Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11)

TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)

Enne tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleks võtta seisukoht, kas tüüptingimuse puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil. Juhul kui tüüptingimus on lepingu tingimus, kuid ei ole kindlustusjuhtumit välistavaks tingimuseks, vaid selle eesmärgiks on tegelikult kindlustusriski vähendada või selle suurenemist vältida või kui esineb VÕS §-s 38 sätestatud olukord, siis langeb kolleegiumi arvates ära vajadus kontrollida kindlustusjuhtumi välistamise aspektist tüüptingimuse võimalikku tühisust VÕS § 42 alusel. (p 13)

Ringkonnakohus ei ole hinnanud kogumis kõikide tunnistajate ütlusi. Tunnistaja ütluste vastuolulisus võib viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Seetõttu ei saa kohus siiski põhjendamatult jätta kõrvale teisi tõendeid (teiste tunnistajate ütlusi), mis osaliselt on omakorda vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta üht või teist tõendit arvestab või tõendi kõrvale jätab. Kohus peab tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi hindama igakülgselt ja otsuses oma hinnangut ka jälgitavalt seletama. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus ei ole tsiviilasja lahendamisel seotud kriminaalasja materjalide või kriminaalasjas tehtud järeldustega. TsMS § 272 lg 2 järgi on dokumentaalseteks tõenditeks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades (vt ka Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 11). (p 12)

VÕS § 475 lg-s 3 on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega reguleerib sõnaselgelt VÕS § 475 lg 1 esimene lause. VÕS § 475 lg 3 käsitleb olukorda, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta on saanud vastuse, millega tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohustuse täitmise nõudeõiguse piiramine tuleneb asjaolust, et mida kauem kindlustusvõtja nõude esitamisega ootab, seda raskem on välja selgitada juhtumiga seotud asjaolusid. Samas kaitseb norm ka kindlustusandja põhjendatud ootust oma vara kasutamisel, kui kindlustusandja on hüvitise maksmisest keeldunud ja kindlustusvõtja ei ole ühe aasta jooksul kindlustusandja otsuse vaidlustamiseks midagi ette võtnud. Seega võimaldab VÕS § 475 lg 3 kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. (p 9) VÕS § 475 lg 3 ei mõjuta nõude aegumist ega hageja menetluslikke õigusi oma nõude suurendamisel. (p 10)

Kuigi seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita, tuleb kindlustusvõtja (hoolsus) kohustuste rikkumise korral täiendavalt arvestada VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna (Riigikohtu 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12, p 16). Tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kindlustushüvitist täies ulatuses juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele (Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 10). VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. Kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist, peab VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks tõendama kindlustusandja (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 12; Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Seega võimaldavad VÕS § 452 lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra mõjutas kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine kindlustusjuhtumi toimumist. Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (Riigikohtu 1. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09, p 13). (p 14)

Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusjuhtum puudus. Sellest piisas, et ringkonnakohtul oleks alus TsMS § 652 lg 5 tähenduses tõendeid uuesti hinnata (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 11). ( p 11) TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12). (p 13)

Hagi esitamisel peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine vaid esialgu nõutud summa ulatuses. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule hagi esitatud (vt nt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18; Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12). TsMS § 206 lg 1 ja TsMS § 376 lg 4 p 2 võimaldavad menetluse kestel esialgu esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestades seejuures riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18). (p 10)

VÕS § 445 lg-st 2 ning § 452 lg 2 p-st 2 tuleneva poolte tõendamiskoormuse kohta on kolleegium selgitanud, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine õnnetusjuhtumi toimumist (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). Lisaks sätestab õnnetusjuhtumi kindlustuse kohta VÕS § 552 (kindlustatud isiku tervise kahjustumine) eelduse, et kindlustatud isiku tervis kahjustus temast mittetuleneva asjaolu tõttu. (p 11)

VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Seega ei ole välistatud, et hageja (kindlustusvõtja) seisund (alkoholijoove) võis olenevalt asjaoludest olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumist ei ole mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu, olla kindlustusjuhtumi toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks. Hageja seisundi saab lugeda kindlustusjuhtumi ainukeseks põhjuseks vaid siis, kui kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kindlustusjuhtumi saabumist mõjutanud mõni muu kõrvaline asjaolu. Arvestades seda, et enda tahtlik viimine alkoholijoobesse suurendab üldjuhul igat liiki õnnetusjuhtumi saabumise riski, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kindlustusvõtja tugineda kindlustusjuhtumiks peetava õnnetusjuhtumi põhjusele peale tema enda alkoholijoobe juhul, kui kindlustusandja on tõendanud, et õnnetus juhtus olustikus, mis mõistlikult võttes ei kujutanud endast riski tavaseisundis (st kainele) inimesele. Seega peab kostja (kindlustusandja) tõendama, et hagejaga toimunud õnnetuse koha olustik oli eelnimetatud tähenduses turvaline. Kui kohus selle tuvastab, siis peab hageja kostja käest kindlustushüvitise saamiseks tõendama, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli muu väline asjaolu, mille tõttu ei saa enam lugeda alkoholijoovet õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks. Juhul kui tuvastatud asjaoludel ei olnud hageja alkoholijoove õnnetusjuhtumi ainsaks põhjuseks, siis ei saa kostja hagejale kindlustushüvitise maksmisest keelduda, kuid võib kindlustushüvitist vähendada, arvestades seda, kas ja mil määral hageja alkoholijoove aitas kaasa õnnetusjuhtumi saabumisele (vt 9. aprilli 2008. a Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08, p 12). (p 13, 14)

Kohus peab omal algatusel hindama, kas kindlustustingimuste § 18 lg 1 p 6 on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21; 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). (p 14)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-08.

VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isik suurendas oma kohustuste rikkumisega kindlustusriski võimalikkust (VÕS § 444) ja kui palju suurenes kindlustusriski võimalikkus (VÕS § 445 lg 2). Viidatud sätete kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada kas ja kuidas ning mil määral mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist.

VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.