Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)

Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p 10). (p 13)

Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)

Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). (p 12)

Nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (RKTKo nr 3-2-1-95-08, p 11; RKTKo nr 3-2-1-153-10, p 12; RKTKo nr 3-2-1-153-14, p 12). Selline käsitlus kohaldub ka liisinguandja nõuete aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja vastu. (p 11)

Olukorras, kus liisinguandja ütleb liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (RKTKo nr 3-2-1-40-14, p 26). Seega tuleb liisinguandja nõuete aegumise hindamisel eristada enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks muutunud nõudeid ning sõltuvalt sellest, millise nõude isik esitab, arvutada vastavalt aegumist. (p 12)

Liisingulepingu ülesütlemisel ei muutu kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ning tegemist ei ole ühe terviknõudega. Vastasel juhul tekiks olukord, kus enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, hakkab lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma. Niisugune olukord ei ole kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu, õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud. (p 12)

Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 12)

Liisinguandja peab tõendama ka VÕS § 367 lg-s 4 nimetatud lisakulud. Hüvitada tuleb üksnes ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud. (p 13)

Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma ega see, et võlausaldaja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. (p 11)

Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).

Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).

TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12).

Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).

Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).

Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).

Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29).

VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30).

VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31).

Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).