Karistusseadustik (lühend - KarS)

ÜTSRS artiklist 195, mis näeb muu hulgas ette, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et saabumisel ei saa isikud kaupa edasi toimetada enne, kui on kontrollitud ühenduse määruse (EMÜ) nr 3925/91 (1) artikliga 1 hõlmamata salongipagas ei anna tollile õigust toimetada saabuva pagasi röntgenkontrolli valdaja juuresolekuta. Osutatud sätte adressaadiks on üksnes liikmesriigid ja see ei saa olla vahetult isiku põhiõiguste piiramise alus. ÜTSRS artiklist 195 tulenevalt on seadusandjal õigus ja kohustus kehtestada meetmed, mis võimaldavad pagasi tõhusat tollikontrolli. See norm ei anna aga tollile õigust rakendada otstarbekuse kaalutlusel ise selliseid tollikontrolli meetmeid, mida seaduses ei ole ette nähtud, või kalduda kõrvale seaduses sätestatud tollikontrolli toimetamise nõuetest.

TS § 41 lg-s 2 sätestatud pagasi valdaja juuresoleku-nõude eesmärk on suurendada pagasi läbivaatuse usaldusväärust, vältides näiteks selle tulemuste moonutamist, mitte aga raskendada tollikontrolli toimetamist ja vähendada keelatud esemete avastamise tõenäosust.

Piiri ületava reisijana TS § 41 lg 1 esimese lause tähenduses tuleb kolleegiumi hinnangul käsitada ka isikut, kes on ise juba piiriületusformaalsused läbinud, kuid naaseb hiljem tollikontrolli pagasi järele, taotledes pagasi tolli järelevalve alt vabastamist ja selle vabasse ringlusse lubamist. Isik, kes on ise piiri ületanud ja tollikontrolli läbinud, ent pole veel oma pagasile järele tulnud, ei ole piiri ületav reisija TS § 41 lg 1 mõttes vaatamata sellele, et tema pagas pole tollikontrolli läbinud. Samas kui tollikontrolli juba läbinud isik naaseb tollikontrolli, taotlemaks temast eraldi saabunud pagasi tollikontrolli alt vabastamist, omandab ta uuesti piiri ületava reisija staatuse TS § 41 lg 1 mõttes.

Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05, nr 3-1-1-88-06, p 10 ja nr 3-1-1-90-06). Selleks et tuvastada objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb aga ära näidata, kuidas oleks isik pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma, s.t konstrueerida hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks on vaja püstitada küsimus, kuidas toiminuks süüdistatava (menetlusaluse isiku) asemel keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06, p 31 ja nr 3-1-1-83-08, p 13).

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6.) VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisaldama menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Toodud nõuete rikkumine kujutab endast VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.