Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Riigikohtu tsiviilkolleegium on faktiväite ja väärtushinnangu eristamisel oma hilisemas praktikas lähtunud 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 märgitud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 ja 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10). Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).

Võlgnike kohustuse täitmise mõjutamisele suunatud tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus nt võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võlgnikult võla saamisele.

Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).

VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist.

Lammutustööde alustamisega olukorras, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 järgi. Ka isiklike õiguste õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050 järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

VÕS § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13).

Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanule. Ei saa lugeda tõendatuks asjade kahjustamist neid tuvastamata.

Lammutustööde alustamisega, kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses, ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste eest kaitstud, võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust. Kodu puutumatuse rikkumised ei ammendu vaid kostja osutatud toimingutega (eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi valdaja äraolekul. Üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik eluruumi valdab ja kasutab.

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel. VÕS § 134 lg 2 sätestab isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.