Ravikindlustuse seadus (lühend - RaKS)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 1 järgi ei ole Riigikohus oma otsustustes seotud kohtuotsuse põhistusega. See tähendab eeskätt, et Riigikohus pole seotud argumentidega, mida kasutas kohtuasja lahendanud kohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamisel. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg-st 1 ei tulene, et Riigikohus pole üldse seotud põhiseaduslikkuse kontrollimise taotlusega ja võib ise kujundada põhiseaduslikkuse järelevalveks täiesti uue menetluseseme. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 1 p-st 1 tuleneb üheselt, et Riigikohus on õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimisel seotud taotlusega. Riigikohus on oma senises praktikas laiendatud põhiseaduslikkuse kontrolli ka nendele sätetele, mida taotluses ei ole nimetatud. Selliselt toimis Riigikohus näiteks kohtuasjas nr 3-4-1-6-01 (RT III 2001, 15, 154), aga ka kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 (RT III 2003, 2, 16). Kuid sellist sätete lahutamatust seotusest tingitud menetluseseme laiendamist ei saa võrdsustada olukorraga, mil Riigikohus tunnistaks sätte, mille põhiseaduslikkuse kontrolli on taotletud, küll Põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuid asuks siis ise otsima põhiseadusevastast sätet. (p 23)

Säte, mille põhiseadusepärasust Riigikohus kontrollib, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on selline seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - (RT III 2002, 28, 308, p 15). (p 17) Ravikindlustuse seaduse (edaspidi RKS) § 89 lg 4 alusel loeti kuni 2003. aasta 1. jaanuarini kindlustatud isikuga võrdsustatud isikuks ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa, olenemata sellest, kas tal oli pensionieani 5 või rohkem aastat. Seega sätestas RKS § 89 lg 4 ülalpeetavatele abikaasadele kindlustuskaitse lõppemise osas üleminekuperioodi. (p 19) RKS § 89 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamine tähendaks, et kaebaja ravikindlustus lõppeks mitte 1. jaanuaril 2003, vaid 1. oktoobril 2002. See halvendaks kaebaja olukorda. Ravikindlustuse seaduse § 89 lg 4 vastuolu korral Põhiseadusega ei peaks kohus asja lahendades otsustama teisiti kui RKS § 89 lg 4 Põhiseadusele vastavuse korral. Seega ei ole RKS § 89 lg 4 käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv säte ning selle Põhiseadusele vastavust ei saa käesolevas menetluses kontrollida. (p 21)

Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.

Põhiseaduse, ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti ja Euroopa Sotsiaalharta sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur.

Euroopa Sotsiaalharta ei välista ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Samas ei tohi tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, peab olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel.

PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile ega sätesta, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.

Solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst.

Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Ravikindlustusega hõlmamata isikule on tasuta tervishoiuteenuse osutamine tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Võib kahelda, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured.