Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. (p 16)

Kui kohus on välja selgitanud, millised puudused iga töövõtja töös esinesid, kuid kohtule esitatud asjaoludel ei ole võimalik välja selgitada, millise konkreetse töövõtja tegevus tõi kaasa tellijale kahju tekkimise, on kohtul vajadusel võimalik kohaldada VÕS § 138, mille kohaselt vastutaksid töövõtjad ühiselt ning kahju hüvitamist võiks nõuda kõigilt. (p 18)

Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 13). Kuna tellija on väitnud ja esitanud tõendid, et ülerõhuklapid olid otstarbekohaselt kasutatava süsteemi rajamiseks vajalikud, siis pidid töövõtjad tõendama, et lepingutele vastav kustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta ja süsteem on võimalik taastada odavamalt (TsMS § 230 lg 1). (p 16)

VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Sealjuures ei tohi kahju hüvitamine olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju hüvitamisel on lähtekohaks lepinguga kokkulepitud tulemus. Kas töövõtjatel tuleb hüvitada ka ülerõhuklappidega seotud kulu, sõltub sellest, kas töövõtjate projekteeritud ja ehitatud gaaskustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta. Tuleb arvestada, et kahju tekitajat ei vabasta hüvitamiskohustusest see, et sama tulemust ei ole võimalik samal viisil enam saavutada. VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis peab olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga (vt Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 13). Kuna tellija on väitnud ja esitanud tõendid, et ülerõhuklapid olid otstarbekohaselt kasutatava süsteemi rajamiseks vajalikud, siis pidid töövõtjad tõendama, et lepingutele vastav kustutussüsteem sai otstarbekohaselt toimida ka ülerõhuklappideta ja süsteem on võimalik taastada odavamalt (TsMS § 230 lg 1). (p 16)

Üldreegli kohaselt hakkab töö lepingutingimustele mittevastavusest teatamise mõistlik aeg kulgema alates töö ülevaatamisest. Samas ei hakka teavitamise mõistlik tähtaeg kulgema töö ülevaatamisest juhul, kui tegemist on varjatud puudustega. Sarnaselt müügilepinguga tuleb ka töövõtulepingu puhul eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida tellija ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19). Eeltoodu on kohaldatav ka VÕS §-st 643 tuleneva töö ülevaatamis- ning teavitamiskohustuse puhul. Ka juhul, kui töö vaatab üle asjatundja, tuleb töövõtjat teavitada vaid välisel vaatlusel äratuntavatest tööl esinevatest puudustest. Tellijal ei ole iseenesest kohustust lasta töö üle vaadata asjatundjal. Seaduses sätestatust kõrgema hoolsusega ülevaatamiskohustuse täitmine ei vabasta vastutusest töövõtjat, kelle töö ei vasta lepingutingimustele. Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui tellija on sõlminud töövõtulepingu oma majandus- või kutsetegevuses ja on täitnud VÕS § 643 järgi ülevaatamiskohustuse vähemalt käibes vajaliku hoolsusega. (p 13) VÕS § 644 lg 2 järgi ei ole vajalik puuduse põhjuse väljatoomine, vaid selle iseloomu kirjeldamine ulatuses, milles see on võimalik pärast eriteadmisi mitte eeldavat töö välist ülevaatust. Ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsev tellija ei pea puuduste kirjeldamiseks tegema ekspertiisi, st ka professionaalselt tellijalt saab eeldada puuduste kirjeldamist vaid üldiselt. (p 14) VÕS § 644 järgi võib teavitamise ning puuduste kirjeldamise kohustuse täitmiseks piisata ka avariist teavitamisest ning olukorra fikseerimisest sündmuskohal koos töövõtjaga. Isegi kui tellija tegutseb majandustegevuses, on töövõtulepingu raames asjatundjaks eelkõige töövõtja. Seetõttu võib eeldada, et kui töövõtja tutvub asjaoludega sündmuskohal, suudab ta VÕS § 644 lg-s 2 viidatud määras selgeks teha töö puuduste iseloomu. (p 15)

Alles kokkulepitud tulemuse kindlaksmääramisel on kohtul võimalik hinnata, kas ja millised puudused töövõtjate töös esinesid. Tööde lepingutingimustele vastavus tuleb välja selgitada VÕS § 641 järgi, vajadusel analüüsides, kas töö vastab ka keskmisele kvaliteedile, kui lepingus ei ole teisiti kokku lepitud (VÕS § 641 lg 1 p 2, § 77 lg 1) (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-14, p 15). Tulekustutussüsteemi saab tavalisele kasutusotstarbele vastavaks pidada, kui see käivitub vaid põlengu korral. (p 12)

