Tolliseadus

VTMS § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus lahendama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See, et maakohus peab tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, ei tähenda aga, et kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse väited võib jätta tähelepanuta. VTMS § 123 lg 2 kohaselt peab maakohus lisaks kaebuse etteheidetele kontrollima ka teisi kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. (p 6)

Halduskohtumenetluses võib kohtusse pöördumisele olla seatud piirang üksnes juhul, kui seaduses on sätestatud kaebuse lahendamiseks kohustuslik kohtueelne menetlus (vt otsus asjas nr 3-3-1-28-01, p 1). Selleks, et vaidluste lahendamise kohtueelne kord piiraks selliselt kaebeõigust, peab seaduses olema selgesõnaliselt sätestatud, et kaebusega halduskohtusse saab pöörduda alles pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (vt määrus asjas nr 3-3-1-63-02, p 10). Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks. Seisukoht, et deklarant ei saa taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist tuleneb Euroopa Kohtu lahendist DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“ C-138/10, 05.09. 2011, p 48.

HMS § 51 lg 1 tähenduses haldusakti tunnuseks, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi ja kohustusi (vt otsuse asjas nr 3-3-1-44-10, p 129). Tolli koostatud deklaratsioon, millega on määratud tasumisele kuuluv aktsiisi-, tolli- ja käibemaks on ÜTS artikli 4 punktis 5 defineeritud „otsus“, millel on isiku jaoks õiguslikud tagajärjed. Tegemist on haldusaktiga, sest sellega on kindlaks määratud kütusekogus, mille eest on kohaldatud maksuvabastust, kütusekogus, mis kuulub maksustamisele ning maksusumma.

Tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamist käsitlevad normid (TS § 49, ÜTS artikli 66 lg 2 ning rahandusministri 02.05.2006 määruse nr 32 „Pärast kauba vabastamist tollideklaratsioonis muudatuste tegemise ja tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamise täiendavad juhised“ § 2 lg 1) ei sätesta, et enne kohtusse pöördumist tuleb vaidluse lahendamiseks esitada taotlus Maksu- ja Tolliametile tollideklaratsiooni kehtetuks tunnistamiseks.

Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei saa deklarant taotleda kohtult tema enda esitatud tollideklaratsiooni tühistamist. Siiski võib see deklarant taotleda tollilt selle deklaratsiooni kehtetuks tunnistamist ja seda isegi pärast kauba vabastamist tolli poolt. (vt DP group EOOD vs. Direktor na Agentsia „Mitnitsi“, nr C-138/10, 05.09. 2011, p-d 35 ja 48). Deklaratsiooni vaidlustamiseks, mis on ÜTS art 4 p 5 defineeritud „otsus", millel on kaebaja jaoks õiguslikud tagajärjed, otse halduskohtu poole pöördumine on lubatav, sest kohustuslikku kohtueelset korda vaidlustamiseks kehtestatud ei ole.

Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Esitatud kaebusest nähtuvalt on selle eesmärgiks aktsiisi maksmise kohustuse vaidlustamine ja tollideklaratsiooni alusel tasutud maksusumma tagastamine kaebajale. Selles asjas ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav, kuna kaebuse eesmärk ei ole veoki läbivaatuse ja vastava akti tühisuse või õigusvastasuse kindlakstegemise läbi saavutatav. Tõhusaim vahend õiguste kaitseks on tühistamisnõude esitamine. Veoki läbivaatuse ja vastava akti näol on tegemist toiminguga, mille suhtes ei ole võimalik tühistamisnõuet esitada. Kaebus kohtule tuleb esitada tollideklaratsiooni, millega on määratud maksustamisele kuuluv kütusekogus ning tasumisele kuuluv maksusumma peale ning taotleda selle tühistamist.

Väärteoprotokollis peab olema näidatud, milline juhtivtöötaja või organ juriidilise isiku huvides koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toime pani. See nõue kehtib nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste korral on vaja näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused realiseeriti.

Vt otsuse p-i 8 ja RKKKo 3-1-1-30-05, 3-1-1-19-04, 3-1-1-49-04, 3-1-1-2-05 ja 3-1-1-66-06.

Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub KarS § 14 lg-s 1, milles sätestatakse tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõte. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt tuleb juriidilisele isikule omistatava süüteo puhul karistusõigusliku vastutuse üldised eeldused tuvastada teo toime pannud füüsilise isiku käitumises. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi, vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid. Vt ka RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-25-06, 3-1-1-13-06.

