Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kui koos elatise võlgnevusega esitatakse täitmisele ka perioodilise elatise nõue, võib kohtutäitur pärast võlgnevuse tasumist jätkata täitemenetlust perioodilise elatise täitmiseks. TMS § 23 lg-st 4⁵ tuleneb sissenõudjale võimalus esitada täitmisele täitedokumendis sisalduvaid tulevikus sissenõutavaks muutuvaid nõudeid. Sellisel juhul on kohtutäituril KTS § 37 lg 1 alusel õigus nõuda menetluse alustamise ühekordset tasu perioodilise elatise nõude täitmise eest. (p-d 15.1-15.2)

Elatise nõudes täitemenetluse alustamiseks sissenõudja avalduse alusel peab olema elatist maksma kohustavast täitedokumendist tulenev kohustus jäänud täitmata, s.o peab olema tekkinud elatise võlgnevus. Nimetatud tingimus on vajalik ka perioodilise elatisnõude täitemenetluse alustamiseks. Täitemenetluse jätkamine perioodilise elatise sissenõudmiseks ei sõltu sellest, kas avaldajalt oli elatise võlgnevust ka varem sisse nõutud.

PKS § 100 lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Kui täitedokumendist tulenev kohustus on jäänud täitmata, st tekkinud on elatise võlgnevus ning on olemas täitedokument perioodilise elatise sissenõudmiseks, kuid järgmise kalendrikuu perioodiline elatisnõue ei ole veel muutunud sissenõutavaks, võib kohtutäitur küll täitemenetlust perioodilise elatise sissenõudmiseks n-ö passiivselt jätkata (ei pea täitemenetlust lõpetama), kuid ei või teha perioodilise elatise nõude rahuldamiseks täitetoiminguid. (p 15.3)

TMS § 131 eesmärk on koostoimes eelkõige TMS §-dega 130 ja 132-136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 15 ja seal viidatud varasemad lahendid). Erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramise eeldused näeb ette TMS § 131 lg 2. (p 15.1)

TMS § 131 lg 2 esimene lause näeb ette kolm eeldust erandjuhul sissetulekule sissenõude pööramiseks. Esiteks on selleks vaja sissenõudja avaldust, teiseks peab senine täitemenetlus olema ebaõnnestunud või eeldatavasti ebaõnnestumas. Kolmandaks peab sissenõude pööramine olema õiglane. Võimaluse korral on TMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt ette nähtud ka võlgniku ärakuulamine. (p 17)

TMS § 131 lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse TMS § 23 lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on TMS § 23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta TMS § 131 lg 2 kohaldamist. (p 17.1)

TMS § 131 lg 2 kohaldamise teine eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav (nt teatud vallasasjad TMS § 66 kohaselt) või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt TMS § 59 jj). TMS § 8 lg 1 järgi on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Nii võib mõne võlgniku korral olla olemas arvestatav lootus vara tekkimiseks tulevikus, nt pärandina (kui käimas on pärimismenetlus või kohtuvaidlus pärandvara kuuluvuse üle) või muul viisil. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast. Ebaõnnestumisele võib nt viidata vahetult enne täitemenetlust mõne teise sissenõudja nõude alusel korraldatud täitemenetluse tagajärjetus vms. (p 17.2)

TMS § 131 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks tuleb kolmanda eeldusena arvestada kõiki asjaolusid, mille põhjal saab teha järeldusi selle kohta, kas sissenõude pööramine võlgniku sissetulekule on õiglane. Kohtutäituril tuleb TMS § 131 lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik. Kui sissenõudja paneb täitemenetluses maksma nt elatise või (deliktilise) kahju hüvitamise nõude, võib töövõimetoetusele sissenõude pööramine olla õiglasem kui mõne muu nõude korral, kuid ka sel juhul tuleb arvestada kõiki asjaolusid kogumis. (p 17.3)

TMS § 131 lg 2 korral on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14). (p 17.4)

Alates 9. jaanuarist 2018 tuleb töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades kohaldada TMS § 131 lg-t 2 koos TMS § 132 lg-ga 12. Analüüsida tuleb nii seda, kas sissenõude pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib töövõimetoetusele sissenõude pöörata. (p 18.3)

Iseenesest ei too alati ebaõiget lahendit kaasa see, kui kohtutäitur jätab võlgniku enne TMS § 131 lg 2 kohaldamist ära kuulamata. TMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt kuulab kohtutäitur enne otsuse tegemist võlgniku võimaluse korral ära. Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta. Eelkõige kiiret täitetoimingut vajavatel juhtudel, samuti siis, kui võlgnikuga kontakti saamine on eelduslikult raskendatud, on võimalik TMS § 131 lg 2 järgi täitetoiming teha võlgnikku enne ära kuulamata. Võlgniku õiguste kaitse on sel juhul mh tagatud kaebuse esitamise õiguse kaudu (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 14). Samas, kui täitetoimingut ei tule teha kiiresti või kohtutäituril napib teavet võlgniku majandusliku olukorra, sh tema toimetuleku kohta, võib võlgniku ärakuulamine enne TMS § 131 lg 2 järgse täitetoimingu tegemist olla võlgniku huvide õiglaseks arvestamiseks vajalik. (p 20)

Otsustamaks selle üle, millises määras tuleks võlgniku töövõimetoetusele sissenõue pöörata, tuleb hinnata võlgniku majanduslikku ja muud olukorda tervikuna. Hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste. (p 21.2)

Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)

Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)

Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14) AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17) Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)

Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)

Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)

