Maksukorralduse seadus (lühend - MKS)

Vastutusotsuse tegemisel äriühingu seadusliku esindaja suhtes tuginetakse MKS § 40 lg-le 1 ning MKS § 8 lg-le 1 Eeldusi, mis peavad olema täidetud juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla sissenõudmisel, on käsitletud otsuses asjas nr 3-3-1-41-05 (p 12), otsuses ajas nr 3-3-1-23-12 ( p 11) ja otsuses asjas nr 3-3-1-17-13 (p 10).

Vastutusotsuse tegemise eelduseks on äriühingu seadusliku esindaja õigusvastane tegevus (otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-13, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 20). Äriühingu ja juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumine võib tuua kaasa vastutusotsuse tegemise vaid erandjuhul, kui eesmärgiks oli maksude tasumata jätmine. Juhatuse liikmele peab jääma mõistliku ettevõtja hoolsusstandardi raamides otsustusvõimalus täita oma kohustusi proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades.

MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 koostoimes kohaldamise eelduseks on süü tahtluse või raske hooletuse vormis, mistõttu on oluline hinnata ka süü vormi (tahtlus või raske hooletus). Kohtupraktika kohaselt (otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-05, p 13; otsus haldusasjas nr 3-3-1-23-12, p 26) peab juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema maksuvõlg tekkinud tema kohustuste tahtliku või raske hooletusega rikkumise tulemusena.

Juriidilise isiku seaduslik esindaja vastutab ainult kehtiva maksuvõla eest, mistõttu tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist. Sellisel juhul jääb nõue haldus¬menetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima (otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11; määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 50).

Juhatuse liikme vastutuse üheks eelduseks on küll äriühingu maksuvõlg, kuid vastutusotsuse aluseks olevad asjaolud tuvastatakse vastutusotsuses ja sellele eelnenud vastutusmenetluses, kusjuures äriühingule eelnevalt tehtud maksuotsust võib kasutada tõendina vastutusotsuse põhjendamisel. Maksuotsus pole vastutusotsuse suhtes eelhaldusaktiks. Maksuhaldur võib vastutusotsus viidata maksuotsuses tuvastatud asjaoludele või seal esitatud tõenditele.

Vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu, milline põhjuslik seos tuleb tuvastada. Kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel, ei saa vastutusotsust sellise maksuvõla osas teha.

Vastutusotsuse adressaat ei pea vaidlustama maksuotsust, kui ta ei nõustu maksuotsuses tuvastatuga. Tal on õigus vaidlustada vastavas osas vastutusotsus. Maksuotsus kui kehtiv haldusakt on siduv üksnes äriühingule.

Kui kehtivas maksuotsuses on kindel seisukoht, et äriühingu käitumises puudus tahtlus, on vastutusotsuse vaidlustamisel võimalik maksuotsusele kui tõendile toetuda ja kohus peab seda tõendit hindama koos teiste asja-ohaste tõenditega.

Selle asja lahendamisel on olulised otsuse asjas nr 3-3-1-41-05 punktides 12, 13 ja 15 esitatud põhimõtted ning otsuse asjas nr 3-3-1-23-12 põhjendused ja selgitused laiemalt, sest tegemist on sarnase vaidlusega. Seadusliku esindaja vastutust võõra maksukohustuse eest reguleerivad MKS § 40 ja § 8. Seadusliku esindaja vastutust võõra maksukohustuse eest realiseerub vastutusotsuse tegemisel. Vastutusotsust reguleerib MKS § 96.

Asjas otsust tehes oli kohtul võimalik ja tuli otsustada, millised on asja lahendamisel olulised asjaolud, ja tuvastada need ebaselguse, vaidluse või vastuolude korral, hinnates selleks nii esitatud tõendeid kui ka kohtu poolt kogutud tõendeid. Kohus ei saa asuda vaidlustatud vastutusotsust ise põhjendama, kuid kohus saab ja peab asja lahendamisel kaaluma menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud väiteid. Sellistele tõendatud väidetele tuginemine pole haldusakti põhjendamine kohtu poolt.

Ka maksuõigussuhetes tuleb seadusliku esindaja vastutuse raames lähtuda VÕS §-st, mille lg s 5 on defineeritud tahtlust kui õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. regulatsioonist (vt otsuse nr 3-3-1-23-12 p 14). Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. MKS § 40 lg s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi.

Maksuhalduril ei ole õigust vastutusmenetluse läbiviimisega põhjendamatult kaua venitada ka siis, kui ta on saanud kohtult loa täitmist tagavate toimingute sooritamiseks. Menetluse põhjendatud pikkus erineb olukordades, kus on sooritatud täitmist tagavaid toiminguid ja kus seda pole tehtud. Menetluse mõistlik pikkus erineb ka maksuotsuse ja vastutusotsuse tegemise menetluses, sest viimasel juhul peab suurem osa asjaolusid ja tõendeid olema välja selgitatud juba vastutusmenetlusele eelnenud maksumenetluses. Vastutuskohustuse aluseks oleva maksuotsuse vaidlustamine halduskohtus ei õigusta vastutusmenetluse venitamist ja määruskaebuste esitajate õiguste jätkuvat riivet.