ÜTSRS artiklist 195, mis näeb muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et saabumisel ei saa isikud kaupa edasi toimetada enne, kui on kontrollitud ühenduse määruse (EMÜ) nr 3925/91 (1) artikliga 1 hõlmamata salongipagas ei anna tollile õigust toimetada saabuva pagasi röntgenkontrolli valdaja juuresolekuta. Osutatud sätte adressaadiks on üksnes liikmesriigid ja see ei saa olla vahetult isiku põhiõiguste piiramise alus. ÜTSRS artiklist 195 tulenevalt on seadusandjal õigus ja kohustus kehtestada meetmed, mis võimaldavad pagasi tõhusat tollikontrolli. See norm ei anna aga tollile õigust rakendada otstarbekuse kaalutlusel ise selliseid tollikontrolli meetmeid, mida seaduses ei ole ette nähtud, või kalduda kõrvale seaduses sätestatud tollikontrolli toimetamise nõuetest.

TS § 41 lg-s 2 sätestatud pagasi valdaja juuresoleku-nõude eesmärk on suurendada pagasi läbivaatuse usaldusväärust, vältides näiteks selle tulemuste moonutamist, mitte aga raskendada tollikontrolli toimetamist ja vähendada keelatud esemete avastamise tõenäosust.

Piiri ületava reisijana TS § 41 lg 1 esimese lause tähenduses tuleb kolleegiumi hinnangul käsitada ka isikut, kes on ise juba piiriületusformaalsused läbinud, kuid naaseb hiljem tollikontrolli pagasi järele, taotledes pagasi tolli järelevalve alt vabastamist ja selle vabasse ringlusse lubamist. Isik, kes on ise piiri ületanud ja tollikontrolli läbinud, ent pole veel oma pagasile järele tulnud, ei ole piiri ületav reisija TS § 41 lg 1 mõttes vaatamata sellele, et tema pagas pole tollikontrolli läbinud. Samas kui tollikontrolli juba läbinud isik naaseb tollikontrolli, taotlemaks temast eraldi saabunud pagasi tollikontrolli alt vabastamist, omandab ta uuesti piiri ületava reisija staatuse TS § 41 lg 1 mõttes.

Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava (menetlusaluse isiku) asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13).

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Toodud nõuete rikkumine kujutab endast VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.

Väärteomenetluse seadustiku § 114 lg 1 p 2 kohaselt on üksnes menetlusosalisel õigus esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale. Väärteomenetluse seadustiku § 16 nimetab menetlusosalisena vaid menetlusalust isikut ja tema kaitsjat. Seega ei näe väärteomenetluse seadustik ette menetlusvälise isiku võimalust esitada maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale ega maakohtu pädevust selliseid kaebusi läbi vaadata. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on leitud, et menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt RKKKm nr 3-1-1-156-05, p 10).

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Vallasasja konfiskeerimine riivab asja omaniku omandipõhiõigust (PS § 32). Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt RKÜKm nr 3-3-1-38-00, p-d 15 ja 19 otsus nr 3-1-3-10-02, p 17). Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt PSJVm nr 3-4-1-4-06, p 9; nr 3-4-1-17-06, p 4; nr 3-4-1-8-07, p 6; nr 3-4-1-11-07, p 4). Väärteomenetluse seadustikust, selle väljatöötamist puudutavatest materjalidest ega muudest allikatest ei nähtu selget eesmärki, mida silmas pidades on menetlusväline isik jäetud ilma õigusest vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust, millega on konfiskeeritud talle kuuluv transpordivahend. Seetõttu on VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei võimalda menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse osa peale, millega konfiskeeritakse menetlusvälisele isikule kuuluv transpordivahend, vastuolus olev PS § 15 lg 1 esimese lausega.

Karistusseadustiku § 83 kohaselt on süüteo toimepanemise vahendi ja vahetu objekti konfiskeerimine üldjuhul kohtu pädevuses. Erandina näeb KarS § 83 lg 6 ette, et väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud juhtudel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Seega peab selleks, et konkreetne kohtuväline menetleja saaks otsustada mingi väärteo vahetu objekti või vahendi konfiskeerimise üle, seadusest tulenema vastav pädevusnorm. Tolliseaduse § 94 lg 4 sisu seisnebki selles, et anda sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kohtuvälisele menetlejale - Maksu- ja Tolliametile - kooskõlas KarS § 83 lg-s 6 sätestatuga õigus otsustada, kas tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahend, millega või mille abil pandi toime tollieeskirjade rikkumine, tuleb KarS § 83 lg-tes 1 või 3 sätestatud alustel konfiskeerida või mitte. Samas ei ole Maksu- ja Tolliametil kohtuvälise menetlejana õigust otsustada tollieeskirjade rikkumisega seotud väärtegude toimepanemiseks kasutatud muude vahendite konfiskeerimise üle, mistõttu peab selliste esemete konfiskeerimise otsustama kohus.

