ERAÕIGUSTsiviilõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-15-10683/64 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.12.2017
TsK

Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (TsMS § 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). (p 24)


Tulenevalt TsMS § 673 lg 4 ei hakka vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24-25). (p 25)


TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11).

Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). (p 18.1)

Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda.

Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).

Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).

Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)

Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)


Nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st kannatanu tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Samas ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. (p 22)


Kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord) ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).

Töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Töötaja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38).

Töötajal tuleb tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. (p 22)

Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41).

Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42-44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). (p 23)


Õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb nii varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes kui ka TsÜS § 153 kontekstis lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu 14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12; 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). (p 18.2)


Perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. (p 20.1)

3-2-1-53-15 PDF Riigikohus 27.05.2015

Aegumine on läbirääkimiste tõttu TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud eelkõige ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida kokkuleppel lahendust. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 32, 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12, 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28). (p 11)


Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)


Kui üks lepingupool tasub teisele kohustust täites rohkem, kui ta oleks lepingu alusel kohustatud, saab ta enam tasutu VÕS § 1028 alusel tagasi nõuda. (p 10)

Kindlustusandja saab kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga soodustatud kolmandale isikule enam makstud hüvitise VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-12, p 24). (p 10)

3-2-1-135-14 PDF Riigikohus 19.12.2014

TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eeldustena tuleb üldjuhul teha kindlaks, kas kohustatud isik on käitunud õigusvastaselt ja on selles süüdi ning kannatanule on tekkinud kahju. Lisaks tuleb tuvastada, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. (p 12)

TsÜS § 160 lg 1 alusel peatub aegumine mh hagi esitamisega kriminaalasjas. Ainuüksi asjaoludest, et hageja võis olla kriminaalmenetluses kannatanuks ning kriminaalasjas hagi esitanud isik palus kahjuhüvitise kanda hageja pangakontole, ei saa järeldada, et ta esitas selles menetluses tsiviilhagi. (p 11)


Kui tsiviilkohtumenetluses esitatud hagi aluseks on samad asjaolud, millel põhines kriminaalmenetlus, võib aegumise vastuväite esitamine olla hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 2). (p 14)


TsÜS § 158 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et aegumise katkemine on seotud õigustatud isiku tahteavaldustega. Aegumise katkemise eelduseks on asjaolu, et nõuet on tunnustanud kohustatud isik. (p 13)

3-2-1-144-13 PDF Riigikohus 24.03.2014

NB! Seisukoha muutus!

Kolleegium muudab 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud seisukohta, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Hagi esitamine kostja vastu nõude rahuldamiseks on käsitatav ühtlasi tahteavaldusena nõude maksmapanekuks ja seetõttu tuleb kohaldada ka TsÜS § 136 lg-t 8, mille järgi tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäeva sattumisel riigipühale või muule puhkepäevale loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. (p 12)

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json