ERAÕIGUSTsiviilõiguse üldregulatsioon

Teksti suurus:

Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-157-14 PDF Riigikohus 18.02.2015
KAS

Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma ega see, et võlausaldaja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. (p 11)


Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 12)

Liisinguandja peab tõendama ka VÕS § 367 lg-s 4 nimetatud lisakulud. Hüvitada tuleb üksnes ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud. (p 13)

3-2-1-147-14 PDF Riigikohus 11.02.2015

ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)


Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)


Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22) Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)


Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)


Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15) Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)


Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15) Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)


AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)

3-2-1-133-14 PDF Riigikohus 03.12.2014

vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22.

3-2-1-108-14 PDF Riigikohus 12.11.2014

Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. (p 19)


VÕS § 42 kontekstis ei saa hinnata intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. (p 18)

3-2-1-88-14 PDF Riigikohus 08.10.2014

Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel (p 13).

Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu (p 11).


Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu lahendi ja annab oma lahendis ringkonnakohtule juhise, mis seisneb asjas oluliste asjaolude tuvastamises, siis juhise järgimiseks ei piisa üldsõnalistest järeldustest, mis ei põhine asjas tuvastatud faktilistel asjaoludel (p 10).

3-2-1-18-14 PDF Riigikohus 09.04.2014

Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS §-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.


Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.


Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).


Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.

Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.


Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).


TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).


Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.


Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).

Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.


Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.

Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.


Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).


Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused: • asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing); • kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest; • õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20). Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.


Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.


TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.


Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).

3-2-1-186-13 PDF Riigikohus 05.03.2014

TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus. (p 16) Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on laenuandjal võimalik tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr ( (p 17)

Laenuvõtja jaoks ei ole kohustuste väärtuse vahe oluline eelkõige juhul, kui tal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga), kuid ta kasutas suurema intressiga kiirlaenuteenust põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle kiirem või mugavam ning laenuintressi suurusel ei olnud laenuotsuse tegemisel määravat tähtsust. See tähendab aga sisuliselt, et laenuvõtja tegi tehingu olukorras, kus ta ei olnud sunnitud tehingut tegema, vaid tal oli kasutada ka mõistlikke alternatiive, st laenuvõtja ei olnud tegelikult sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Tähtis ei ole, kas sundolukord võis tekkida (nt töö kaotamise tõttu) hiljem (laenu tagastamise ajal). (p 18)

Asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta. (p 19) Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahe tasakaalust väljas olekule olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord). Tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. (p 20) TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra oluline kriteerium on mh ka laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel. Majanduslik olukord aitab selgitada laenuvõtmise motiive. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki. (p 21) Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. (p 22) TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võib olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär (viimati, 2014. a jaanuaris oli tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,13% aastas). Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). (p 23)

3-2-1-169-13 PDF Riigikohus 19.02.2014

KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). (p 21)


Laenulepingu tühisuse tuvastamiseks heade kommete vastasuse tõttu peab kohus esmalt tuvastama, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollima, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja kui tehingu tühisusele tugineda sooviv pool peab soorituste väärtuste vahe tõendamiseks näitama esmalt ära, milline on võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahe (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 8). Üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 p-d 1 ja 2. (p 19)


Kohus peab võtma selge seisukoha selles, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). (p 12)


Nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb. (p 12)


VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on tehingu tühisus. (p 28)

VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nii varem sõlmitud kokkulepped intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise kohta, kui ka sellised kokkulepped pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus, mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. (p 29) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)

Viivisemäära sätestamine fikseerimata (ja teisele poolele ettenähtamatu) suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. (p 32)


Viivisemäära sätestamine fikseerimata ja teisele poolele ettenähtamatu suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, võib olla teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. (p 32)


Tarbijakrediidilepingule tuleneb seadusest mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). (p 15) KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle rikkumisest tulenevate nõuete kohta Riigikohtu 27. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24, 25). (p 21)

3-2-1-149-11 PDF Riigikohus 06.02.2012

Poole soov asja arutamisel kohtuistungil isiklikult osaleda võib õigustada istungi edasilükkamist, kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole huvid jääda piisava kaitseta (eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil osaleda mõjuval põhjusel. Samas tuleb tõkestada, et menetlust sellega asjatult ei venitataks, ja tagada poolte võrdõiguslikkus (TsMS §-d 2 ja 7).


