Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-05, p 15; 17. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-10, p-d 10 ja 11). (p 10)

TsMS § 371 lg 1 p-st 4 tulenev asja korduva menetlemise keeld on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel, ning valesti menetlusse võetud hagi menetluse lõpetamise kohustus on ka kõrgema astme kohtul, sh Riigikohtul. (vt nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 11). (p 9)

Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga) (vt nt Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-05, p 15; 17. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-10, p-d 10 ja 11). (p 10)

TsÜS § 150 lg 2 sätestab õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõude, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, ning kõnealuse nõude eeldused on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega (vt Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-10, p 13). (p 10.3)

Nii TsÜS § 150 lg 2 järgi rikastumise eest hüvitise nõudmiseks kui ka alusetu rikastumise väljaandmise nõude rahuldamiseks peab kohus olema tuvastanud, et rikastunud on kostja, piisav ei ole kolmandate isikute rikastumine. Vastasel juhul muutuks piir kahju hüvitamise nõudega ebamääraseks. (p 11.1)

Kostja rikastumist TsÜS § 150 lg 2 mõttes saab eeldada olukorras, kus tõendatud on nii muud nõude eeldused kui ka asjaolu, et keegi on rikkumisest kasu saanud ja on usutav, et selleks võib olla kostja (vt hea usu põhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse ümberpöördumise kohta nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 11.2)

Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). (p 11.2)

Kostja rikastumist TsÜS § 150 lg 2 mõttes saab eeldada olukorras, kus tõendatud on nii muud nõude eeldused kui ka asjaolu, et keegi on rikkumisest kasu saanud ja on usutav, et selleks võib olla kostja. Sel juhul peab kostja tõendama, et tema ise ei ole rikastunud. Tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või aga olla üllatuslik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 14). (p 11.2)

Kui tsiviilkohtumenetluses esitatud hagi aluseks on samad asjaolud, millel põhines kriminaalmenetlus, võib aegumise vastuväite esitamine olla hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu (TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 2). (p 14)

TsÜS § 158 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et aegumise katkemine on seotud õigustatud isiku tahteavaldustega. Aegumise katkemise eelduseks on asjaolu, et nõuet on tunnustanud kohustatud isik. (p 13)

TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eeldustena tuleb üldjuhul teha kindlaks, kas kohustatud isik on käitunud õigusvastaselt ja on selles süüdi ning kannatanule on tekkinud kahju. Lisaks tuleb tuvastada, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. (p 12)

TsÜS § 160 lg 1 alusel peatub aegumine mh hagi esitamisega kriminaalasjas. Ainuüksi asjaoludest, et hageja võis olla kriminaalmenetluses kannatanuks ning kriminaalasjas hagi esitanud isik palus kahjuhüvitise kanda hageja pangakontole, ei saa järeldada, et ta esitas selles menetluses tsiviilhagi. (p 11)

Ajavahemik, mil juriidilisel isikul ei ole õigusvõimet, on käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana. Analoogia korras on sellisele olukorrale kohaldatav TsÜS § 165, milles sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada (piiratud teovõime tõttu).

TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude. Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.

Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Äriühingu registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, p 31). Eeltoodud põhimõte on analoogne TsÜS §-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku elusoleku kohta sätestatuga.

AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-01, p 3).