Tsiviilseadustiku üldosa seadus (lühend - TsÜS)

TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). (p 11.2)

Kui laenulepingu ülesütlemisteates on korraga esitatud nii teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus, ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks. (p 12)

TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). (p 13)

Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 11 ja Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14). Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil. (p 13.1-13.2)

Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. (p 14)

Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. (p 14)

TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks ja reguleerib tahteavalduse kättetoimetamisega seotud riski üldnormiga võrreldes erinevalt. Seda eesmärgil, et kaitsta enam lepingupoolt, kelle suhtes on teine lepingupool oma kohustusi rikkunud. Niisuguses olukorras pannakse TsÜS § 70 järgi tahteavalduse hilinemise või kaotsimineku risk rikkunud lepingupoolele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-151-11, p 12). Selleks, et rikkuja kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, tuleks tahteavalduse tegijal tõendada, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Tahteavalduse edastamise mõistlikuks ja tavapäraseks viisiks saab pidada ka kirja saatmist posti teel. Sellisel juhul tuleb TsÜS § 70 järgi lugeda tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil kiri pidanuks tavapäraselt saaja postkasti jõudma. (p 13)

Kui elamiseks mõeldud lepinguese ei vasta elementaarsetele elamistingimustele, on tegemist eelduslikult lepingueseme puudusega VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi (st tegemist ei ole eritingimustega, milles pooled peavad kokku leppima) ning müüja saab oma vastutuse selle eest välistada üldjuhul üksnes siis, kui ta on puuduse enne müügilepingu sõlmimist ostjale avaldanud (vt ka RKTKo nr 3-2-1-129-12, p 23 ja 26). Sellisteks elementaarseteks tingimusteks on üldjuhul töökorras pliit, vee kasutamise võimalus ja muude võimaluste puudumisel töökorras kogumiskaev, mille olemasolu korral oleks võimalik elamut pidevalt kasutada (vt puudusega küttekolde lugemise kohta lepingutingimustele mittevastavaks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi – RKTKo nr 3-2-1-115-04, p 21). (p 11)

VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaldamisel on müüja teadma pidamise hindamisel oluline arvestada mh asjaolu, kui kaua on asi müüja omandis olnud (sõltumata sellest, kas asja omanik on ka selle kasutajaks). Arvestades omaniku staatusest tulenevaid õigusi ja kohustusi, saab pikemat aega asja omanud müüja puhul eeldada, et ta peab teadma vähemalt asja sellistest puudustest, mis on selle tavapärasel kasutamisel igale kasutajale hõlpsasti äratuntavad. Tavapärasele kasutajale on hõlpsasti äratuntavaks puuduseks see, kui asi ei vasta selle elementaarsele kasutusotstarbele (asi ei kõlba selleks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse). Seega tuleb pikka aega kinnistut omanud müüja puhul (sõltumata sellest, kas ta on ka selle kasutajaks) eeldada, et ta peab teadma vähemalt sellest, et kinnistul asuv elamu ei vasta elementaarsetele elamistingimustele. (p 14)