Karistusseadustik (lühend - KarS)

Omastamise ja varguse piiritlemisel omab keskset tähtsust, millisel viisil saab süüdistatav enda valdusse kuriteo esemeks oleva vallasasja. Vargusega on tegemist siis, kui asi on algselt süüdlase jaoks võõras valduses, kuid ta hõivab selle senise valduse murdmise ja asjale enda valduse kehtestamisega. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo subsumeerimise vargusena, mistõttu kõne alla võib tulla süüdlase käitumise kvalifitseerimine omastamisena. Rääkimaks aga senise valdaja nõusolekust valduse üleandmiseks, tuleb tuvastada, kas nõusolek oli suunatud valduse lõpetamisele. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas nõusolek valduse lõpetamiseks oli näiline või tegelik. Hindamaks, kas tegemist oli tegeliku või näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes teatud tingimustel. Nii ei ole tegeliku nõusolekuga valduse üleandmiseks tegemist ka neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse (vt RKKKo nr 3-1-1-35-10, p 7).

Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.