Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.

Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.

VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

Vt p 14.

TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav. Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.

VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

Olukorras, kus hageja palub mõista kostjalt välja lepingutasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise ja kostja palub vastuhagis mõista hagejalt välja leppetrahvi ja kahjuhüvitise, peab kohus esmalt TsMS § 438 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Seejuures ei ole TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel kohtu tehtud tasaarvestusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu poole tasaarvestusavaldusel, mis võib iseenesest sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teise aluse alusel kohtu tehtud tasaarvestuse korral ka VÕS § 197 lg 2, mille järgi lõpevad üldjuhul tasaarvestuse poolte nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada.

Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

VÕS § 137 ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjatelt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju. Alltöövõtjad võivad vastutada VÕS § 137 lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist VÕS § 137 lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

TsMS § 445 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi, näiteks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral näidata täpselt koht ja viis, kuidas andmed tuleb ümber lükata. See säte ei ole kohaldatav hilisemal vaidluse tekkimisel otsuse sisu üle.

TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusõiguse piirangut nn järelprotsessis, kui tema vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi. Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang on menetlusökonoomiliselt põhjendatud. TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada teatud tingimustel vastuväiteid, mis puudutavad eelnenud menetlust. Nt võib iseseisva nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid.

Vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46.

Kui kohus rahuldab haginõude, peab ta TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi oma otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13). Mitme hageja või kostja osalemisel menetluses peab otsus lisaks vastama TsMS § 446 nõuetele, st eelkõige peab olema selge, milleks on igal hagejal otsuse järgi õigus või kostjal kohustus. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid.

Kohus saab kohtuotsusega tunnustatud lepingu täitmise nõude kui õiguskaitsevahendi (VÕS § 108 lg 6, § 222 lg 1) ulatuse määramisel lähtuda samadest põhimõtetest kui tingimuste määramisel lepingus.

Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest.

Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluse alustamise takistamiseks saab TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Lisaks on võlgnikul õigus kaevata täituri otsuste ja tegevuse peale TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras.

Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust.

Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine, sest sellega ei saavutata menetluslikult rohkem kui üksnes TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega.

TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.

Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei oleks rahuldamise puhul täidetav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. Selleks on hagejal enamasti hagi muutmata võimalus ka TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud tingimustel.

Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine. Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Seetõttu ei peaks kohus võlgniku esitatud TsMS § 368 lg 1 järgset hagi täitedokumendi täidetuks tunnistamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlema, menetlusse võetud hagi tuleks aga jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16).

Kui esitatakse kaks erinevat tuvastusnõuet, tuleb haginõuded hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita.

TsMS §-le 125 järgi võib hagejate nõude täpsustamise järel ilmneda ka tegelik varaline huvi asja lahendamise vastu. See võib seisneda nt hagejate ja kostjate soovitud otsuse täitmise viiside rahalises erinevuses. Sel juhul tuleb määrata asja hind uuesti.

Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on TsMS § 137 lg 1 järgi asja hind sama kui esimeses kohtuastmes (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46). Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. See ei välista alama astme kohtus valesti määratud hinna korrigeerimist (TsMS § 137 lg 11).

TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.