Kuna kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, siis võib ta esitada avalduse TMS § 149 lg 1 alusel kinnisasjale sissenõude pööramiseks, kui kinnisasja on varem arestinud teine kohtutäitur. Kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama (vt erandite kohta määruse p-s 13 viidatud kohtupraktikat). (p 12) Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur võib avalduse esitada ka sissenõudja eest, kes esitas talle TMS § 23 järgse täitmisavalduse. Ühinemisavaldust esitav kohtutäitur ei ole selles menetluses sissenõudja esindaja, vaid ta on menetlusökonoomia ja tõhusa täitemenetluse huve silmas pidades käsitatav üksnes avalduse tehnilise edastajana. Ühinemisavalduse esitamiseks peab kohtutäituril olema sissenõudja nõusolek või hilisem heakskiit. Kohtutäituri vahendusel esitatavale TMS § 149 järgsele avaldusele tuleb lisada samasugused dokumendid nagu TMS § 23 järgsele täitmisavaldusele (vt nt Riigikohtu 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p 36, Riigikohtu 20. novembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 tehtud määruse p-d 14 ja 15). (p 13)

Kuna kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, siis võib ta esitada avalduse TMS § 149 lg 1 alusel kinnisasjale sissenõude pööramiseks, kui kinnisasja on varem arestinud teine kohtutäitur. Kinnisasja arestinud kohtutäitur peab ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama (vt erandite kohta määruse p-s 13 viidatud kohtupraktikat). (p 12) Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole, sh ka juhul, mil kinnisasja müünud kohtutäitur kannab müügist saadud tulemi arvel ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituri kontole raha, mis on mõeldud TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud sissenõudja nõude rahuldamiseks. See raha tuleb ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril tervikuna edasi kanda sissenõudjale. Alguses TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud ja hiljem sissenõudega ühinenud sissenõudja nõue rahuldatakse TMS §-s 174 sätestatud korras vastavalt tema nõude liigile/tagatusele (vt selle kohta täiendavalt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 19 ja 20). Ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu ja täitekulude nõue (menetluse alustamise tasu ja täitekulude ulatuses) rahuldatakse TMS § 174 lg 3 p 3 alusel. Seda nõuet ei ole alust rahuldada eelisjärjekorras TMS § 174 lg 2 järgi. Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Tema saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu (KTS §-des 43 ja 45 sätestatud tingimustel) selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. (p 18)

Kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p-s 16 nimetatud täitedokumendi olemasolu korral täitemenetluse osaline, sissenõudja. Kui kohtutäitur on TMS § 2 lg 1 p 16 järgse täitedokumendi korral sissenõudja, on ta õigustatud esitama ka TMS § 217 lg-s 1 nimetatud kaebuse, juhul kui tema väljastatud täitedokumenti täidab erandjuhul teine kohtutäitur. (p 11)

Ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril on õigus saada kinnisasja müügist saadud tulemist raha menetluse alustamise tasu ning täitekulude katteks. Kohtutäituri põhitasu saamise õigust ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril ei ole, sh ka juhul, mil kinnisasja müünud kohtutäitur kannab müügist saadud tulemi arvel ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituri kontole raha, mis on mõeldud TMS § 23 järgi täitmisavalduse esitanud sissenõudja nõude rahuldamiseks. See raha tuleb ühinemisavalduse vahendanud kohtutäituril tervikuna edasi kanda sissenõudjale. Ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri tasu ja täitekulude nõue (menetluse alustamise tasu ja täitekulude ulatuses) rahuldatakse TMS § 174 lg 3 p 3 alusel. Seda nõuet ei ole alust rahuldada eelisjärjekorras TMS § 174 lg 2 järgi. Kinnisasja müüv kohtutäitur ei tohi võlgnikult nõuda vähemalt kohtutäituri põhitasu nende täitmisavalduste menetlusse võtmise eest, mis esitati TMS § 149 alusel. Tema saab menetluse alustamise tasu, põhitasu ja enampakkumise lisatasu (KTS §-des 43 ja 45 sätestatud tingimustel) selle menetluse eest, milles ta korraldas kinnisasjas arestimise ja müügi. Küll on kinnisasja müüval kohtutäituril õigus nõuda täitekulu nende toimingute eest (eelkõige võlgniku teavitamine), mis tal tuleb teha TMS § 149 järgse ühinemisavalduse esitamise tõttu. (p 18)

TMS § 2 lg 1 sätestab täitedokumentide loetelu, mille ühine nimetaja on see, et kõikide nende täitedokumentide alusel võib pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise taotlusega. Seega on seadusandja eeldanud, et dokumendid pärinevad õiguskindlast allikast. Siiski võib õiguskindluse määr olla erinev. Õiguskindluse seisukohalt on kõige vähem problemaatilised kohtute lahendid. Problemaatilisemad on aga notariaalsed lepingud kui täitedokumendid ja erinevad haldusaktid ning kohtuvälise menetleja otsused kui täitedokumendid. Nende täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täitmist kontrollinud või poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud. Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14) Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18) Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)

Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. (p 22)

Avaldaja on kaebuses palunud tühistada kohtutäituri otsuse tasu määramise kohta, põhjendades kaebust sellega, et kohtutäitur ei olnud kontrollinud täitemenetluse alustamise tingimuste olemasolu. Selline kaebus on lubatav, arvestades ka asjaolu, et kohtutäituri tasu otsus, mida avaldaja vaidlustas, ei olnud tasu osas lõplik. Kättetoimetamistõendi esitamise kui täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses. (p 17)

Hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. (p 14) Kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. (p 18) Trahviteate kättetoimetamist tõendavad andmed puudutavad täitemenetluse lubatavuse eeldusi. Kui trahviteadet ei ole võlgnikule kätte toimetatud, ei ole alust täitemenetlust alustada, sest võlgnikul ei olnud võimalust hoiatustrahvi vaidlustada ning see ei ole jõustunud. Kohtutäitur võib täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. (p 16)

Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).

Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.

Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.

Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.

Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.

Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.

Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.

Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.