Kokkulepe, mis kohustab abikaasat maksma abikaasale raha ainuüksi hüvitisena (leppetrahvina) abielu lahutamise eest, on tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt abielu lahutamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 alusel (vt tehingu vastuolu kohta heade kommetega ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30).


Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).


Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).

3-1-1-3-10 PDF Riigikohus 14.04.2010

Nn kolmnurkkelmusena käsitatakse õigusteoorias olukorda, kus petetu (varakäsutuse tegija) ja isik, kelle arvel toimub varalise kasu saamine, ei lange kokku. See tähendab, et petetu ei tee varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel.


Otsustamaks, kas süüdistatav sai varakäsutuse tagajärjel KarS § 209 mõttes varalist kasu, tuleb võrrelda süüdistatava varalist seisu enne ja pärast varakäsutust. Kui varakäsutusega on kannatanu vara reaalselt teisele isikule üle läinud, ei võeta KarS § 209 mõttes varalise kasu olemasolu tuvastades üldjuhul arvesse kannatanu võimalikke tsiviilõiguslikke nõudeid, mis tal seoses varakäsutuse tegemisega on tekkinud.


Kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka.


Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda.


Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.


Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6.)


Tsiviilhagi lahendades ei või kohus tulenevalt TsMS §-st 439 otsuses ületada kannatanu nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Kohtu roll tsiviilhagis esitatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel ei piirdu tsiviilhagis märgitud kvalifikatsiooni kontrollimisega. TsMS § 438 kohaselt peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. Nimetatud säte kohustab kohut muu hulgas õigesti kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevatele asjaoludega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

Kohus võib kannatanu poolt deliktiõiguslikul alusel esitatud nõude rahuldada ka lepinguõiguslikul alusel (3-2-1-134-05, p 16).

Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (3-1-1-60-07, p 33). Kui õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega (3-2-1-144-07, p 16).


Kinnisasja ei ole võimalik KrMS § 142 kohaselt arestida mingile rahalisele väärtusele vastava kinnistu osa ulatuses.

TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (3-1-1-22-07, p 9.4).

Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 järgi seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses (3-2-1-26-09, p 9).

Tsiviilhagi tagamise otsustuse täitmine kriminaalmenetluses võib ka kohtumenetluse staadiumis toimuda menetleja, s.o kohtu initsiatiivil. See tähendab ka seda, et kinnisasja suhtes mingi hagi tagamise meetme kohaldamise otsustanud kohus saadab oma lahendi kinnisasja asukoha järgsele kinnistusosakonnale täitmiseks sõltumata sellest, kas kannatanu on täitmiseks saatmist eelnevalt kohtult taotlenud või mitte. TsMS § 387 lg 2 teine lause ei ole tulenevalt KrMS § 148 lg 8 mõttest kriminaalmenetluses kohaldatav.


Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Tegemist ei pea olema üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega tsiviilõiguslikus mõttes. Muu hulgas on kriminaalmenetluses tsiviilhagis võimalik esitada kohustuse täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1), alusetu rikastumise nõude (võlaõigusseaduse 52. peatükk), kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65) ja vindikatsiooninõue (AÕS § 80).


Müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, on TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing ja seega TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine.

Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest varjatud tehing. TsÜS § 89 lg 3 kohaselt kehtib varjatud tehing juhul, kui see vastab sellise sisuga tehingu kehtivuse eeldustele, sh vorminõuetele.

Vorminõuet järgimata tehtud kinnisasja võõrandamise kohustustehing muutub AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. (3-2-1-32-06, p 15; 3-2-1-111-07, p 14 ja 3-2-1-117-09, p 17).

Asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust tuleb hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. Näiteks müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus (3-2-1-140-07, p 31).

Olukorras, kus kinnisasja võlaõiguslik võõrandamistehing osutub tsiviilseadustiku üldosa seaduse 5. peatüki mõttes kehtetuks, asjaõigusleping omandi ülekandmiseks aga kehtib, on õiguslik olukord järgmine. Tühise võõrandamislepingu alusel kinnisasja üleandja võib kinnisasja omandajalt TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1 esimese lause ja § 1034 lg 3 alusel nõuda kinnisasja omandiõiguse tagastamist, kinnisasja omandaja notariaalset nõusolekut asjaõiguslepingu sõlmimiseks tühise lepingu alusel omandatud kinnisasja tagastamiseks, samuti kinnisasja valduse tagastamist ning omandaja poolt kinnisasjast saadud kasu (sh TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud kasutuseeliste) hariliku väärtuse hüvitamist, kui kasu väljaandmine natuuras ei ole võimalik. Kinnisasja omandaja nõusoleku (tahteavalduse) kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 kohaselt asendada kohtuotsusega. (vt ka 3-2-1-140-07, p 16; 3-2-1-136-05, p-d 22 ja 26.)

Kui kinnisasja võõrandamise aluseks on vastastikune tehing (eeskätt ostu-müügileping), mis osutub tühiseks, peab ka kinnisasja võõrandaja restitutsiooni korral tema poolt tühise müügilepingu alusel saadu välja andma, kusjuures VÕS § 1034 lg 3 kohaselt tuleb lepingupooltel nende poolt saadu välja anda samaaegselt. See tähendab seda, et kohtuotsuse resolutsioonis kohustatakse ostjat kinnistusraamatu omandikande muutmise nõusoleku andmiseks, asja valduse tagastamiseks ja asjast saadud kasu väljaandmiseks üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui ostjale samaaegselt tagastatakse tema poolt makstud müügihind ning hüvitatakse sellelt saadud intressid (VÕS § 1032 lg 2 lause 1 ja § 1034 lg 3), samuti hüvitatakse asjale heauskselt tehtud kulutused (VÕS § 1033 lg 2).

Kui kehtetu on asjaõiguslik kokkulepe kinnisomandi üleandmiseks, siis omandajal selle alusel omandiõigust ei teki ja kinnistu tegelik omanik saab AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu kandest puudutatud isikutelt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Nõusolekut saab TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi asendada kohtuotsusega. (3-2-1-140-07, p 16). Juhul, kui tegelik omanik on kaotanud ka kinnisasja valduse, saab ta samaaegselt kinnistusraamatu kande parandamise nõudega (AÕS § 65 lg 1) esitada AÕS § 80 alusel vindikatsiooninõude, s.o asja omaniku nõude asja ebaseaduslikult valdava isiku vastu asja väljanõudmiseks omaniku valdusse.

Kui kinnistusraamatu kanne on tehtud nn mittetehingu alusel, s.t näiteks juhul, kui kohustus- ja käsutustehingu on kinnisasja omaniku või tema esindajana esinedes teinud kõrvaline isik identiteedipettust kasutades, on kinnistusraamatust ebaõigesti välja kantud isikul üldjuhul AÕS § 65 lg-st 1 ja AÕS §-st 80 tulenevad nõuded.

3-2-1-80-09 PDF Riigikohus 05.10.2009

Tulenevalt TsÜS § 129 lg-st 1 on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Selleks, et esindusõiguseta isiku tehtud tehing kehtiks, peab isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle heaks kiitma.


Asjaolu, et isik soovis osta asja käibemaksu tasumata, ei muuda poolte sõlmitud lepingut näilikuks või heade kommetega vastuolus olevaks. Poolte kokkulepe jätta töö eest tasumisel maksmata käibemaks ei muuda poolte sõlmitud lepingut tühiseks.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json