ERAÕIGUSTsiviilõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-89-14 PDF Riigikohus 29.10.2014

Üldisest hea usu põhimõttest ei saa üldjuhul tuleneda otseseid kohustamisnõudeid. Seadusandja ei ole andnud vähemusaktsionäridele tulenevalt aktsiaseltsi majanduslikust seisundist õigust nõuda, et enamusaktsionärid võtaksid vastu otsuse kasumit jaotada. Dividendi maksmisel on otsustusõigus enamikku hääli omavatel aktsionäridel ning nad on oma tahte kujundamisel ja hääletamisel vabad. Hea usu põhimõttele tuginedes ei ole vähemusaktsionäridel võimalik nõuda teistsuguse kasumi jaotamise otsuse vastuvõtmist, kui see, mis on vastu võetud aktsiaseltsi üldkoosolekul seaduses või põhikirjas sätestatud häälteenamuse reegleid järgides. (p 22) Iseenesest võib aktsionäridevahelisest võlasuhtest tuleneda kohustus hääletada üldkoosolekul teatud kindlal viisil ja TsÜS §-st 32 võib aktsionärile tuleneda õigus nõuda ülejäänud aktsionäridelt kindla sisuga tahteavalduse andmist ja selle asendamist kohtuotsusega TsÜS § 68 lg 5 järgi, kuid seda saab nõuda vaid erandjuhtudel, kui on võimalik määrata kindlaks sellise tahteavalduse täpne sisu. Tahteavalduste sellist asendamist on võimalik nõuda eelkõige juhul, kui seaduses või põhikirjas on sätestatud aktsionäri selge kohustus hääletada teatud kindlal viisil selgelt määratletud otsuse poolt. (p 35) Osanikule võib TsÜS §-s 32 väljendatud hea usu põhimõttest tuleneda kohustus mitte kahjustada ühingut, mille väljendusena võib ta olla kohustatud hääletama n-ö patiseisust väljatulemiseks vajalike otsuste poolt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 35). Selline hääletamiskohustus on suunatud eelkõige ühingu huvide tagamisele ja selle vältimisele, et ühing osanike erimeelsuste tõttu kaotaks tegutsemisvõime. Ühinguõiguse üldpõhimõtte järgi tuleks aktsionäride või osanike huvide vastandlikkuse korral eelistada ühingu üldisi huvisid. Kasumi jaotamise otsustamisel on tegemist põhimõtteliselt teistsuguse olukorraga, sest seal ei ole kaalumisel aktsionäri soov hääletada teatud viisil, millele vastab vajadus vältida äriühingu kahjustamist ja tagada tema jätkuvus. Selle asemel kaalutakse ühelt poolt aktsiaseltsi (ja võimalik, et ka enamusaktsionäri) huvi investeerida või reserve koguda ja vähemusaktsionäri huvi dividendi saada. (p 36) Kohtuotsus ei saa asendada aktsionäride tahteavaldusi tagasiulatuvalt, kuna sel juhul puuduks aktsiaseltsides varem vastuvõetud otsuste suhtes õiguskindlus. (p 38)


Õiguste kuritarvitamise tõkestamiseks ja teiste arvel ebaausate eeliste saavutamise eesmärgil tehtud otsuste vaidlustamiseks näeb TsÜS § 38 lg 1 teine lause ette eraldi õiguskaitsevahendi. Nimelt võib juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. See säte kehtib üldnormina ka aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuste vaidlustamisel ja selle eesmärgiks on muu hulgas ka vähemuse kaitse enamuse kuritarvituste vastu. (p 29) Olukorras, kus enamusaktsionärid soovivad kasumit mitte jaotada, ei saa rääkida sellest, et enamusaktsionärid omandaksid vastuvõetud otsusega eeliseid enda või kolmanda isiku kasuks. See võiks olla nii juhul, kui on selgelt tuvastatud, et raha, mille aktsiaselts võiks maksta välja dividendina, saavad enamusaktsionärid aktsiaseltsist endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 30) Aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda, tuginedes vaid TsÜS §-le 32 ja § 138 lg-le 2. Vastuolu hea usu põhimõttega aga ei too kolleegiumi arvates kaasa võimalust tunnistada otsust kehtetuks ÄS § 302 lg 1 alusel kui seadusega vastuolus olevat otsust. Enamuse häältega vastuvõetud otsus, mis ei ole vastuolus ühegi konkreetse õigusnormiga, ei ole vastuolus seadusega, kui seadus võimaldab enamuse häältega sellise otsuse vastuvõtmist ja ei esine TsÜS § 38 lg 1 teises lauses sätestatud eeldusi. (p 31)