Nii vaidlusaluse halduskohtu määruse tegemise ajal kehtinud HKMS v.r § 29 lg 3 koostoimes MKS §-ga 1361 kui ka praegu kehtiv HKMS § 264 lg 3 koostoimes MKS §-ga 1361 ei nõua täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa taotlemise menetluses selle isiku osalemist, kelle suhtes luba taotletakse. Kuna luba taotletakse vara säilimist tagavate meetmete kohaldamiseks enne, kui vara omanik saab teada talle maksukohustuse määramisest ja hakkab selle täitmise vältimiseks oma vara võõrandama, siis selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas isiku osalemine menetluses. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtivad MKS § 1361 lg 4 ning HKMS § 264 lg 3 ja § 265 lg 5 võimaldavad isikul, kelle suhtes halduskohus loa andis, esitada selle määruse peale määruskaebuse, millega on tagatud vastuväidete esitamise õigus edasikaebemenetluses.

MKS § 1361 lg 1 lubab maksuhalduril esitada halduskohtule taotluse loa saamiseks sooritada täitmist tagavaid toiminguid. Kuna vaidlusalusel perioodil olid isikud äriühingu juhatuse liikmed, siis võivad nad olla maksukohustuslasteks ja vastutada solidaarselt äriühinguga viimasele tekkinud maksuvõla eest. Nende puhul ei ole tegemist menetlusväliste isikutega, kelle suhtes pole lubatud MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud luba taotleda.

MKS § 1361 lg 1 sõnastusest järeldub, et maksuhaldur saab taotleda halduskohtult luba täitmist tagavate toimingute sooritamiseks, kui maksukontrolli menetluse käigus on tekkinud kahtlus maksukohustuslase tulevase võimaliku käitumise suhtes. Seega peab olemas olema menetlus, kus selline kahtlus saab tekkida ning taotlust ei saa esitada enne menetluse alustamist. Vastutusmenetluse korral on olukord teistsugune, kuna sellisel juhul on maksuhaldur kontrollinud eelnevalt maksumenetluse käigus maksukohustusega seotud asjaolusid ja juhatuse liikmete võimalikku vastutust maksuvõla tekkimisel. Vastutusmenetlus võib alata ka halduskohtule loa taotluse esitamisega. Loa andmisel täitmist tagavate toimingute sooritamiseks tuleb vältida ületagamist ning võrrelda nõude suurust ja vara väärtust, mille osas sundtäitmise tagamise abinõusid taotletakse.

Kui kohtulik hüpoteek peaks kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tõttu koormama abikaasade ühisvara, siis on maksukohustuslaseks mitteolevale abikaasale oma õiguste kaitseks võimalik kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid ( AÕS § 65 lg 1, TsÜS § 68 lg 5, TMS § 222, määrus haldusasjas nr 3-3-1-15-12, p-d 37–42).

MKS § 40 lg 1 alusel saab juriidilise isiku seaduslik esindaja vastutada ainult kehtiva maksuvõla eest. Seda asjaolu kinnitab ka MKS § 41 lg 3, mille kohaselt MKS § 41 lõikes 1 nimetatud vastutus (maksualase kuriteo toime pannud isiku vastutus) ei lõpe maksukohustuse lõppemisega, kuid pärast maksukohustuse lõppemist nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilhagi esitamise teel.

Juriidilise isiku õigusvõime lõppemine on üks MKS § 31 lg 3 p-s 6 nimetatud "muudel seadusega sätestatud juhtudel" aset leidvatest maksukohustuse lõppemise alustest. Kuna õigusi ja kohustusi omab õigusvõimeline juriidiline isik, siis tähendab juriidilise isiku registrist kustutamine tema õiguste ja kohustuste, sh maksukohustuste lõppemist. Juriidilise isiku õigusvõime lõppemisel võivad jääda kehtima juriidilise isiku kohustuste täitmise tagamiseks eraõiguse sätete alusel antud mitteaktsessoorsed tagatised (vt lahendid asjades nr 3-2-1-78-00 ja 3-2-1-119-04), kuid MKS § 40 alusel tekkiv juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne ning lõpeb koos äriühingu õigusvõime lõppemisega.

Kui maksuhaldur soovib rakendada MKS § 40 lõikest 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust, siis tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima. Seda seisukohta kinnitab ka MKS § 114 lg 1. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et kui juriidilise isiku lõppemise hetkel ei ole maksuvõla eest vastutavale kolmandale isikule tehtud MKS § 96 alusel vastutusotsust, siis on maksukohustuse täitmine võimatu ja maksuvõlg tuleb tunnistada lootusetuks ja maha kanda.

Kui maksuhaldur soovib rakendada MKS § 40 lõikest 1 tulenevat kolmanda isiku vastutust, siis tuleb vastutusotsus teha enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, mille maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Kui vastutusotsus on tehtud enne äriühingu registrist kustutamist ja maksukohustuste lõppemist, siis jääb nõue haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 ja § 61 lg-st 2 tulenevalt vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima. Seda seisukohta kinnitab ka MKS § 114 lg 1. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et kui juriidilise isiku lõppemise hetkel ei ole maksuvõla eest vastutavale kolmandale isikule tehtud MKS § 96 alusel vastutusotsust, siis on maksukohustuse täitmine võimatu ja maksuvõlg tuleb tunnistada lootusetuks ja maha kanda.

Maksuhalduril on kehtiva õiguse kohaselt piisavalt võimalusi selgitada välja äriühingu maksuvõla eest vastutavad isikud ja teha neile vastutusotsus enne äriühingu registrist kustutamist. Juriidiliste isikute likvideerimist reguleerivad eraõiguse sätted välistavad üldjuhul juriidilise isiku registrist kustutamise maksuhalduri teadmata (ÄS § 59 lg 4, § 513 lg 3 ja § 519 lg 4 ning pankrotiseaduse § 29 ja 130).