähtaeg on kaks aastat, ei pruugi mõistlik menetlusaeg enne aegumistähtaega möödudagi. (p 20)

VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)

VTMS § 2 ja KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab väärteomenetluse lõpetamisel mõistliku aja möödumise tõttu menetluskulud riik. (p 29)

Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral, mistõttu tuleb olenemata asja lõpplahendist jätta kohtul väärteoasja korduvast samas kohtuastmes menetlemisest tingitud kulud riigi kanda. (p 36)

Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 1 lg 3 ja § 9 lg 2 p 3 ning määruse seletuskirja kohaselt on radarmõõturite puhul mõõtemetoodika oluliseks osaks Doppleri helisignaali hindamine. Olukorras, kus tuvastatakse, et Doppleri helisignaal oli välja lülitatud, pole võimalik hinnata ka selle iseloomu, s.t kas see oli ühtlane, katkendlik või hüplev. Seega pole sellisel juhul võimalik kontrollida määruse nõuete täidetust ega seetõttu ka sedastada mõõtetulemuse usaldusväärsust. (p-d 26 ja 27)

Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)

Riigikohus on alates 2006. aastast järjepidevalt selgitanud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt nt RKKKo 3-1-1-16-06, p 14.2; RKKKo 3-1-1-55-10, p 15 ja RKKKo 3-1-1-29-13, p 7). Kohtus uurimata tõenditele tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-30-09, p 6 ja RKKKo 3-1-1-66-09, p 12). (p 7)

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Tulenevalt VTMS § 125 lg 1 teisest lausest võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Riigikohus on alates 2013. aastast leidnud, et lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, peab ta uurimispõhimõttest lähtuvalt vajadusel kohtumenetluse käigus koguma ja kontrollima veel täiendavaid tõendeid ka omal algatusel. Seega kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on lisatõendite kogumisega kõrvaldatavad (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; RKKKo 3-1-1-83-15, p 12 ja RKKKo 3-1-1-67-15, p 20). Tekkinud kahtluse kõrvaldamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-37-08, p 8.2; RKKKo 3-1-1-85-16, p 10 ja RKKKo 3-1-1-10-17, p 11). (p 8)

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõudmised. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde. Edasi kontrollitakse õigusvastasuse ning süü tasandeid. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile (vt nt RKKKo 3-1-1-58-15, p 9.4). Kui isiku tegu ei vasta lõpuleviidud süüteo objektiivsetele tunnustele, pole eelnevast tulenevalt alust põhidelikti struktuuris edasi liikuda ja subjektiivsete tunnuste analüüsimisega jätkata. Samuti pole võimalik isikut sellises olukorras lõpuleviidud süüteo eest vastutusele võtta ning arutleda teemal, kas süü vähesuse tõttu tuleks tema suhtes menetlus lõpetada või mitte. (p 10)

Kui Riigikohus tühistab kohtuotsuse üksnes menetlusaluse isiku kaitsja kassatsiooni alusel ja saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks, peab asja uuesti arutav kohus arvestama VTMS §-st 2 ja mutatis mutandis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg-st 5 tuleneva reformatio in peius-keelu põhimõttega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-16, p 9). Muu hulgas tähendab see, et maakohus ei või asja uuesti lahendades mõista menetlusalusele isikule raskemat karistust võrreldes selle karistusega, mis mõisteti tühistatud kohtuotsusega (vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-99-09, p 13). (p 11)

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega ning millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKKo 1-15-9051/62, p-d 38 ja 46). (p 14)

Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). (p 7.1)

VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lisaks väärteo lühikesele kirjeldusele ka teo toimepanemise aeg ja koht. Teo toimepanemise aja ja koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9). Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). (p 7.1)

Väärteoprotokollis või süüdistuses teo kirjeldamisel sõltub süüteo toimepanemise aja fikseerimine kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja see, milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, konkreetse süüteoasja tehioludest. Ka kuriteo toimepanemise koha kirjelduse täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Süüteo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-45-07, p 10). (p 7.2)

Analoogselt süüdistusaktiga on väärteoprotokolli ülesanne kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-5-15, p 6). (p 7)

