Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu /.../, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu /.../. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades.

KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.

Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.

Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja nr 3-1-1-55-09, p 20).

Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.

Süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32 ja nr 3-1-1-55-09, p 23).

Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).

Isiku kodus teostatud läbiotsimise ajal toimus Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühiselt väljakuulutatud lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania, mis võimaldas kõigil teatud ajavahemikul teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Kui isik ei teavitanud ametivõime enne tema elukohas toimunud läbiotsimist oma soovist kampaania käigus mingeid esemeid vabatahtlikult välja anda, kuid nõustub need menetlustoimingu rakendamisel tehtud ettepanekuga andma vabatahtlikult välja läbiotsimise määruses loetletud esemed, siis ei ole eelkirjeldatud tegevus vaadeldav lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisena kõnealuse kampaania mõttes, vaid otsitavate esemete loovutamisena KrMS § 91 lg 8 kohaselt.

KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Seega käsitatakse kriminaalmenetluse ajendina ükskõik millist informatsiooni võimaliku kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast. Seejuures võib teave kuriteo kohta uurimisasutusele või prokuratuurile laekuda ka vahetult kuriteo toimepannud isikult endalt (näiteks süü ülestunnistamisele ilmumise korral). Asjaolu, milline oli isiku subjektiivse suhtumise liik toimepandusse, on kriminaalmenetluse ajendi aspektist tähtsusetu.

Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.

Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta.

Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühistöös läbi viidav lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania ei ole paigutatav KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude alla, mis iseenesest võimaldaks lõhkematerjali vabatahtlikult väljaandja suhtes jätta kriminaalmenetluse automaatselt alustamata. Seega on uurimisasutus ja prokuratuur ka kampaania käigus ilmnevate kuriteo asjaolude puhul vältimatult kohustatud alustama kriminaalmenetlust.

Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.

Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Sellest järeldub, et ka erandid KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõttest peavad tulenema seadusest.

Vastavalt põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 on kriminaalmenetluse seadustik käsitatav nn konstitutsioonilise seadusena, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on ka erandite kehtestamine KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest võimalik üksnes nimetatud tingimustele vastava seadusega.

KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid, nagu on põhjendatult märgitud riigiprokuratuuri määruskaebuses, ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.

KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud korras ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.

Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Siinjuures tuleb märkida, et sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6. Seega kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.

Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused (kui on tõusetunud kuriteokahtlus). Kuriteokahtlused on kõige raskemate õiguserikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel (esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses). Seejuures on oluline silmas pidada, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk pelgalt vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine.

KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine.

Olukorras, mil kõrgemalseisev prokurör tühistab alamalseisva prokuröri poolt koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja taasalustab kriminaalmenetlust, võib tõusetuda küsimus, kas selliselt toimides ei riivata Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõtet. Sedasama põhimõtet sätestavas EIÕK 7. lisaprotokolli art 4 teises lõikes on märgitud, et see põhimõte ei takista menetluse taasalustamist juhtudel, mil taasalustamise võimalus on siseriiklikus seaduses ette nähtud ja kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada. Kriminaalmenetluse taasalustamise võimalus on ette nähtud KrMS § 213 lg 1 p-s 6.