Tolliametnike tegevus, mis on hõlmatud TS § 100 lg 1 ning § 81 kohaldamisega, kujutab endast tollikontrolli TS § 6 lg 17 tähenduses. Isikute kaebused tolliametnike sellisest tegevusest tulenevates vaidlustes tuleb HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt lahendada halduskohtus. Halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebuse lahendamine nõuete osas, mis tulenevad väärteoprotokolli koostamisest, isikule õiguste ja kohustuste selgitamisest, tõendite kogumisest, väärteo kvalifitseerimisest ja karistuse valikust. Alates väärteomenetluse alustamisest lahendab kohtuvälise menetleja toimingutele, määrustele ja otsustele esitatud kaebusi maa- või linnakohus.

KMS § 5 lg 1 p 9 kohaselt ei maksustatud ravimite, meditsiinitarvete, ravi- ja meditsiinidiagnostikavahendite (vastavalt sotsiaalministri poolt kinnitatud nimekirjadele) käivet ning importi. Sotsiaalministri 11. märtsi 1999. a määrusega nr 13 kinnitatud "Käibemaksuvabade ravimite, meditsiinitarvete, ravi- ja meditsiinidiagnostikavahendite nimekiri" p 4 kohaselt ei maksustatud käibemaksuga ravimeid ja ravimisarnaseid aineid, mis on kantud ravimiregistrisse või mille impordiks on välja antud vastav sertifikaat, EKN kood 3004. Kauba klassifitseerimiseks EKN rubriikides 3003 või 3004 on vajalik, et tegemist oleks ravimiga. Ravimiseaduse § 5 lg 9 annab Ravimiametile õiguse otsustada, kas toode on ravim või mitte.

Tolliseadustiku § 257 võimaldab tollil korrigeerida varem määratud maksusummat täiendavalt ilmnenud asjaolude korral. Täiendavaks ehk uueks asjaoluks, mis tingiks varem määratud maksusumma korrigeerimise, saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Maksusumma korrigeerimisel peab toll põhjendama, mil viisil uus asjaolu talle teatavaks sai ning miks see asjaolu ei olnud teada esialgse maksusumma määramise ajal. Uue asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist.

Eesti Kaupade Nomenklatuur on kehtestatud Tolliseaduse alusel. Tolliseadus ei ole maksuseadus. EKN-st tulenevad kaupade klassifitseerimise reeglid saavad olla aluseks maksukohustuse või maksuvabastuse rakendamisel siis, kui maksuseadus viitab EKN-le. Kaupade klassifitseerimise reeglid puudutavad tollivormistust. Kui maksuseaduses või maksuseaduse alusel väljaantud määruses kirjeldatakse maksust vabastatud kaupa teisiti, kui seda nähakse ette klassifitseerimisreeglites, siis tuleb rakendada maksuseadust või määrust.

Tolliseadustiku § 257 võimaldab tollil korrigeerida varem määratud maksusummat täiendavalt ilmnenud asjaolude korral. Täiendavaks ehk uueks asjaoluks, mis tingiks varem määratud maksusumma korrigeerimise, saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Uue asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist. Kui deklarant tegi kõik tema käsutuses olevad andmed maksu koheseks õigeks määramiseks tollile kättesaadavaks, ning toll määras nende andmete alusel maksusumma, kuid muudab hiljem oma seisukohta (näiteks kauba klassifitseerimisreeglite rakendamise osas), siis ei ole tegemist uue asjaoluga, mis võimaldaks maksusummat korrigeerida.

Tollimaksuga maksustamiseks tuli imporditud kaup klassifitseerida Eesti Kaupade Nomenklatuuri (EKN) alusel ja seal toodud klassifitseerimisreeglite kohaselt. EKN I osa sätestab kaupade klassifitseerimise üldreeglid. Reegli 1 kohaselt on jaotiste, gruppide ja alamgruppide nimetused antud suunaval eesmärgil; ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest reeglitest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei sätesta muud.