Üldpõhimõtte kohaselt ei tohi kohtuvälise menetleja otsuses ega kohtuotsuses faktiliste asjaolude kindlakstegemisel väljuda väärteoprotokolli piiridest, s.o tuvastada selliseid asjaolusid, mida ei ole väärteoprotokolli kantud teokirjelduses. Ei ole tegemist lubamatu väljumisega väärteoprotokolli piiridest juhul, kui menetleja kõrvaldab otsusega pelka ebatäpsust aja või koha märkimisel teokirjelduses. Otsustades, kas tegemist on ebatäpsusega, mida on võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, tuleb toimida järgmiselt. Esiteks peab kohus kindlaks tegema, mil määral erineb tuvastatud aeg või koht teokirjelduses märgitust, ja seejärel kontrollima, kas vastav muudatus mõjutab konkreetses asjas karistusseaduse ajalist ja ruumilist kehtivust ning toimepandud teo koosseisupärasust või takistab kaitseõiguse teostamist. Muu hulgas on välistatud sellise aja või koha tuvastamine, mis muudaks teo karistatavaks, kui väärteoprotokollis esitatud asjaoludel oleks süüteokoosseis välistatud või Eestil puuduks teo üle jurisdiktsioon (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-16-09, p-d 9-11). Samuti ei tohi täpsustus olla menetlusaluse isiku jaoks üllatusliku iseloomuga ja tal peab olema võimalik esitada sellekohaseid vastuväiteid. Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-56-16, p 15; 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 8; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 71. (p-d 8.1 ja 8.2)

VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lisaks väärteo lühikesele kirjeldusele ka teo toimepanemise aeg ja koht. Teo toimepanemise aja ja koha näitamine on vajalik nii kaitseõiguse teostamise, jurisdiktsiooni kui ka võimaliku aegumise kontrolliks. Võimalikke kahtlusi teo toimepanemise ajas või kohas tuleb seejuures in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-37-16, p 9). Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6; 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 49). (7.1)

Juhatuse liikmete karistusõiguslikku vastutust ei saa automaatselt tuletada vaid asjaolust, et juhatus on jätnud teatud kohustuse täitmata. Nimelt tulenevalt individuaalvastutuse põhimõttest eeldab ka juhatuse liikme karistusõiguslikule vastutusele võtmine tema teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü tuvastamist (KarS § 2 lg 2). (p 5)

Eeltoodu valguses on tööülesannete jaotus (või selle puudumine) väärteoasja lahendamiseks oluline faktiline asjaolu, mis tuleb järelikult märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-43-08, p 9.2 ja otsus asjas nr 3-1-1-137-04, p 19). Praeguses asjas on maakohtu poolt juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse (või selle puudumise) välja selgitamata jätmine käsitatav olulise menetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu lahendi tühistamise. (p 11)

Tegevusetusdelikti objektiivses koosseisus tuleb esmalt ära näidata isiku tegutsemiskohustuse alus. Nii on kõik juhatuse liikmed - sõltumata võimalikust tööjaotusest - kohustatud korraldama käibedeklaratsioonide nõuetekohast esitamist. (p 6)

Pärast tegutsemiskohustuse aluse tuvastamist tuleb hinnata, kas kohustatud isik on vastavat tegutsemiskohustust rikkunud. Selleks tuleb välja selgitada, kas isiku toimepandud tegu - tegevusetuks jäämine - on vastuolus temalt nõutava teoga. Nõutava teona tuleb konstrueerida konkreetne tegu, mida isik pidi selles olukorras tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Juhatuse liikmelt nõutav tegu on tema kohustuste täitmine korraliku ettevõtja hoolega (vt nt ÄS § 187 lg 1). Juhatuse liige on jätnud nõutava teo tegemata ennekõike juhul, kui ta ei ole oma kohustuste täitmisel näidanud üles hoolt, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks (vt analoogselt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 31; otsus asjas nr 3-2-1-54-17, p 13.1). (p 7)

Osaühingu efektiivse juhtimise tagamiseks võivad juhatuse liikmed korraliku ettevõtja hoolsuse raamides kohustusi omavahel jaotada. Sellise tööjaotuse korral rakendub usalduspõhimõte, mille alusel võivad juhatuse liikmed üldjuhul tugineda eeldusele, et jaotatud kohustused saavad nõuetekohaselt täidetud. (p 8)

Eelnev aga ei tähenda, et igasugune tööjaotus välistab automaatselt kõigi teiste juhatuse liikmete vastutusele võtmise. Muu hulgas ei saa usalduspõhimõttele tugineda juhul, kui sellise tööjaotuse rakendamine on juba iseenesest vastuolus korraliku ettevõtja hoolsuse standardiga. Samuti ei saa usalduspõhimõttele tugineda näiteks juhul, kui tööjaotuse rakendamise ajal ilmnevad asjaolud, mis annaksid korraliku ettevõtja hoolsusega tegutsevale juhatuse liikmele aluse kahelda jaotatud kohustuse nõuetekohases täitmises. Kui ilmnevad asjaolud, mis viitavad kohustuse mittenõuetekohasele täitmisele, on nõutav, et ka teised juhatuse liikmed, kes korraliku ettevõtja hoolsuse ülesnäitamisel peaksid sellisest asjaolust teadlikud olema, astuksid täiendavaid samme kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. Selliste sammude astumata jätmisel on ka teised juhatuse liikmed jätnud tegemata neilt nõutava teo, mistõttu tuleb kõne alla ka nende karistusõiguslik vastutus kohustuse täitmata jätmise eest. (p 9)

Kui osaühingu juhatuse liikmed ei ole omavahel kohustusi jaotanud, ei saa juhatuse liige korraliku ettevõtja hoolsuse standardist tulenevalt eeldada, et konkreetse kohustuse täidab omal algatusel mõni teine juhatuse liige. Tööjaotuse puudumisel peavad üldjuhul kõik juhatuse liikmed astuma samme konkreetse kohustuse nõuetekohase täitmise tagamiseks. (p 10)

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest. Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9-10). Kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt RKKKm 3-1-1-37-14, p 26.3; 20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 3-1-1-84-15, p 15.1). (p 14)

KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus. Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (RKKKm 3-1-1-44-15, p 10). Väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid, kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. KrMS § 189 lg-t 3 ei ole võimalik kohaldada ega menetluskulude hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132 märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt RKKKo 3-1-1-6-09, p 7). (p-d 12.1-12.2)

VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelnevast nõudest tulenevalt peab kohus otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui kohtuotsuse põhjendustes ilmnenud tõendite hindamist puudutavad lüngad ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on toonud kaasa väärteomenetluse alusetu lõpetamise, on see käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 17-18)

Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)

LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud mõiste “seoses gaasihooldusteenustega” all on peetud silmas üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks eeldab sõidumeeriku kasutamise erand avalikes huvides osutatavaid gaasihooldusteenuseid. Mõiste "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" hõlmab aga olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed on ladustatud. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul ja jäätmete transportimisel on võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistav tähendus. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. Kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla kuulub või mitte. (Vt RKKKo 3-1-1-34-10, p-d 6–7). (p 8)

LS § 130 lg 12 p-s 8 loetletud sõidumeeriku kasutamise kohustust välistavad erandid laienevad transpordile peamiselt neil juhtudel, kui sõiduki liikluses osalemisel on põhitööülesande täitmisel abistav roll (vrd nt RKKKo 3-1-1-2-16). Seejuures on nõutav, et tehtav vedu peab olema seotud konkreetse seaduses nimetatud tööga. (p 9)

AutoVS §-s 31³ nähakse ette vastutus tasulise riigisisese autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, juhitunnistuse või nõutava veoloa autojuhi poolt kontrollivale ametiisikule esitamata jätmise eest. EÜ määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 punktis d on nimetatud veod, mille korral ei ole vaja ühenduse tegevusluba ja mis on vabastatud ka kõigist veoloa nõuetest. Rääkimaks veoloa nõuetest vabastamisest, peavad olema korraga täidetud kõik kõnealuse määruse punkti tingimused. (p 15)

Kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. (p 8)

Lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nii sätestab VTMS § 125 lg 1 teine lause otsesõnu, et maakohus võib lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid (vt nt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6). (p 10)

Tulenevalt JahiS § 23 lg-s 2 avatud jahipidamise mõistest ei ole JahiS §-s 57 sätestatud väärteokoosseisu omistamisel tähtsust, kas menetlusalune isik tegelikult ulukite pihta sihtis või mõnda neist tabas. Võimalikku tagajärge, s.o uluki surmamist, tuleb küll arvesse võtta väärteo eest karistuse mõistmisel, kuid selle tuvastamatus ei välista väärteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmist ega anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. (p 8)

VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad süüteokoosseisu kirjeldusele. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-08, p 11.) Kui tegu on koosseisupärane ja puuduvad ka õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, on tegemist väärteoga ja menetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada ei saa (vt RKKKo 3-1-1-5-16, p 6). Samuti on väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi vältimatu siis, kui väärteoprotokoll või kiirmenetluse otsus on koostatud nii puudulikult, et see ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu talle omistada (vt nt RKKKo 3-1-1-34-14, p-d 9, 15 ja 17). (p-d 5-6)

Kui kohtumenetluse pooled pole teada andnud soovist kohtuistungist osavõtust loobuda, tuleb poolte tahe kohtuistungil osalemise osas välja selgitada, jättes kaebuse VTMS § 117 lg 1 p 1 ja § 115 lg 3 p 1 alusel käiguta ja andes tähtaja puuduste kõrvaldamiseks või vaadata kaebus läbi suulisel kohtuistungil poolte osavõtul. Kui aga maakohus lahendab kaebuse kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta, on tegemist väärteomenetluse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 7)

Tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). (p 6)

Tunnistaja ülekuulamise vajadus kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik. (p 6)

KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll VTMS § 31³ lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. (p 7)

Tunnistaja ütluste avaldamine VTMS § 99 lg 8 alusel on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja on kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saa asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo 3-1-1-55-10, p 15). (p 6)

Tunnistaja ülekuulamise vajadus kohtuistungil tuleneb ühelt poolt kohtuliku uurimise vahetuse põhimõttest. Teisalt on see aga seotud ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte olulise allõigusega – menetlusaluse isiku õigusega küsitleda tema vastu ütlusi andnud tunnistajat. Olukorras, kus kohus pole kontrollinud kõnealuse õiguse riive aluse põhjendatust, on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine ebaseaduslik. (p 6)

KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks tema menetluses olevas asjas. Sellest üldreeglist teeb erandi küll VTMS § 31³ lg 1, lubades kohtuvälise menetleja ametnikul osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta juhul, kui ta on kirjeldanud neid asjaolusid väärteoprotokollis. (p 7)

Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus ei tähenda veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. Mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17). Olukorras, kus kiiruse mõõtmist ei salvestata ega koguta ka muid objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid menetlustoimingu tegemise asjaolusid ja selle tulemuse usaldusväärsust kontrollida, jääb kummutamata kahtlus, kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastati just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust.

Olukorras, kus kiiruse mõõtmist ei salvestata ega koguta ka muid objektiivseid tõendeid, mis võimaldaksid menetlustoimingu tegemise asjaolusid ja selle tulemuse usaldusväärsust kontrollida, jääb kummutamata kahtlus, kas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis kajastati just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust.

Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus ei tähenda veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust. Mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)

VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)

VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna. Vt ka 3-1-1-20-15 p 38-39. (p 47)

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes. Väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist tuleb eitada, kui väärteoprotokolli puudused ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. (p 49)

Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)

VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186. (p 75)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10 p 13; 3-1-1-90-14, p 48). (p 76)

VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Selline nõue tuleb aga esitada riigi vastu eraldi ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga. (p 78)

Ka enne 1. jaanuari 2015 oli MKS § 153¹ järgi karistatav üksnes tahtlik tegu (p 51).