Aktsionäri kahju hüvitamise nõude aluseks teise aktsionäri vastu saab olla VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 289 lg 1 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 31). VÕS § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. ÄS § 289 lg 1 kohaselt vastutab aktsionär aktsionärina (s.o eelkõige kahjulike otsuste tegemisega) nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest. Lisaks on aktsionäril võimalik esitada nõue teiste aktsionäride vastu ka VÕS § 1043 alusel ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist eelkõige seadusest tuleneva kohustuse rikkumise korral (VÕS § 1045 lg 1 p 7) või heade kommete vastase tahtliku käitumise korral (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Mõlemad nõuded on VÕS § 1044 lg 1 järgi võimalik esitada ka koos VÕS § 115 lg-st 1 ja ÄS § 289 lg-st 1 tuleneva kahju hüvitamise nõudega. (p 44) VÕS § 115 lg 1 järgi peab aktsionär, kelle vastu selline kahju hüvitamise nõue esitatakse, olema rikkunud mingit oma kohustust teiste aktsionäride suhtes. ÄS § 289 lg 1 järgi peab ta olema tekitanud kahju süüliselt ja VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 järgi peab selline aktsionär olema kas rikkunud seadusest tulenevat kohustust või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. (p 45)


Tulenevalt ÄS § -de276 lg 1, 277 lg 1, 278 ja 279 lg 1 on aktsiaseltsil kohustus maksta aktsionäridele dividendi vaid juhul, kui üldkoosolek on sellise otsuse vastu võtnud. (p 23) Tegemist ei ole lüngaga seaduses, mida saaks täita kohtulahendiga, kasutades hea usu põhimõtet kui üldklauslit. Väikeaktsionäril, kes soovib saada aktsiaseltsist kasumit, ei ole võimalik nõuda äriühingult hea usu põhimõttele tuginedes dividendi maksmise otsuse vastuvõtmist. (p 24)


Õiguste kuritarvitamise tõkestamiseks ja teiste arvel ebaausate eeliste saavutamise eesmärgil tehtud otsuste vaidlustamiseks näeb TsÜS § 38 lg 1 teine lause ette eraldi õiguskaitsevahendi. Nimelt võib juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. See säte kehtib üldnormina ka aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuste vaidlustamisel ja selle eesmärgiks on muu hulgas ka vähemuse kaitse enamuse kuritarvituste vastu. (p 29)


Õiguste kuritarvitamise tõkestamiseks ja teiste arvel ebaausate eeliste saavutamise eesmärgil tehtud otsuste vaidlustamiseks näeb TsÜS § 38 lg 1 teine lause ette eraldi õiguskaitsevahendi. Nimelt võib juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. See säte kehtib üldnormina ka aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuste vaidlustamisel ja selle eesmärgiks on muu hulgas ka vähemuse kaitse enamuse kuritarvituste vastu. (p 29) Olukorras, kus enamusaktsionärid soovivad kasumit mitte jaotada, ei saa rääkida sellest, et enamusaktsionärid omandaksid vastuvõetud otsusega eeliseid enda või kolmanda isiku kasuks. See võiks olla nii juhul, kui on selgelt tuvastatud, et raha, mille aktsiaselts võiks maksta välja dividendina, saavad enamusaktsionärid aktsiaseltsist endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 30) Aktsionäride üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda, tuginedes vaid TsÜS §-le 32 ja § 138 lg-le 2. Vastuolu hea usu põhimõttega aga ei too kolleegiumi arvates kaasa võimalust tunnistada otsust kehtetuks ÄS § 302 lg 1 alusel kui seadusega vastuolus olevat otsust. Enamuse häältega vastuvõetud otsus, mis ei ole vastuolus ühegi konkreetse õigusnormiga, ei ole vastuolus seadusega, kui seadus võimaldab enamuse häältega sellise otsuse vastuvõtmist ja ei esine TsÜS § 38 lg 1 teises lauses sätestatud eeldusi. (p 31) TsÜS § 33 lg 1 järgi on hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Selliselt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 mõttes (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 20; 1. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12; 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10). (p 32) Üldkoosoleku otsust saab vaidlustada põhjendusega, et hääled on antud mingit seaduses sätestatud keeldu rikkudes, üksnes otsuse kehtetuks tunnistamise kaudu ÄS § 302 lg 1 alusel. Sellises olukorras ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks nõue, millega palutakse tuvastada vastupidise sisuga otsuse vastuvõtmine. Ka näiteks olukorras, kus on rikutud ÄS §-st 272 tulenevat aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet, saab otsuse sellise rikkumise tõttu üksnes kehtetuks tunnistada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 23). (p 33)


