Valla- ja linnaeelarve seadus (lühend - VLES)

Omavalitsusüksuste ja riigi vahelisi suhteid reguleerides peab seadusandja arvestama õigusriigi põhimõttega, mille üheks osaks on õiguskindluse põhimõte. Õiguskindlus nõuab muu hulgas seda, et õiguse subjektid saaksid olla kindlad kehtestatud normide püsimajäämises (õiguspärase ootuse põhimõte). (p 39)

Omavalitsusüksustel peab olema võimalik tegutseda mõistlikus ootuses, et nende ülesannete rahastamiseks kehtestatud regulatsioon püsib stabiilsena ning et seda ei muudeta ootamatult omavalitsusüksustele ebasoodsamaks. Iga õigusakt, millega seda tehakse, riivab õigust rahastamissüsteemi stabiilsusele ka juhul, kui see ei põhjusta omavalitsuslike ülesannete rahastamise ebapiisavust. Niisuguseks riiveks ei saa aga pidada olukorda, kus omavalitsusüksuste tulud vähenevad riigivõimu sekkumiseta (nt maksulaekumiste kahanemise tõttu). (p 40)

Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa aga olla eesmärk omaette. Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide muutmine ebasoodsamaks ei ole välistatud. Rahastamissüsteemi stabiilsus ei saa tähendada mingil ajal kehtiva regulatsiooni ja koos sellega ka sel ajal tagatud rahastamise taseme püsimist igaveseks. Omavalitsusüksused ei saa loota, et nende rahastamist reguleerivaid õigusakte mitte kunagi ei muudeta. Riigil on õigus rahastamist reguleerivaid õigusakte vajadusel ümber kujundada. (p 40)

Õigus võtta võlakohustusi ei ole piiramatu õigus ning seda võib piirata samadel tingimustel kui PS § 154 lõikest 1 tulenevat enesekorraldusõigust. VLES § 8¹ kehtestati põhiseaduses sätestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid järgides ning säte vastab õigusselguse ja PS § 3 lõike 1 esimese lause nõuetele. (p 29)

Riigil on kohustus luua selline rahastamissüsteem, mis kindlustab omavalitsusüksustele piisavad rahalised vahendid omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. (p 56) PS § 154 lg-st 2 tuleneb omavalitsusüksuse õigus sellele, et talle seadusega pandud riiklikud kohustused oleksid täies ulatuses rahastatud riigieelarvest. (p 74) Seejuures tuleb tagada, et omavalitsusülesannete täitmiseks eraldatav raha oleks eristatav riiklike kohustuste täitmiseks eraldatavatest vahenditest. (p 91)

Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem peab olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. (p 56)

Omavalitsuslike ülesannete rahastamist reguleerivate õigusaktide ebasoodsas suunas muutmine ei ole välistatud. (p 81) Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. (p 83)

Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). (p 53) PS § 154 lg-st 1 tulenevat õigust ja kohustust on omavalitsusüksusel võimalik järgida üksnes juhul, kui tal on selleks piisavalt raha. Seetõttu eeldab PS § 154 lg-s 1 sätestatud enesekorraldusõigus juba olemuslikult, et omavalitsusüksustele oleks tagatud õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Sellist tõlgendust toetab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9. (p 55)

Omavalitsuslike ülesannete rahastamise tase peab olema vastavuses omavalitsusüksusele pandud ülesannete mahuga. Lisaks seaduses sätestatud kohalike ülesannete täitmisele peab omavalitsusüksusel enesekorraldusõiguse teostamiseks olema raha ka selleks, et otsustada ja korraldada seaduses sätestamata olulisi kohaliku elu küsimusi. (p 65) Õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei hõlma õigust sellele, et kord juba saavutatud kohalike ülesannete rahastamise taset mitte kunagi ei vähendataks. (p 68)

PSJKS § 7 kohaselt on omavalitsusüksuse volikogu võimalus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks piiratud. Omavalitsusüksuse volikogu ei saa taotleda õigusakti või selle sätte tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse mis tahes normiga, vaid üksnes põhiseaduse mõne sellise normiga, mis kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka. Kui põhiseaduse norm, millele taotluses tuginetakse, ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis, on taotlus PSJKS § 7 kohaselt lubamatu ja tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kui aga põhiseaduse norm kuulub kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste hulka, on taotlus lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata. (p 45) Kui omavalitsusüksuse volikogu vaidlustab õigusakti või sätte põhiseaduse mitme normi alusel, millest mõni on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mõni aga mitte, on taotlus lubatav. (p 46)

Varasemas praktikas on leitud, et omavalitsusüksuse volikogu taotluse lubatavuse hindamiseks tuleb ka kontrollida, kas vaidlustatud õigusakti või sätte puhul on kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik (vt nt Riigikohtu 16.01.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-9-06, p-i 16 ja 19.01.2010. a otsuse asjas nr 3-4-1-13-09, p-i 17). (p 47) PSJKS § 7 kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkus taotluse lubatavuse eeldus. Järeldus, et mingi õigusakti või sätte puhul ei ole kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalik, tähendab sisuliselt seda, et riive puudumine on ilmselge. Kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatise riive (ilmselge) puudumine tähendab, et õigusakt või selle säte ning kohaliku omavalitsuse põhiseaduslik tagatis ei ole vastuolus. (p 48)