Isegi kui lepingu üks pool ei kavatsenud juba lepingut sõlmides seda täita, ei muuda see lepingut TsÜS § 89 ja MKS § 83 lg 4 mõttes näilikuks, kui teine pool lepingupartneri tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma (TsÜS § 75 lg 1 teine lause). (p 54)

KMS § 29 lg-st 7 järeldub, et kui arve tühistatakse või kreeditarve esitatakse käibe tekkimisega samal maksustamisperioodil, tuleb seda arvestada juba selle maksustamisperioodi kohta esitatavas käibedeklaratsioonis. (p 56)

Väidet selle kohta, kas mingi hüve on käibemaksuseaduse mõttes kaup või teenus, ei saa vaadelda teokirjelduse osaks oleva faktilise asjaoluna, vaid KMS § 2 lg-te 3 ja 4 alusel antava õigusliku hinnanguna. (p 61)

Internetist alla-laaditava arvutiprogrammi kasutamiseks (aktiveerimiseks) vajalikud litsentsivõtmed (koodid) on käibemaksuseaduse tähenduses teenus (KMS § 2 lg 3 p 3 ja lg 4 p 4), mitte kaup. (p 63–64)

Teenuse saab lugeda KMS § 11 lg 1 p 1 mõttes osutatuks siis, kui teenuse sisuks olev õigus muutus ostjale kättesaadavaks. (p 66)

MKS §-s 153¹ on sätestatud teodelikt, mitte tagajärjedelikt. (p 69)

Sisenedes e-maksuameti keskkonda ja esitades seal maksuhaldurile andmeid, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes Maksu- ja Tolliameti asukohas. Seda olenemata asjaolust, kus asus arvuti, mille kaudu toimepanija andmete esitamiseks e-maksuameti kontole sisenes, või kus asub e-maksuameti server. (p 70)

Järeldus, et e-maksuameti kaudu juriidilise isiku käibedeklaratsiooni esitades ei pannud menetlusalune isik tegu toime mitte juriidilise isiku registrijärgsel aadressil, vaid Maksu- ja Tolliameti asukohas, ei tähenda väärteoprotokolli piiridest väljumist, vaid üksnes KarS § 11 lg 1 p 1 alusel antava õigusliku hinnangu muutmist, milleks on pädev ka kohus. (p 71)

KrMS § 288 lg 5 on VTMS § 31 lg 1 järgi mutatis mutandis kohaldatav ka väärteomenetluses

VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas muu hulgas väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit "lühike kirjeldus", ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et seal ei tohi olla kõrvalist teavet. Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (VTMS § 110 p-d 1-3) ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses (VTMS § 74 lg 1 p 8). Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Ülevaade tõenditest tuleb väärteoprotokollis esitada teokirjeldusest eraldi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3, 4 ja 7). Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna.

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).

Lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest, peab maakohus olukorras, kus e-kirjade väljatrükkide usaldusväärsus on kaebuses kahtluse alla seatud, astuma omal algatusel asjakohaseid samme väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimiseks. Selleks on kohtul võimalik nõuda VTMS § 31 lg 2 alusel väljatrükkide aluseks olevate e-kirja failide esitamist kas faile kajastaval andmekandjal või juurdepääsuna veebipõhisele elektronpostkastile. Seejärel saab kohus toimetada vaatluse (VTMS § 101), kaasates vajadusel asjatundja (VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 109¹) või määrates ekspertiisi (VTMS § 102). Olulist teavet e-kirja saatmise ja saamise asjaolude (IP-aadressid, kuupäev ja kellaaeg) kohta võib saada selle kirja metaandmetest. Vajadusel on kohtul VTMS § 31 lg 2 alusel võimalik välja nõuda ka andmed e-kirjade failide metaandmetest nähtuvate IP-aadresside kasutajate kohta. Eelmärgitu ei välista väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimist mingil muul viisil, kui see tagab juhtumi asjaolusid arvestades järelduste jälgitavuse.

VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).

