HALDUSÕIGUS → Maksuõigus
Sotsiaalmaksuseadus (lühend - SMS)
- Õigusakt
- EL õigus
- Kohtulahendid
- Lisateave
- Rakendusasutused
- Tõlge vene keelde
- Rakendusaktid
- Tõlge inglise keelde
Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.
Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.
Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.
Kohtuasja nr | Kohus | Lahendi kp | Seotud sätted | Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid |
---|---|---|---|---|
5-19-42/13 | Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium | 18.12.2019 |
PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; PSJKS otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 47) Arvestades SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmise eeldusi, on selle sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumi eesmärk toetada peresid, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut, kellest üks töötab ja teine on peatanud töötamise vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks. Seadusandja on soovinud soodustada selliste peresuhete loomist, kus isikud võtavad vastastikku kohustuse üksteist ülal pidada. Selline vastastikusel ülalpidamisel põhinev suhe vähendab riigi koormust anda abi puuduse korral, sest riigi kohustus tekib alles siis, kui ülalpidamiskohustuslasel samuti piisav majanduslik võimekus puudub. Võttes hüvitise eesmärgi võrdluse lähtealuseks, leiab kolleegium, et ravikindlustatud isiku abikaasa ja registreeritud elukaaslane on sarnases olukorras olevad isikud. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda: (1) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat abikaasat, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning (2) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat registreeritud elukaaslast, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last (siia gruppi kuulub haldusasja kaebaja).(p 53) Mõlemad võrreldavad isikud kuuluvad peresse, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut. Esimesse gruppi kuuluv isik on sõlminud abielu (PKS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval abikaasal ülalpidamiskohustus (PKS § 16 lg 1). Teise gruppi kuuluv isik on sõlminud kooselulepingu (KooS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval registreeritud elukaaslasel ülalpidamiskohustus (KooS § 9 lg1). Mõlemal juhul on isik töötamise peatanud vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks, mistõttu ta on (eelduslikult) oma abikaasa või elukaaslase ülalpidamisel. Nii abielu sõlminud kui ka kooselulepingu sõlminud pered kuuluvad sarnaselt ka PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 tagatud perekonnapõhiõiguse (vt selle kohta RKÜK otsus nr 5-18-5/17, p-d 48 ja 49) kaitse alla. (p 54) Kuna SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimene alternatiiv näeb ette, et esimesse gruppi kuuluva isiku eest maksab riik sotsiaalmaksu, kuid välistab sotsiaalmaksu maksmise teise gruppi kuuluva isiku eest, kohtleb vaidlusalune säte sarnases olukorras olevaid isikud ebavõrdselt (riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust). (p 55) Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47 ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 56) Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kumbagi nimetatud põhjustest – et abikaasa ja registreeritud elukaaslase erinevat kohtlemist õigustab abielu institutsiooni oluline väärtus ja et seadusandjal on õigus anda sotsiaalseid hüvesid riigi majanduslike võimaluste piires – pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda. (p 58) Kolleegium tunnistab SMS § 6 lg 1 p 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lg 1 p 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku abikaasa eest. (p 59) |
|
3-3-1-27-15 | Riigikohus | 21.10.2015 |
Arvestades aktsiakapitali osakaalu, mitmeid varasemaid majandusaasta näitajaid, põhikirja ning juhatuse liikme saadud hüve suurust, on kogutud piisavalt tõendeid tõendamiskoormuse üleminekuks kaebajale ja järeldatud nende asjaolude põhjal õigesti, et tegemist ei ole dividendide maksuobjektiga. (vt annotatsioone asjas 3-3-1-33-12) (p 19) Kui tegemist on olukorraga, kus saadud soodustus on selle andjale hüvitatud, ei ole tegemist erisoodustusega. (vt annotatsioone asjades 3-3-1-73-09 ja 3-3-1-26-02).(p 14)
Kuna maksuhaldur on väljamakse lugenud erisoodustuseks ning põhjendanud, miks ei ole väljamaksete puhul tegemist dividendiga, on maksukohustuslasel omakorda kohustus tõendada vastupidist. Tõendamiskohustus ei ole ainult maksu-halduril. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. Pidades väljamakseid ettevõtlusega seotud kuludeks ja jättes väljamaksed dividendidena vormistamata, võttis kaebaja riski, et võimaliku maksuvaidluse korral võib dividendide väljamaksmise tõendamine olla raskendatud. (p 20) |
|
3-3-1-73-09 | Riigikohus | 26.11.2009 |
TuMS § 48 lg 4 p 7 tõlgendamisel tuleb muu hulgas lähtuda ka lõike 4 preambulis toodud määratlusest "rahaliselt hinnatav soodustus". Erisoodustus on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt Riigikohtu 19.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-02). Erisoodustusega ei ole tegemist siis, kui töötaja hüvitab saadud soodustuse tööandjale. Tehingu puhul, millega äriühing võõrandab oma töötajale asja, mille äriühing on varem omandanud samalt isikult, tuleb võimaliku erisoodustuse tuvastamiseks vaadelda mitte ainult viimast tehingut eraldivõetuna, vaid mõlemat tehingut koos. Kui töötaja ostab varem tööandjale müüdud asja tööandjalt tagasi sama hinnaga, millega ta varem sama asja tööandjale müüs, ning lisaks hüvitab tööandjale kõik kulutused, mida tööandja tegi kahe tehingu vahepealsel ajal asja parendamiseks, siis ei ole töötaja saanud rahaliselt hinnatavat soodustust, sest ta ei ole tööandja arvel oma varalist olukorda parandanud. |
|
3-3-1-65-03 | Riigikohus | 10.11.2003 |
Põhiseaduse, ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti ja Euroopa Sotsiaalharta sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur. Euroopa Sotsiaalharta ei välista ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Samas ei tohi tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, peab olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel. Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile ega sätesta, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. Solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst. Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Ravikindlustusega hõlmamata isikule on tasuta tervishoiuteenuse osutamine tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Võib kahelda, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured. |
Kokku: 4| Näitan: 1 - 4
- Esimene
- Eelmine
- 1
- Järgmine
- Viimane