Kohtuotsus ei saa asendada aktsionäride tahteavaldusi tagasiulatuvalt, kuna sel juhul puuduks aktsiaseltsides varem vastuvõetud otsuste suhtes õiguskindlus. (p 38)

3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.


Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.


Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).


Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

3-2-1-63-12 PDF Riigikohus 23.05.2012

Mõistlik aeg lepingust taganemiseks peab olema võrreldav täitmise nõude aegumise tähtajaga. Vaatamata lepingu rikkumisele, ei pruugi lepingust taganemise mõistlik aeg mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul juhul, kui pooled vaidlevad lepingu täitmise üle. Pärast lepingu täitmise võimatuse ilmnemist peab lepingust taganeda sooviv pool lepingust taganema mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 23. veebruari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-09, p 12).

3-2-1-49-12 PDF Riigikohus 16.05.2012

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13.


Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13.


Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13. Garandil on vastuväite esitamisel keelatud tugineda üksnes nõudegarantii lepingule juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi. Muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi VÕS § 1028 jj alusel ning see hagi rahuldatakse. Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad.

3-2-1-137-10 PDF Riigikohus 20.12.2010

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.


AÕS § 71 lg 2 on nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on ka see, kui isik kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda.

3-2-1-7-10 PDF Riigikohus 31.03.2010
ÄS

Aktsionäridel on nii omavahelises suhtes kui ka suhtes aktsiaseltsiga kohustus vastavalt panustada aktsiaseltsi juhtimisse ja mitte kahjustada aktsiaseltsi või teiste aktsionäride õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua aktsionäri vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Seda kinnitab erinormina ÄS § 289 lg 1, mille järgi vastutab aktsionär just aktsionärina nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju eest. See ei välista aga VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel, st paralleelselt saab nõude esitada ka VÕS § 1043 alusel.

Kahju hüvitamise nõudmiseks ÄS § 403 lg 6 järgi ei piisa hagejale tekkinud kahjust ning asjaolust, et kostjad olid vastavalt nõukogu ja juhatuse liikmed, sätte kohaldamiseks peab hageja tooma esile konkreetset kostjate vastutust põhjendavad asjaolud. ÄS § 403 lg 6 on kahju hüvitamise erinorm, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide (kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Sättel on eraldiseisev tähendus üksnes selles osas, milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu liikmetel lisaks äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate vastu, st see loeb kohustusi ettenägevad sätted kaitsenormiks. Lisaks on ÄS § 403 lg-s 7 sätestatud eraldi aegumistähtaeg. Solidaarvastutus väljendab selle sätte puhul sama mõtet, mis on kajastatud VÕS §-s 137. ÄS § 403 lg 6 ei välista juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul alusel, mh muude deliktikoosseisude alusel.

Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.


Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.


Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2005. a otsus nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus nr 3-2-1-123-05, p 24).

See põhimõte ei ole siiski absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2) (VÕS § 127 lg 2 rakendamise kohta vt ka Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 14). Samuti võib puhtmajandusliku kahju hüvitamine tulla kõne alla kahju tekitamise puhul heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8), eelkõige kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks ongi kannatanule sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju tekitajale seetõttu ettenähtav. Ka ÄS § 403 lg 6 annab aktsionärile eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõude. Mõlemal juhul tekib aktsionärile kahju eelkõige tema aktsiate väärtuse vähenemise tõttu. Puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõue on kahtluseta olemas VÕS § 115 lg 1 (ja ÄS § 289 lg 1) alusel kohustuse rikkumisele tuginedes.


