ERAÕIGUSTsiviilõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-71-15 PDF Riigikohus 17.06.2015

Kontserni kuuluvad juriidilised isikud vastutavad ainult nende endi võetud kohustuste eest. (p 11)

TsÜS § 132 lg 2 reguleerib vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes, eelkõige juhul, kui lepingupool kasutab teist isikut enda asemel lepingu täitmiseks ja selle raames tekitatakse kahju teisele lepingupoolele (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 15). TsÜS § 132 lg-st 2 tuleneva kaitsekohustuse eesmärgiks on kohustuste täitmine selliselt, et kohustuse täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju ning sätte rakendamine seisneb ühe lepingupoole vastutuses isiku eest, keda see lepingupool oma kohustuste täitmisel kasutas (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 11). TsÜS § 132 lg 2 eesmärk ei ole luua õiguslik alus eelnimetatud isikute samastamiseks nende endi poolt eraldi sõlmitud lepinguliste kohustuste täidetuks lugemisel. Kui isikud täidavad nende endi lepingulisi kohustusi, puudub alus TsÜS § 132 lg 2 kohaldamiseks. (p 12)


Kontsern ema- ja tütarettevõtjate ühendusena ei ole juriidiline isik, teda ei kanta äriregistrisse ja ta ei saa omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi (TsÜS § 25 lg 1, ÄS § 2 lg 2, TsÜS § 26 lg-d 1 ja 2).

Kui üks äriühing emaettevõtjana omab teises äriühingus (tütarettevõtja) aktsionärina valitsevat mõju (omades 100% aktsiaid) ja koostab konsolideerimisgrupi ning esitab majandusaasta aruande, mis koosneb konsolideerimisgrupi raamatupidamise aastaaruandest ja tegevusaruandest, ei tähenda see, et konsolideerimisgrupi liikmed juriidiliste isikutena ei omaks iseseisvaid rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi (TsÜS § 66) või et ema- ja tütarettevõtja vastutaksid teineteise kohustuste eest.

Kontserni käsitatakse kui ühte tervikut majanduslikus mõttes, samuti võidakse seda teha muudel, nt maksunduslikel või raamatupidamislikel eesmärkidel, kuid kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Kontserni kuuluvad juriidilised isikud vastutavad ainult nende endi võetud kohustuste eest. Kontserni liikmete ühine ja koordineeritud tegevus, sh nn komplekssete finantseerimisskeemide realiseerimisel, ei muuda kontserni liikmeid üheks juriidiliseks isikuks. (p 11)


Emaettevõtja ja tütarettevõtja omavad konsolideerimisgrupi liikmetena iseseisvaid rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi ega vastuta teineteise kohustuste eest (AÕS § 6 lg 2 teine lause ja äriseadustiku § 221 lg-d 2 ja 3).

AÕS § 6 lg 2 teisest lausest tulenevalt omavad emaettevõtja ja tütarettevõtja konsolideerimisgrupi liikmetena iseseisvaid rahaliselt hinnatavaid õigusi ja kohustusi ega vastuta teineteise kohustuste eest. (p 11)

Konsolideerimisel ühendatakse ema- ja tütarettevõtja aruanded nii, nagu oleks tegemist ühe ettevõtjaga (raamatupidamise seaduse § 27 lg 4). Selline raamatupidamisalane aruannete konsolideerimine ja finantsnäitajate kokkuliitmine ei tähenda aga ema- ja tütarettevõtjate vara, rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste ühendamist. (p 11)


Kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks. Emaettevõtja koos tütarettevõtjatega moodustab kontserni (ÄS § 6 lg-d 1 ja 3). Kontsern ema- ja tütarettevõtjate ühendusena ei ole aga juriidiline isik, teda ei kanta äriregistrisse ja ta ei saa omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi (TsÜS § 25 lg 1, ÄS § 2 lg 2, TsÜS § 26 lg-d 1 ja 2). Kontserni käsitatakse kui ühte tervikut majanduslikus mõttes, samuti võidakse seda teha muudel, nt maksunduslikel või raamatupidamislikel eesmärkidel, kuid kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Kontserni kuuluvad juriidilised isikud vastutavad ainult nende endi võetud kohustuste eest. Kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused ei ole samastatavad emaettevõtja õiguste ja kohustustega. Seega ei ole kolmandate isikutega tehtud Liisingu tehingutest tekkinud õigused ja kohustused hageja soovitud viisil kostjale omistatavad. Kontserni liikmete ühine ja koordineeritud tegevus, sh nn komplekssete finantseerimisskeemide realiseerimisel, ei muuda kontserni liikmeid üheks juriidiliseks isikuks. (p 11)

3-2-1-21-13 PDF Riigikohus 10.04.2013

Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)


Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17)

Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)


Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)


Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)


Vastutus VÕS § 1056 alusel tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus. (p 22)


Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)


Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)

3-2-1-73-09 PDF Riigikohus 17.06.2009

TsÜS § 132 lg-st 2 tuleneva kaitsekohustuse eesmärgiks on lepinguliste kohustuste täitmine selliselt, et kohustuste täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju. Kaitsekohustuse eesmärgiks ei ole igasuguste lubamatute tegude (nt vargus) ärahoidmine.


Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.


Töövõtja võib vastutada tellija ees oma alltöövõtja töötaja tekitatud kahju eest VÕS § 1054 lg 2 järgi. Kui isik kasutab teist isikut oma kohustuse täitmisel, vastutab ta VÕS § 1054 lg 2 järgi selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitati või kahju tekitamine sai võimalikuks selle kohustuse täitmise tõttu. VÕS § 1054 lg 2 kohaldamise tingimuseks on sama paragrahvi 1. lõikest tuleneva vastutuse eelduste tuvastamine. VÕS § 1054 lg 2 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada isiku enda süüd kahju tekitamises.

Töövõtjat ei vabasta vastutusest asjaolu, et alltöövõtja töötaja võttis endale täielikult kogu vastutuse kostjale tekkinud kahju eest. Kui tuvastatakse, et töövõtja vastutab alltöövõtja töötaja tekitatud kahju eest, ei mõjuta see töövõtja kui kahju tekitamise eest töövõtja alltöövõtja ja tema töötajaga solidaarselt vastutava isiku (VÕS § 137 lg 1) õigust esitada vastuväiteid kahjuhüvitise nõudele.

Kokku: 3| Näitan: 1 - 3

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json