Karistusseadustik (lühend - KarS)

Karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12). Kriminaalmenetluse seadustiku § 313 lg 1 p 3 kohaselt on süüdistatavale mõistetavat karistust puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa.

Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118.

Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118. Üheks raske tervisekahjustuse alaliigiks on ka KarS § 118 p-s 2 märgitud raske kehaline haigus. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 8¹ ja Korra § 8 lg 2 p-des 1 ning 2 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud või sellega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40 % ulatuses. Seaduse mõttes on tegemist alternatiivsete ja seega teineteist välistavate raske kehalise haiguse ning seeläbi ka raske tervisekahjustuse tuvastamise alustega. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kannatanu on tervisekahjustuse tagajärjel kaotanud vähemalt 40 % töövõimest, on alust rääkida raske tervisekahjustusena kvalifitseeritavast raskest kehalisest haigusest, mille tõttu puudub vajadus täiendavalt käsitada tervisekahjustuse kestuse küsimust. Samas on tervisekahjustus kestusega 4 kuud või enam käsitatav raske kehalise haigusena ja seega ka raske tervisekahjustusena, sõltumata sellega kaasnenud töövõime kaotusest.

Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab muu hulgas arvestama ka isiku varasemat terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Mitmed konkreetsed terviseseisundid on (näiteks luude haprus), aga ka organismi anatoomilise terviklikkuse taastumisvõime, kahtlemata seotud isiku vanusega. Seega on Korra § 2 lg 2 mõttes õige käsitada ka vanust varasema terviseseisundina.

Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul.

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07).

Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).

Olukorras, mil maakohtu otsus tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 16.04.2013, nr 3-1-1-38-13, p-d 6-8)