Lähtudes TsÜS §-st 65, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks teha aktsiate harilik väärtus, st turuhind. See on aga väärtpaberiturul vabalt mittekaubeldavate aktsiate puhul lisaks aktsiaseltsi üldisele majanduslikule seisundile sõltuv esmajoones sellest, millised õigused annavad aktsiad aktsiaseltsi juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda mh osaluse suurusest, aktsiaseltsi põhikirjast, aktsiate liigist tulenevatest võimalikest eriõigustest, vähemusosaluse puhul aga ka võimalikust õiguslikust seotusest (kokkuleppest) suuraktsionäriga aktsiaseltsi juhtimiseks. Aktsia annab ÄS § 226 järgi aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused. Äriseadustiku § 298 lg 1 järgi on aktsionäride üldkoosoleku pädevuses mh aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine (p 2), nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine (p 4), majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine (p 7), aktsiaseltsi lõpetamise, ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine (p 8). Üldkoosoleku otsus on ÄS § 299 lg 1 esimese lause järgi vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole üldkoosolekul esindatud häältest, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Mitmete oluliste otsuste tegemiseks näeb seadus ette suurema häälteenamuse, nt 2/3-line häälteenamus on ette nähtud põhikirja muutmise otsustamiseks (ÄS § 300 lg 1), aktsiakapitali suurendamiseks (ÄS § 341 lg 1) või aktsiaseltsi lõpetamiseks (ÄS § 365 lg 1). Aktsiate väärtust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.


Seadusega on üldiselt tagatud aktsionäride teavitamine aktsiaseltsi ühinemisest ning vähemalt 1/3 aktsiate omanikele ka võimalus ühinemist blokeerida (Vt käesoleva otsuse p 18-20).

Eelkõige aktsionäride kaitseks sätestab ÄS § 398 lg 1 lisaks, et kohus võib osaniku, aktsionäri, juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva ühinemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest. Tagamaks tehtud organisatsioonilise muudatuse pöördumatust ja seeläbi õiguskindlust, näeb ÄS § 403 lg 5 aga ette, et ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. Samas näeb ÄS § 398 lg 3 vähemusaktsionäride kaitseks ette, et kui osade või aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda ühendavalt ühingult nn tagasimakset. Aktsiaseltside ühinemise korral peab ühendava ühingu aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutumise otsustama alati aktsionäride üldkoosolek, v.a kui põhikirjas on see võimalus delegeeritud nõukogule või erandlikult juhatusele. See kehtib ka juhul, kui ühinemislepingut ei pea ÄS § 421 lg 4 järgi heaks kiitma ühendava aktsiaseltsi aktsionärid. Selliselt on mh tagatud, et aktsiate osalussuhe ei muutuks aktsionäride teadmata (Vt käesoleva otsuse p 24 ja 25). Ühinemisest peab igal juhul nõukogu liikmeid informeerima. Sellega tagatakse nõukogu ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigused asjaolude selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigus nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist. Erandliku regulatsiooni ühinemise läbiviimiseks annab ÄS § 421 lg 4. Säte baseerub (nagu muugi ühinemise regulatsioon) Euroopa Liidu Nõukogu 9. oktoobri 1978. a direktiivil nr 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist, konkreetselt direktiivi art-l 27. Sätte mõte on lihtsustada ja kiirendada ühinemise läbiviimist nn kontsernisiseste ühinemiste puhul. Heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks ei saa lugeda aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul võib lugeda tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks, aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.


Kui aktsiakapitali suurendatakse, ilma et seda oleks otsustanud aktsionäride üldkoosolek (kui just põhikirjas ei olnud aktsiakapitali suurendamise õigust delegeeritud), on toimitud õigusvastaselt ja registripidaja peab keelduma aktsiakapitali suurendamise ja ühinemise sissekandmisest. Kui registripidaja seda õigusvastaselt siiski teeb, võib see olla aluseks mh riigivastutusele.


Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsus nr 3-2-1-79-05, p 12; 25. aprilli 2007. a otsus nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2007. a määrus nr 3-2-1-90-07, p 13).

3-2-1-132-09 PDF Riigikohus 15.01.2010

Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-70-09.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-100-07.


VÕS § 88 lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib olla antud ka vaikimisi vastavalt tavale või praktikale. Seega võib võlgnik täitmise järjekorda määrates tugineda poolte praktikale, mis võib olla erinev lepingus kokku lepitust. Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks lepingus kokkulepitud järjekorras. Eelkõige juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras, peab võlausaldaja sekkuma aktiivselt võlgniku täitmisse.

3-2-1-70-09 PDF Riigikohus 17.06.2009

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-07.

VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.

Kokku: 8| Näitan: 1 - 8

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json