Arvestades põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud isiku põhiõigust kaevata tema kohta tehtud kohtu otsuse peale, tuleb TsMS § 637 lg-t 21 tõlgendada kitsendavalt, st nii, et see säte annab ringkonnakohtule õiguse keelduda asja väikest hinda arvestades apellatsioonkaebuse menetlemisest üksnes juhul, kui asja lahendus maakohtus on tõenäoliselt õige ja täiendav asja menetlemine apellatsioonimenetluses põhjustaks üksnes tarbetut kulu nii ajaliselt kui ka rahaliselt. Viidatud sätet ei tohiks kasutada asjades, kus tuleb lahendada seni kohtupraktikas ühtse seisukohata materiaalõiguslik küsimus või kus tõendite hindamine võib apellatsioonkaebuse väidetest tulenevalt olla väär. (p 10)

Töö vastavust lepingutingimustele tuleb hinnata VÕS § 641 lg 2 järgi. Kui pooled ei ole selgelt kokku leppinud töö omadustes, tuleb lähtuda VÕS § 641 lg 2 p-st 2, mille kohaselt töö ei vasta lepingutingimustele, kui see ei sobi otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Arvestada tuleb ka VÕS § 77 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb kohustus täita lepingule või seadusele vastava kvaliteediga, selle puudumisel aga vähemalt keskmise kvaliteediga. (p 15)

VÕS § 115 alusel tuleb tellijale hüvitada eelkõige puuduse kõrvaldamise kulud ja töö puudustest tingitud asja väärtuse vähenemine (puudusteta ja puudustega lepingueseme väärtuste vahe).

VÕS § 641 lg 3 järgi tuleb töövõtjal, kes tegi oma tööd varem tehtud tööde jätkuna, kontrollida, kas eeltööd sobivad selleks, et ta saaks teha enda töid lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, või on eeltöödel puudusi, mis ohustavad ka tema tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Selliste puuduste esinemisel tuleb tellijat neist informeerida. Vastutusest vabanemiseks tuleb töövõtjal tõendada, et ta on tehtud eeltööde sobivust enda tööde tegemiseks piisavalt kontrollinud ning tellijat mittesobivusest informeerinud.

VÕS § 641 lg 3 järgi tuleb töövõtjal, kes tegi oma tööd varem tehtud tööde jätkuna, kontrollida, kas eeltööd sobivad selleks, et ta saaks teha enda töid lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, või on eeltöödel puudusi, mis ohustavad ka tema tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Selliste puuduste esinemisel tuleb tellijat neist informeerida. Vastutusest vabanemiseks tuleb töövõtjal tõendada, et ta on tehtud eeltööde sobivust enda tööde tegemiseks piisavalt kontrollinud ning tellijat mittesobivusest informeerinud. Tellija võib lepingutingimustele mittevastava töö üleandmise korral vähendada selle eest töövõtjale makstavat tasu (nõue VÕS § 112 lg 3 alusel ülemäära makstu tagastamiseks). Tasu vähendamise piirangud sätestab VÕS § 648.

Garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada omal kulul ehitise garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead, tellijale antakse täiendavad õigused töö lepingutingimustele mittevastavuse korral. Garantiilepingu alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34). Garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse täitmise nõudega. Garantiiga ei ole hõlmatud need tellija nõuded, mis ei ole otseselt seotud lepingujärgse täitmise nõudega, nt ei saa garantii esemeks olla taganemine või hinna alandamine, samuti need kahju hüvitamise nõuded, kus nõude sisuks ei ole kahjunõue täitmise asemel. Töövõtja kohustuse rikkumise eest vastutusest vabanemise võimalused võivad olla kokku lepitud lepingus erinevalt seadusest. Garantiivastutuse puhul saab töövõtja tugineda VÕS § 641 lg-s 3 toodud vastutusest vabanemise alusele siis, kui selles on lepingus kokkulepitud. Töövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda tellija juhistele siis, kui ta rikkus neid täites ehitamist käsitlevaid õigusakte. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest ega võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada võimaliku ebapiisava omanikujärelevalvega (EhS § 30 lg 1, vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Ehitusgarantiist tulenevaid nõudeid, mis ei ole seotud täitmise või kahju hüvitamise nõudega täitmise asemel, saab esitada täiendavalt VÕS § 641 jj alusel.

Töövõtja kohustuse rikkumise eest vastutusest vabanemise võimalused võivad olla kokku lepitud lepingus erinevalt seadusest. Töövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda tellija juhistele siis, kui ta rikkus neid täites ehitamist käsitlevaid õigusakte. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest ega võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada võimaliku ebapiisava omanikujärelevalvega (EhS § 30 lg 1, vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Garantiivastutuse puhul saab töövõtja tugineda VÕS § 641 lg-s 3 toodud vastutusest vabanemise alusele siis, kui selles on lepingus kokkulepitud. Ehitusgarantiist tulenevaid nõudeid, mis ei ole seotud täitmise või kahju hüvitamise nõudega täitmise asemel, saab esitada täiendavalt VÕS § 641 jj alusel.

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).

Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.

Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.