Tegelikkusele mittevastava arve koostamine ja edastamine maksukohustuslasele või viimase esindajale, kes soovib sellele arvele tuginedes alusetult sisendkäibemaksu maha arvata, on üldjuhul käsitatav kaasaaitamisena maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele (RKKK 3-1-1-6-11, p 13 jj). Olukorras, kus maksumaksjaga seotud isik lisaks võltsarve koostamise korraldamisele ja selle juhatuse liikmele edastamisele töötab välja ka süüteoplaani ja organiseerib selle elluviimise, on tema käitumine vaadeldav MKS § 153¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo kaastäideviimisena ka juhul, kui vahetu juhise võltsarve maksumaksja käibedeklaratsioonis kajastamiseks annab teine isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKK 3-1-1-60-07, p 25). Seejuures võib tegemist olla ka isikuga, kellel ei ole volitusi maksukohustuslase nimel maksudeklaratsiooni esitada (RKKK 3-1-1-43-10, p 15). Väärteo organisaator on üldjuhul vaadeldav kaastäideviijana (RKKK 3-1-1-57-09, p 19.2 ja RKKK 3-1-1-101-05, p 8).

VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).

Süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab.

VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).

Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).

Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).

Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.

Kohtuotsuse rajamine oletustele on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib otsuse tühistamise. Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sisuliselt peab ta sellisel juhul tõendama oma süütust, mis on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2).

Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 lausest 2 ja LS § 199 lg 1 p-st 4 ja lg-st 6 on statsionaarse automaatse kiirusmõõtesüsteemi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. TJA väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ning selle alusel antud määrusega) ja § 10 lg-ga 4. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik TJA väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. MõõteS § 10 lg 4 täpsustab, et kui konkreetse mõõtevahendi taatlemiseks Eestis võimalus puudub, võib legaalmetroloogia asutus teistes riikides väljastatud jälgitavate mõõtetulemuste alusel teha selle mõõtevahendi legaalmetroloogilise ekspertiisi, tunnistada mõõtevahend taadelduks ja märgistada mõõtevahendi või asjakohase dokumendi taatlusmärgise või -märgistega. Nendele nõuetele peab vastama ka liiklusjärelevalves kasutatav kiirusmõõtevahend, mille näidu põhjal väärteomenetlust alustatakse.

Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.

Ei ole välistatud, et konkreetses väärteoasjas tuleb mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu ka sellele, kas tulemus on saadud kiirusmõõtevahendi kasutamisel tüübikinnitustunnistuses märgitud kasutustingimustel - nii võivad kasutustingimused näha ette piiranguid mõõtevahendi kasutamiseks sõltuvalt nt välisõhu temperatuurist vms.

Kaitsjale makstud tasu mõistliku suuruse arvestamisel tuleb kõikides menetluse staadiumides lähtuda samadest põhimõtetest. Lisaks riigi õigusabi tasumääradele peab seejuures arvestama ka õigusabiteenuse turuhinnaga, menetlusalust isikut menetluse tulemusel ähvardada võinud maksimaalse trahvi suurusega, aga ka sellega, kas isikul oli võimalus saada riigi õigusabi.

Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).

VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).

VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).

Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209 kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.

Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).

Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kontrollides alaealise menetlusaluse isiku (või tema huvides) esitatud kaebuse vastavust VTMS § 115 nõuetele tuleb kohtul silmas pidada ka seda, et juhul kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane, on VTMS § 19 lg 3 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest (sh kirjalikust menetlusest) kohustuslik. Kui kaebusest nähtub, et alaealine menetlusalune isik ei ole ise kaitsjat valinud, tuleb kohtul eelmenetluses välja selgitada, kas ta soovib seda siiski teha. Kui alaealine ei vali endale kaitsjat, lasub kohtul VTMS § 22 lg-st 3 tulenev kohustus taotleda Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles siis, kui alaealine menetlusalune isik on endale kaitsja valinud või talle on määratud kaitsja riigi kulul ja kohtule on teada kaitsja seisukoht väärteoasja sisu ja edasise menetlemise viisi kohta, saab kohus otsustada selle üle, kas väärteoasja arutatakse kohtuistungil või on selle lahendamine VTMS §-s 120 märgitud aluste esinemisel võimalik VTMS § 117 lg 1 p 4 kohaselt kirjalikus menetluses.

Kui kohus lahendab väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, rikub kohus menetlusaluse isiku kaitseõigust. See rikkumine on vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.