Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Vt otsuse p 21 ja RKKKo 3-1-1-19-09, p 16 ja 3-1-1-33-08, p 8.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.

Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel, ning et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse osas, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 8 ja 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatu võimaldab kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-09, p 8).

Riigikohtu senises praktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist vaid ühele tõendile, kuid seejuures peab vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2 ja 3-1-1-29-09, p 11). Taolises olukorras on kohus kohustatud igakülgselt ja erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama.

Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist.

Kuigi KrMS § 63 lg-st 1 tulenevalt on sama seadustiku §-s 118 reguleeritud jälitustoimingu - tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine - tulemusena saadud tõendiks jälitustoimingu protokoll, ei saa jätta tähelepanuta, et sisuliselt talletatakse selles pealtkuulatavate isikute omavahelist vestlust. Seega fikseeritakse pealtkuulamisel isikute vahel räägitu, mille sisu hindamisel tuleb paratamatult arvestada isikuliste tõendiallikate üldise eripäraga (teabe edastaja isik, edastatavast teabest teadlikuks saamise viis, selle üldine kontekst jms). Sellest tulenevalt ei tohi pealtkuulamise tulemusena koostatud jälitustoimingu protokollile kui tõendile hinnangut andes ühelgi juhul jätta tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsust ja vestluse toimumise üldist tausta. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et süüküsimust lahendades tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses muu hulgas vaagida ka jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat (RKKKo 3-1-1-119-09, p 24). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus tõendeid hinnates jälitustoiminguga saadud teabe puhul piirduda ainuüksi läbiviidud jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolliga, vaid ta peab sel moel kogutud teavet ka sisuliselt analüüsima. Jälitustoiminguga saadud teabe suurema tõeväärtuse presümeerimine võrreldes muude tõendiallikatega ainuüksi põhjusel, et selline teave on kogutud jälitustoimingule allutatud isikute eest varjatult, tähendaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidest ühele a priori suurema tõendusliku jõu omistamist. Taoline arusaam oleks aga täielikus vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetluse üldpõhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-11 on põhjalikult käsitletud KarS § 400 kohaldamise põhimõtteid. Täiskogu nõustub selles lahendis toodud seisukohtadega. Vt täpsemalt käesoleva otsuse p 12.

Kui alkoholi tootjad ja importijad soovitavad ühiselt jaemüüjatele viina lõpphinna alammäära, on tegemist keelatud hinnakokkuleppe või kooskõlastatud tegevusega. Tulenevalt KonkS § 4 lg-s 1 ja ELTL art 101 lg-s 1 sätestatust ei ole KarS §-s 400 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse kooseisu tuvastamisel oluline, kas osapool kooskõlastab hinna ettevõtjate ühenduse või ettevõtte esindajana.

Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Vt p 26. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust arutatavas asjas ning asja mahtu ja keerukust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-104-09, p 15).

Kohtuväline menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Kohtuvälise menetleja ametnik saab menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Sellised asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja eelmärgitud asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole välistatud menetleja ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; nr 3-1-1-142-05, p 12; nr 3-1-1-47-08, p 10 ja nr 3-1-1-73-08, p 9.1).

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

VTMS § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul muu hulgas õigus esitada tõendeid. Kuigi inimese meeleorganid ei võimalda süüteomenetluseks vajaliku kindlusega hinnata sõiduki kiirust, on tunnistaja ütluste põhjal võimalik rekonstrueerida muid üksiku kiirusemõõtmise toimumise asjaolusid, mis kokkuvõttes võimaldavad hinnata kiirusemõõtmise tulemi usaldusväärsust. Sellisteks tunnistaja ütluste abil tuvastatavateks tehioludeks võivad näiteks olla kiirusemõõtmise koht, kiirust mõõtva politseiametniku asetsemine tee ja sõiduki suhtes, juhi isik, üldine liiklustihedus konkreetsel ajahetkel, ilmastikutingimused jms asjaolud. Sellest tulenevalt saab kohus muude tõendite kõrval ka nimelt tunnistaja ütluste kaudu hinnata menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et politseiametnik ei mõõtnud tema juhitud sõiduki kiirust.

MõõteS tähenduses eristatakse mõõtevahendile esitatavaid nõudeid ja mõõtjale esitatavaid nõudeid. Tüübikinnitustunnistuses toodud mõõtetulemuse määramatus kiirusemõõturi kasutamisel ei iseloomusta üksnes kiirusemõõturit või kiirust mõõtvat isikut, vaid võimalikku laiendmääramatust seadme reaalsel kasutamisel. See tähendab, et määramatus hõlmab endas nii seadmest, keskkonnast kui kasutajast tulenevaid komponente teatud tõenäosustasemel. (vt ka RKKKo 3-1-1-11-08, p-d 9-11 ja nr 3-1-1-58-08, p 9).

Osade tõendite hindamata jätmine, põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-08, p 9).

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, seega peavad kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega. KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)

Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.

Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 27.)

Kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (KarS § 25). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt RKKKo nr 3-1-1-61-06, p 28).

Isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik muuhulgas siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte.

Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217² tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217² lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).

Kuni 15. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 alternatiivis 1 oli sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust. KarS § 289 alt 2 näol oli aga sarnaselt alates 15. märtsist 2007 kehtivale KarS §-le 217² tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga.

Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 289 mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (KarS § 288) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega KarS § 217² lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (TsÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25).

Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217² lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.

Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)

Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka KarS §-s 289 ja § 217² lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud.

KrMS § 344 lg-st 2 tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05, p 9.2). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. Kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega.

Kohtu pädevus ei piirdu teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37).

Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37).

Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32).

Raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel ja selle muutumise kindlakstegemisel ei ole määravat tähtsust. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 30.2.)

Palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21).

KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust.

KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.

Kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02, p 7 ja nr 3-1-1-127-06, p 9).

KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04).

Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli.

Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-121-97).

Tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo nr 3-1-1-100-06 ja nr 3-1-1-16-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Et aga KrMS § 63 lg 1 sätestab jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll. See ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.

KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.