Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Hagist osaline loobumine või selle osaline tagasivõtmine on nõude kitsendamine TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mida ei peeta hagi muutmiseks. Hagist loobumise või selle tagasivõtmise avalduse saab vähemalt üldjuhul esitada ka pärast avalduste esitamise tähtaja (vt TsMS § 329–331) möödumist menetluses, kuna selle lahendamine üldjuhul ei venita menetlust, vaid kiirendab seda. (p 24)

Isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut. (p 18) Seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid (vt käesoleva otsuse p-d 31–34) ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamine on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste osas on järgitud IKS-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1–3 tingimustel olla õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava avalduse saamist (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10). (p 38)

Mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. (p 20)

Jäätmevaldaja liitunuks lugemisest korraldatud jäätmeveoga tuleneb talle esmalt õigus nõuda jäätmevedajalt lepingu sõlmimist jäätmeveoks seaduses sätestatud tingimustel ja teda teiste jäätmevaldajatega võrreldes mitte halvemini koheldes. Kuigi põhiseadusega tagatud üldise lepinguvabaduse põhimõtte järgi võib igaüks reeglina vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib, on seaduses sätestatud mitmetel juhtudel eelkõige monopoolses seisundis olevale või olulist vahendit omavale ettevõtjale kohustus sõlmida mittediskrimineerivatel tingimustel leping tarbijaga, kes seda teenust vajab, ning lisaks on Riigikohus tunnustanud üldist tarbija õigust nõuda sellise lepingu sõlmimist erandlikult ka üksnes deliktiõiguse sätete alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p-d 30–34; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 29). Neil juhtudel on võimalik tarbijal hageda ettevõtja tahteavalduse asendamist lepingu sõlmimiseks TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 esimese lause alusel. (p 53) Kui jäätmevaldaja ei ole sõlminud jäätmevedajaga lepingut jäätmete veoks, ei saa talle kehtida jäätmevedaja lepinguline hinnakiri. Vedaja ei saa seadusjärgse võlasuhte raames nõuda jäätmevaldajalt tasu või muu hüvitise maksmist, mida ei ole seaduse või delegatsiooninormi raames kohaliku omavalitsuse õigusaktiga selgelt ette nähtud. Seega peab õigus nõuda vedajalt tasu, sh tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord selgelt tulenema õigusaktist.

Hagi aluse tähendust on Riigikohus käsitlenud 29. jaanuaril 1997. a tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 tehtud määruses.

TsMS § 376 lg 3 esimese lause järgi kohaldatakse hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, st ka hagi aluse või muutmise avaldus peab olema TsMS § 334 lg 1 kohaselt kirjalikus vormis. Hagi alust või eset ei ole võimalik kohtuistungil suuliselt muuta (vt Riigikohtu 10. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08, p 15 ja 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-08, p 12).

Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus.

Isegi kui tuvastada, et isik rikkus ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see osaühingu võlausaldajal nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist, kuivõrd VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid.

Hageja tugines hagiavalduses hagi alusena asjaolule, et kostja rikkus osaühingu juhatuse liikme kohustusi. Maakohtu istungil põhjendas hageja oma nõuet ka väitega, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustust sellega, et ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja tuginemine maakohtu istungitel asjaolule, et kostja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 kohaselt, mis peaks TsMS § 376 lg 3 järgi olema esitatud samas vormis kui hagiavaldus. Tegemist on hagi aluse täiendamisega, mille võib esitada muu hulgas ka suuliselt kohtuistungil.

TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 2 teise lause järgi tuleb kõrvalnõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-21-06.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-150-06.

Tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 3 ei peeta hagi muutmiseks olukorda, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse teist eset või muud hüve asjaolude muutumise tõttu.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-08.

PKS § 70 ja § 61 lg 6 mõtte kohaselt ei ole võimalik pidada elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõuet elatise nõude suurendamiseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes.

Juhul, kui hageja esitab hagi muutmise nõude seaduses sätestatud vormis, tuleb anda kostjale võimalus esitada sellele oma vastuväited.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-108-07.

Kui vanem maksab enne hagi esitamist vabatahtlikult lapse ülalpidamiseks miinimumsuuruses elatist ja kui lapse vajadusi ning vanemate varalist seisundit arvestades tuleb vanemalt mõista välja vabatahtlikult makstust suurem elatis, saab kohus PKS § 70 lg 2 alusel mõista vanemalt tagasiulatuvalt välja elatise ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem.

PKS § 70 ja § 61 lg 6 mõtte kohaselt ei ole võimalik pidada elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõuet elatise nõude suurendamiseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes.