Karistusseadustik (lühend - KarS)

Eeluurimiskohtunikule esitatav menetlustoimingu loa taotlus ja selles sisalduv kuriteokahtluse kirjeldus peavad olema keeleliselt korrektsed ja loogiliselt struktureeritud. Kuriteokahtluse sisu tuleb edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Menetlustoimingu loa taotluse ülekoormamine ebaolulise infoga ja selle ebaselgus takistavad kohtul taotlust piisavalt kiiresti lahendada, riivavad kaitseõigust ja suurendavad menetluskulusid. Maakohus on pädev jätma ebaselge taotluse käiguta ja andma prokuratuurile tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. (p 17)

Isiku võimaliku kuriteoga saadud vara (KarS 83¹) ehk kriminaaltulu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada ka kuludega, mis isik tegi arvatavalt müüdud võltskaupade soetamiseks ja nende edasimüügiks, sh transpordi-, palga- ja rendikulu (vt RKKKm nr 1-20-3925/21, p-d 31–33). (p 27)

Raha, mida toimepanija kasutab müüdud võltskaupade kui KarS § 227 lg-s 1 sätestatud kuriteo vahetu objekti soetamiseks ja edasimüügiks, on käsitatav tahtliku süüteo toimepanemise vahendina (KarS § 83 lg 1). (p 28)

Võltskaupu soetades ja nende edasimüügiks kulutusi tehes kulutab toimepanija raha kui kuriteovahendi KarS § 84 mõttes ära. Järelikult tuleb kohtul selles olukorras kaaluda, kas on põhjendatud mõista isikult lisaks kriminaaltulule konfiskeerimise asendamise korras välja ka summa, mis vastab võltskauba ostmiseks ja turustamiseks kasutatud raha kui kuriteovahendi väärtusele. (p 28)

KrMS § 141⁴ lg 1 ja § 142 kohaldamisel kehtib nii seoses põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemise kui ka tagamisabinõu aluse tuvastamisega lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard (RKKKm nr 3-1-1-117-16, p 17). (p 29)

Mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt reegel, millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Karistusest tingimisi vabastamine on üldjuhul võimalik vaid väikese raskusastmega kuritegude puhul (RKKKo nr 3-1-1-14-02, p 6.1). Süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab kergemate kuritegude korral lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 17). Täielikult ei ole siiski välistatud KarS §-de 73 ja 74 kohaldamine ka raskemate kuritegude puhul. Sellisel juhul on lävend aga kohtupraktika kohaselt kõrgem, st siis võib mõistetud karistuse jätta täitmisele pööramata vaid tingimusel, et kuriteo toimepanemist ja süüdlase isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud esinevad üheaegselt (RKKKo nr 3 1 1-20-16, p 15). (p-d 22 ja 23)

Kuritegelikku ühendust ei saa ega tohi mõtestada kui lihtsalt mõnevõrra paremini organiseerunud kuritegude toimepanemiseks koondunud kaastäideviijate gruppi. KarS § 255 hõlmab ainult spetsiifilistele tingimustele vastavaid ühendusi, mille kuritegelik potentsiaal ja selle võimalik vallandumine on juba eraldivõetult ohtlik ning avalikku julgeolekut ohustav. Kuritegelikku ühendust iseloomustavad selle püsivus, kindel struktuur ja eesmärk ning ka see, et sellisesse ühendusse kuuluv isik allub organisatsiooni osana ühenduse tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Oluline on väga selgepiiriliselt eristada kuritegelikku ühendust kaastäideviijate gruppidest, mis võivad olla isegi püsivama liikmeskonnaga ja tegutseda pikema aja vältel, kuid mis ei lähe kaugemale teadlikust ja tahtlikust koostegutsemisest üksikkuritegude toimepanemisel. (Vt RKKKo nr 1-16-6452/340, p-d 37–45 ja RKKKo nr 1-18-10100/141, p-d 8 ja 9.) (p 181)

Kohus pole KrMS § 141⁴ lg-s 1 loetletud varalise nõude tagamise abinõude valikul seotud prokuratuuri hinnanguga ning võib kontrollida ja isegi peab kontrollima, kas faktilised asjaolud, mis ei erine prokuratuuri kirjeldatust oluliselt, annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 141⁴ lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks (vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 14). (p 229)

KrMS § 141⁴ lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või rahalise või varalise karistuse tagamiseks võib vara arestida KrMS §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid. Kohtupraktika kohaselt tuleb rahalise nõude tagamisel mh arvestada ka TsMS § 385 esimest lauset, milles nähakse ette, et rahalise nõudega hagi tagamise määruses määratakse kindlaks rahasumma, mille maksmisel selleks ettenähtud pangakontole või millises ulatuses pangagarantii esitamisel lõpetatakse hagi tagamise määruse täitmine. TsMS § 385 teise lause kohaselt tühistab kohus sel juhul kostja avalduse alusel hagi tagamise abinõu ja asendab selle raha või pangagarantiiga. (Vt RKKKm nr 1-21-7774/14, p 31; RKKKm nr 3-1-1-75-14, p-d 47–49.) (p 243)

Kui riik ei jõua enne kuriteo aegumistähtaja möödumist jõustunud süüdimõistva otsuse tegemiseni, tuleb tal KrMS § 183 lg 1 kohaselt kanda süüdistatava kriminaalasja menetlemisega seotud kulu. (p 234)

1. jaanuaril 2015 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt tuleb kuriteo aegumistähtaega arvestada kuriteo lõpuleviimisest. Enne seda kuupäeva kehtinud karistusseaduse kohaselt arvestati kuriteo aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest. (p 162)

Äriühingu majandusaasta eelaruanne ja jooksev aruanne on käsitatavad dokumendina KarS § 344 lg 1 mõttes. Tegemist on kirjalike aktidega, mis peavad andma ülevaate pangalt laenu taotlenud äriühingu majanduslikust olukorrast. Aruannetes kirjeldatud teave annab aluse laenu saamiseks ning aruannete võltsimisega kahjustatakse seega KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisuga kaitstavat õigushüve. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21.) (p 199)

Olukorras, kus ringkonnakohus refereerib süüdistust puudutavaid prokuratuuri ja kaitsjate apellatsioonide seisukohti, kuid ühelegi apellantide väitele ei vasta ega maakohtu otsuse muutmata jätmist ei põhjenda, on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikuma rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 700). Niisugusel juhul jätab ringkonnakohus kuriteo kohta seadusliku aluseta otsuse põhiosa koostamata. (p 202)

Kui süüdistusakti teokirjeldust pole süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähtsate faktiliste asjaoludega sisustatud, ei saa seda puudust kõrvaldada paranduste või täiendustega kohtuvaidluste käigus (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 67). Niisugune arusaam oleks vastuolus KrMS § 154 lg 3 p 2 ja § 268 lg-te 1 ning 5 nõuetega. Samuti viiks see süüdistatava kaitseõiguse rikkumiseni. Kohtumenetluse pooled tohivad kohtuvaidluste raames kriminaalmenetluse esemeks olevatele asjaoludele ning tõenditele antavat hinnangut teatud ulatuses muuta või täiendada, kuid seejuures peavad nad jääma süüdistusakti teokirjelduses toodud oluliste faktiliste asjaolude juurde. (p 183)

Kohtuotsus ei tohi tugineda oletustele ning see peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ja üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, mille järgi lubavad olemasolevad tõendid väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt nt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 191)

KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatu kujutab endast tõendamissituatsiooni, mille puhul peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning mida nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, millist teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. (RKKKo nr 1-21-5115/53, p-d 50 ja 51) Kui kohus leiab, et need ütlused on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega, ei või neile kohtulahendit rajada. (p 194)

Hinnang, mille kohaselt rajaneks kohtulahend üksnes või valdavas ulatuses ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ei võrdu tõdemusega, et need ütlused on tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuse võib tingida tõendi kogumise korra oluline, korduv või tahtlik rikkumine (vt RKKKo nr 1-21-5115/53, p 48). KrMS § 15 lg 3 ei reguleeri aga tõendi kogumise tingimusi, vaid määrab kindlaks, missugused nõuded esitatakse kohtuotsuse tegemisele tulenevalt kohtuliku arutamise vahetuse põhimõttest. Sellest lähtudes ei tunnistata konkreetset tõendit lubamatuks, vaid sedastatakse üksnes seda, et kohtulahendit nimetatud tõendile rajada ei saa. (p 195)

Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p-le 6¹ tuginevalt. (p 203)

Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist (KarS § 83²) kohaldatakse õigusjärelmina konkreetse kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest. Selleks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 83² mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 83² lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 83² lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (Vt RKKKm nr 1-23-4049/16, p 16.) (p 210)

Kuna laiendatud konfiskeerimine on just menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemisest sõltuv õigusjärelm, pole selle kohaldamine välistatud ka siis, kui eeldatavat kuritegu saaks pidada aegunuks või sellele ei saaks kohaldada Eesti karistusseadust. Eeltoodust lähtudes ei saa kõneleda ka sellest, et vara laiendatud konfiskeerimine rikub KarS § 5 lg-s 3 sätestatud põhimõtet või on põhiseadusega vastuolus. (p 211)

Kriminaalmenetlus tervikuna ja üksikud menetlustoimingud on suunatud kriminaalasjas tõe väljaselgitamisele eesmärgiga karistada teo toime pannud isikut. Seepärast on isikul teatud ulatuses kohustus taluda tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid. (Vt RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60.) Põhiõiguste riivest tingitud piiranguid ei pea mitte alati heastama või karistuse mõistmisel arvesse võtma (vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-13, p 7). (p 213)

Vabaduse võtmist ja vabaduse piiramist saab eristada vabadusõigusesse sekkumise intensiivsuse kaudu. Elektroonilisele valvega kaasnevad kohustused ja keelud ei piira vabadusõigust sama intensiivselt kui vabaduse võtmine. Kuna elektroonilise valve raames rakendatavate kohustuste ja keeldude hulk, sisu ning kestus võivad üksikjuhtudel tunduvalt erineda, pole juba seetõttu alust pidada KrMS § 137¹ lg 1 teist lauset üldiselt ning vahet tegemata põhiseadusega vastuolus olevaks. Elektroonilise valve käsitamiseks vabaduse võtmisena peaksid asendustõkendi kohaldamist iseloomustama erandlikud asjaolud (nt väga ulatuslik liikumisvabaduse piiramine). Elektroonilise valve kohaldamise kestusele tehtud viide pole vabaduse võtmisest kõnelemiseks küllaldane argument. (p 214)

Praeguse karistusseaduse redaktsiooni kohaselt ei katkesta kuriteo aegumist mistahes formaalne menetlustoiming. Seadusandja on seadnud aegumise katkemise sõltuvusse KarS § 81 lg 5 p-des 1–5 loetletud toimingute tegemisest, mis näitavad riigi sisulist tegevust kriminaalasja menetlemisel. (p 165)

Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei või KarS § 81 lg 5 p-i 1 isiku õigusi kitsendavalt ning normi tekstist ulatuslikult kõrvale kaldudes tõlgendada (vt RKKKo nr 1-17-4309/132, p 26). Seda põhimõtet silmas pidades tuleb aegumist katkestava menetlustoiminguna käsitada tõkendi esmakordset (või siis uut) kohaldamist või raskendamist. (p-d 165 ja 168)

KarS § 81 lg 5 p 4 kohaselt saab kuriteo aegumise lugeda katkenuks, kui kohtulikul arutamisel tehakse mõni KrMS §-s 293 sätestatud toiming, milleks on ka ülekuulamise rakendamine. (p 169)

KarS § 81 lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise kutsub esile juba ainuüksi selles normis nimetatud menetlustoimingu tegemine. Menetlustoimingu adressaat ei pea toimingust seejuures isegi mitte teadma – näitena saab siinkohal tuua tagaselja vahistamise (KrMS § 131 lg 4) või vara arestimise (KrMS § 142). Menetlustoiming saab aga olla seotud vaid konkreetse teo (tegude) ja isikuga. Aegumise katkemine ei sõltu ka sellest, kas hilisema menetluse käigus osutub menetlustoiming põhjendamatuks (nt tühistatakse kaebemenetluses vara arest, määratud ekspertiisi tulemused osutuvad menetluse seisukohalt ebavajalikuks jne). (p 171)

KarS § 81 lg 5 p-s 5 peetakse silmas KrMS §-de 295 ja 297 alusel tehtavaid toiminguid, mis võimaldavad kohtul poole taotlusel või oma algatusel määrata ekspertiisi või lisatõendite kogumise. KarS § 81 lg 5 p 5 kontekstis saab ka lisatõendite esitamist ja vastuvõtmist käsitada aegumist katkestava menetlustoiminguna. (p-d 175 ja 176)

Erinevalt enamikust kuriteo aegumist katkestavatest menetlustoimingutest ei sea KarS § 81 lg 5 p 5 aegumise katkemist sõltuvusse sellest, millise süüdistatava suhtes menetlustoiming tehti. Lisatõendid võivad puudutada konkreetset süüdistatavat, aga ka menetlusesemeks olevat kuritegu, mille toimepanemist heidetakse ette mitmele isikule. Mitmele süüdistatavale etteheidetava kuriteo korral katkestab seda tegu puudutavate lisatõendite vastuvõtmine või lisatõendite kogumise määramine aegumise kõigi selles kuriteos süüdistatavate suhtes. (p 177)

VÕS § 1055 lg 1 alusel kohaldatud suhtluskeeld hõlmab eelduslikult üksnes n-ö otsesuhtlust keelu adressaadi ja kaitstud isiku vahel, mitte aga suhtlust teiste inimeste vahendusel. Keeld võtta kaitstava isikuga ühendust ka tema lähikondsete, suhtluskonna või muude isikute kaudu (n-ö vahendatud suhtluse keeld) peab olema kohtulahendis otsesõnu ette nähtud. (p 20)

Erandina võib otsesuhtluse keeldu rikkuda siiski ka see, kui keelu adressaat kasutab enda sõnumi kaitstud isikule edastamiseks kolmandat isikut, kes tegutseb tema eestkõnelejana või kes suhtluskeelust ei tea. (p 20)

Kokkuleppel kannatanuga oli esindajal õiguspärane võimalus jätta kannatanu teavitamata nii süüdistatava kirjade sisust kui ka nende saabumise faktist. Sellest oleks suhtluskeelu eesmärgi saavutamiseks ka piisanud. Kannatanu esindajal võis olla tarvis süüdistatava kirjadega sisuliselt tegeleda juhul, kui kannatanu antud käsund hõlmas ka tema ja süüdistatava suhtluse vahendamist ühist last puudutavates küsimustes. Samas ei pidanud esindaja ka niisugusel juhul edastama kannatanule seda osa süüdistatava sõnumite sisust, mis ei puudutanud lapsega seonduvat. Süüdistatava kirjadest nähtuv soov, et kannatanu esindaja edastaks sõnumid esindatavale, ei olnud esindajale mingil moel siduv. (p-d 22-23)

Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. (p 28)

KarS § 157³ lg s 1 on mitteammendav loetelu olulise häirimise viisidest, mille korral on kannatanu eraellu sekkumine selle sätte järgi karistatav. Nendena nimetab seadus kannatanu hirmutamist ja alandamist. Kui kannatanu eraellu sekkumise (sh temaga kontakti otsimise või tema jälgimise) eesmärk või tagajärg on kannatanu oluline häirimine muul moel kui teda hirmutades või alandades, peab häiring olema intensiivsuselt võrreldav hirmutamise või alandamisega. (p 29)

Süüdistatava e-kirjade põhisisuks oli nõudmine, et ta saaks suhelda pojaga ja kannatanu astuks samme selle võimaldamiseks. Seda soovi saatis kriitika kannatanu aadressil, kes takistavat süüdistataval poja elus osaleda ja olevat ka varalistes küsimustes süüdistatavale ülekohut teinud. Kolleegium möönab, et süüdistatava kirjade toon oli kannatanu suhtes etteheitev, ebaviisakas ja halvustav. Ühtlasi ignoreeris süüdistatav tõsiasja, et kohtu esialgse õiguskaitse määruses ette nähtud suhtluskorra järgi eeldas iga tema kohtumine pojaga lastekaitsetöötaja eelnevat nõusolekut, mida viimane ei olnud andnud. Sellest aga ei piisa, lugemaks e-kirjade saatmine kannatanu juriidilisele esindajale (kannatanule edastamiseks) niisuguseks eraellu sekkumiseks, mis oleks n-ö keskmise mõistliku inimese seisukohalt KarS § 157³ lg 1 tähenduses kannatanut oluliselt häiriv. (p 30)

Sisustades olulise häirimise eesmärki või tagajärge ahistava jälitamise (KarS § 157³) tunnusena, tuleb arvestada karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõttega. Kannatanu eraellu sekkumine on koosseisutunnusena lai, hõlmates mitmesuguseid erineva intensiivsusastmega tegusid. Seetõttu ei saa olulist häirimist kui ahistava jälitamise koosseisulist tagajärge või eesmärki tõlgendada avaralt. Nii ei piisa kõnealuse koosseisutunnuse täitmiseks üksnes sellest, et toimepanija tegu põhjustab kannatanule stressi ja ärritatust, millele kohtud menetletavas asjas tuginesid. (p 28)

Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 157³ lg s 1 ja § s 331² sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 157³ lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 331² osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti. Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Kriminaalmenetluse osalisest lõpetamisest võinuks olla alust rääkida siis, kui Riigiprokuratuur leidnuks, et mõne e-kirja saatmine ei vasta mitte ühegi kuriteokoosseisu tunnustele. (p-d 33-34)

Kriminaalmenetluse alustamisel oli selle esemeks nelja e-kirja saatmine, mille menetleja kvalifitseeris KarS § 157³ lg s 1 ja § s 331² sätestatud kuritegude ideaalkogumina. 29. septembril 2021 lõpetas uurimisasutus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse tervikuna KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel, kuna leidis, et nimetatud kirjade saatmine ei ole kuritegu. Riigiprokuratuur tegi 17. novembril 2021 kannatanu kaebuse alusel määruse, millega uuendas kriminaalmenetluse ja otsustas seda jätkata KrMS § 157³ lg 1 tunnustel. Samas märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 331² osas on kriminaalmenetlus lõpetatud õigesti.

Riigiprokuratuuri niisugune otsustus on käsitatav kahtlustuse ümberkvalifitseerimisena, mitte aga kriminaalmenetluse osalise lõpetamisena. Ühtlasi järeldub KrMS § 268 lg st 6, et Riigiprokuratuuri määruses toimepandud teole antud materiaalõiguslik hinnang ei saanud olla maakohtule siduv ega takistada tal süüdistatavat KarS § 331² järgi süüdi tunnistamast ega õigeks mõistmast. (p-d 33-34)

Kriminaalasjas, mille maakohus on lahendanud lihtmenetluses (sh lühimenetluses), tuleb tasude ja kulude korra § 6 lg st 4 juhinduda ka riigi õigusabi tasu määramisel apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. (p 37)

Sümboli mõiste KarS § 151¹ tähenduses on lai ega piirdu üksnes visuaalsete märkidega. Seega on ka väljend sümbol, kui sõnakombinatsioon on omandanud kultuurilise, poliitilise või sotsiaalse tähenduse ning sümboliseerib midagi enamat kui selle otsene keeleline sisu. (p 13)

Sümbol peab olema nn keskmise mõistliku inimese seisukohast seotud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega. Seega võib konkreetse sümboli tähendus ajas muutuda ja sama sümbol võib olla ühes riigis keelatud, teises aga mitte. (p-d 14 ja 19)

Kui sümbolit on võimalik isegi eksponeerimise aega, kohta ja viisi arvestades objektiivselt sisustada mitmeti, s.o sümboli peamise tõlgenduse suhtes ei ole ühiskonnas välja kujunenud selget seisukohta, tuleb teo koosseisupärasust eitada. (p 17)

Karistamine ettevaatamatusest toime pandud rahvusvahelise kuriteo toetamise või õigustamise eest aitab vältida ohtu, mis võib kaasneda mh koosseisupäraste sümbolite kergekäelise või teadmatu (kuid välditava) kasutamisega. (p 18)

Väljendusvabadust saab piirata – sh sümboli eksponeerimist keelates ja selle eest karistades – vaid siis, kui selleks on kaalukas põhjus. Avaliku eksponeerimise keeld on seega põhiseaduspärane vaid sellise sümboli puhul, mille sisu on eksponeerimise hetkel Eestis keskmisele inimesele üheselt arusaadav ning mis võib seetõttu ühiskonda lõhestada, põhjustada ohtu või kahju. (p 19)

Üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja saab esitada taotluse täita menetluskulu hüvitamise nõue mõne muu isiku pangakontole. (p 23)

KrMS § 48 reguleerib kahtlustatava või süüdistatava loobumist kaitsja abist tervikuna, s.t loobumist KrMS § 34 lg 1 p-s 3 ette nähtud õigusest (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 24.3). Seega ei käi see olukorra kohta, kus kahtlustatav või süüdistatav loobub kaitsja juuresolekust mõne üksiku menetlustoimingu läbiviimisel, sh tema ülekuulamisel (KrMS § 34 lg 1 p 5). (p 32)

KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus ei tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12) (p 36)

(Karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle vastuolu PS § 23 lg-st 1 tuleneva karistusseaduse määratletuse nõudega. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888/62, p 48) Seejuures on ka EIK praktika kohaselt vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93–94.) (p 40)

Isikut saab KVS § 2 lg-te 1 ja 2 järgi lugeda ametiisikuks juhul, kui tal on ametiseisund ja samal ajal täidab ta avalikku ülesannet. (p 43)

Avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid, olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid. Samas peab KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. (RKKKo nr 3-1-1-98-15, p-d 61–62) (p 45)

Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja selle raames haldusakti andmisega (RKHKo nr 3-3-1-72-13, p 12). (p 49)

Alates 1. jaanuarist 2015 ei nõua KarS § 298¹ koosseis enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamise sisuks oleks ametiisikult avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamine. Kui mõjuvõimuga kauplemise kokkuleppel kirjeldatud sisu puudub, ei ole kokkulepe KarS § 298¹ lg 1 järgi karistatav. (p 39)

Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe (ekvivalentsussuhe) on KarS § 298¹ lg 1 objektiivse koosseisu keskne tunnus. Selle jaatamiseks piisab, kui vara või soodustuse lubaja või andja on vahendajaga üksmeelel selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab tulevikus mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Vara või muu soodustus on seega tasu vahendaja poolt ametiisiku mõjutamise eest. Kokkulepe on sõlmitud, kui vahendaja on väljendanud nõusolekut mingi vara või soodustuse vastuvõtmiseks, teades/mõistes/aktsepteerides, et see antakse talle (või kolmandale isikule) just sellel eesmärgil. Mõjuvõimuga kauplemise kokkulepe võib olla sõnaselge, konkludentne või ka tingimuslik, kuid peab avalduma objektiivselt tajutaval viisil. Nii on mõeldav, et kokkuleppele jõutakse üksnes vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. (p 52)

Kui on tuvastatud ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ja muud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu tunnused, kuid vahendaja varem väljakujunenud seisukohad ja huvid langevad kokku vara või muu soodustuse andja või lubaja eesmärkidega, ei välista selline kokkulangevus süüdistatava karistamist. (p 55)

Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav, et vara või soodustuse lubaja või andja jõuab vahendajaga üksmeelele selles, et vahendaja või kolmas isik on saanud või saab mingi vara või muu soodustuse ametiisiku mõjutamise eest. Seda ei mõjuta tagantjärgi antav objektiivne hinnang tegude kasulikkusele vara või soodustuse lubaja või andja jaoks. (p 57)

Mõjuvõimuga kauplemine on juriidilises mõttes lõpule viidud juba ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega. Süüdistatavate hilisem käitumine võib kaudselt kinnitada ekvivalentsussuhte olemasolu ja anda teavet teo subjektiivse külje kohta. (p 58)

Mõjuvõimuga kauplemise keskseks elemendiks on vara või muu soodustuse lubaja või andja ja mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja kokkulepe. KarS § 298¹ objektiivse koosseisu aspektist ei ole oluline, kas vahendaja ka tegelikkuses mõjutas ametiisikut vara või muu soodustuse andja huvides ebavõrdset või põhjendamatut eelist andma, või kas ametiisik sellise eelise andis. KarS § 298¹ lg 1 kriminaliseerib nii tegeliku kui ka väidetava mõjuvõimu kasutamise ametiisiku üle, st ka olukorra, kus mõjuvõimu tegelikult üldse ei olegi. Mõjuvõimuga kauplemine on seega kriminaliseeritud kui teodelikt, mis ei nõua mingisugust tagajärge; karistatakse mõjuvõimuga kauplemist kui nähtust, teatud sisuga kokkuleppe sõlmimist, kus vara või muu soodustuse lubaja või andja usub (vahest ka ekslikult), et seeläbi õnnestub tal saada ametiisikult mingisugune enda jaoks kaalukas eelis. Ainuüksi sellise kokkuleppe sõlmimine õõnestab usaldust avaliku võimu aususe vastu. (p 61)

KarS § 298¹ lg-s 1 toodud mõjuvõimu tuleb mõista kui isiku ameti- või isiklikust positsioonist tulenevat võimalust mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma (RKKKo nr 3-1-1-95-12, p 14.1). Mõjuvõim ei tähenda kitsalt võimalust teist isikut oma tahtele allutada ehk teda millekski sundida, vaid võimet suunata tema tahtekujundus- või otsustusprotsessi. (p 63)

KarS § 298¹ lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud, kui mõjuvõimuga kauplemises lepiti kokku vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks kõigi selle objektiivsete tunnuste suhtes esinevale tahtlusele nõuab mõjuvõimuga kauplemise subjektiivne koosseis ka avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise saamise eesmärki. Seaduse teksti kohaselt peab selline eesmärk ehk kavatsetus olema vaid soodustuse andjal. Mõjuvõimuga kaupleja ehk vahendaja puhul see nõutav ei ole. (p 68)

Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseisuga kaitstakse eelkõige avaliku halduse kandjate otsuste ja toimingute usaldusväärsust, läbipaistvust ning erapooletust. Selle teo kriminaliseerimisega taunitakse ja välditakse avaliku halduse kandjate tahte allutamist kolmandate isikute erahuvidele. Järelikult on KarS § 298¹ kontekstis oluline see, kas vara või muu soodustuse lubaja taotletav eelis kahjustab avalikkuse huvi avaliku halduse asjaajamise sõltumatuse ja erapooletuse vastu, mitte tingimata see, kas eelise saajaga võrreldavas olukorras olev isik tunneb end ebasoodsamalt kohelduna. (p 72)

(Haldus)menetlus mitte üksnes ei pea olema, vaid peab ka näima aus ja õiglane (RKHKo nr 3-3-1-73-16, p 39). Ettenähtud menetluskorra eiramine mõjuvõimuga kauplemise tulemusena rikub kahtlemata avalikku huvi. (p 73)

Juriidilisele isikule karistust mõistes tuleb sarnaselt füüsilise isikuga järgida KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldaluseid. Ehkki peamine tegur karistusmäära valikul on kuriteo toimepanemisest tulenev süü suurus, on juriidilise isiku karistustundlikkust, sh tema majanduslikku seisu, võimalik arvesse võtta samuti karistuse mõistmise üldaluste sekka kuuluvate üld- ja eripreventiivsete kaalutluste raames. Kuna karistusega soovitakse põhjustada süüdlasele reaalselt tajutavaid kitsendusi ja kadusid, tuleb isiku karistustundlikkust hinnata karistuse kohaldamise aja seisuga (RKKKo nr 3-1-1-44-13, p 23). (p 76)

Karistusregistri seadust ja Euroopa Liidu Nõukogu 24. juuli 2008. a raamotsuse nr 2008/675/ÜVJP artikli 3 lõiget 1 tuleb kooskõlaliselt tõlgendada selliselt, et Eesti karistusseaduse kohaldamisel tuleb liikmesriikides tehtud süüdimõistva otsusega mõistetud karistuse kustumise hindamisel lähtuda KarRS § 24 lg-s 1 sätestatud üldistest tähtaegadest ka KarRS §-s 27 nimetamata välismaalaste puhul. See tähendab muu hulgas, et ka juhul, kui välismaalase varasem karistus on süüdimõistva otsuse teinud liikmesriigi seaduse kohaselt kustunud, kuid KarRS § 24 lg 1 alusel kehtiv, saab seda varasemat karistust arvestada kuriteo kvalifitseerimisel korduvana. (p 20)

Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, kuid kohus peab näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p 18). (p 19)

Isiku ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele tuginedes, rikub apellatsioonikohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 305¹ lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 24)

Igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist kannatanu ärakasutamisega ja vastav tegu tuleb kvalifitseerida vägistamisena (KarS § 147) (RKKKo nr 1-17-7206/27, p 29). (p 17)

KarS §-s 147 sätestatust ei saa tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Isegi, kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Menetleja peab enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 143²) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 26)

Kui kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 2² ls 2) tugineda ülekuulamise salvestisele. (p 21)

Teo kvalifitseerimine kergema kuriteokoosseisu järgi ei too kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos (RKKKm nr 1-20-470/34, p-d 16–19, 26). Tuvastades, et alaealine kannatanu ei olnud arusaamisvõimetu, kuid süüdistatav astus temaga suguühtesse mõjuvõimu kasutades, tuleb piirduda süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 143² lg 1 järgi, teda KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks mõistmata. (p 27)

Enne varasema karistatuse arvestamist uue karistuse mõistmisel eripreventiivse kaalutlusena, tuleb kontrollida, kas kehtivat karistust peab arvestama juba süüdistatava käitumise kvalifitseerimisel. (p 28)

Kohtusse kutsumata jäetud alaealist võib pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda (KrMS § 290¹ lg 2), kuid seejuures tuleb arvestada lapse parimate huvidega (RKKKo nr 1-22-1988/70, p-d 13–16). Isegi, kui süüküsimuse lahendamiseks kaaluka asjaolu täpsustamiseks pidanuks kannatanut juba kohtueelses menetluses uuesti küsitlema, ei riku kohus omal algatusel kannatanu küsitlemata jätmisel menetlusõigust. (p 25)

Alaealise ütluste hindamisel tuleb arvestada tema vanust ja sündmusest möödunud aega. Asjaolu, et laps parandab end sündmuse toimumise aja osas mitu korda, ei pruugi muuta tema ütlusi ebausaldusväärseks. Aastate eest kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse. (p 22)

Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-114-13, p 10). (p 23)

Olukorras, kus enne Riigikohtu otsust ei pruukinud tõendamiskoormise jagunemine konkreetses kriminaalasjas olla kohtumenetluse pooltele üheselt arusaadav, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel ausa ja õiglase menetluse tagamiseks anda kohtumenetluse pooltele mõistlik võimalus arvestada Riigikohtu seisukohtadega, sh esitada täiendavaid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid. (p 59)

Olukorras, kus avaliku ülesande täitmine on delegeeritud halduslepinguga eraõiguslikule isikule, saab selle ülesande täitmisena käsitada ennekõike eraõigusliku isiku niisuguseid otsused ja toiminguid, mis mõjutavad kas ülesande delegeerinud avaliku võimu kandja või puudutatud kolmandate isikute (nt avaliku teenuse tarbijate) huve. Avalikku ülesannet täitva eraõigusliku isiku majandustegevuse korraldamine osas, mis ei mõjuta vahetult halduslepingu teise poole ega puudutatud kolmandate isikute õigusi, ei ole avaliku ülesande täitmine KVS § 2 mõttes. Seda isegi mitte siis, kui eraõiguslik isik korraldab enda niisugust tegevust, mis on vajalik avaliku ülesande täitmiseks. (p 61)

Kassatsiooni koostamise eest lepingulisele esindajale makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb muu hulgas arvesse võtta kassatsioonimenetluse mahtu ja kassatsiooni argumentatsiooni keerukuse astet, samuti esindaja osalemist varasemas menetluses. (p 69)

Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. (p 44)

Varaline kahju KarS § 217² lg 1 mõttes seisneda ka saamata jäänud tulus. Saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse sisustamisel on lähtepunktiks võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4. Vara suurenemise ootuse saab lugeda varaks üksnes juhul, kui selle realiseerumine on sedavõrd kindel, et niisugusele ootusele on omistatav majanduslik väärtus. Tulu saamise tõenäosus ja kannatanu kavatsus ning võimalus tulu saada on keskse tähtsusega ka saamata jäänud tulu kui kuriteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemisel. (p-d 45–46)

Saamata jäänud tulu kui koosseisutunnuse olemasolu ja suuruse peab tõendama prokuratuur, kusjuures kõrvaldamata kahtlused küsimuses, kas ja kui palju tulu oleks kannatanu süüdistatava õiguspärase käitumise korral saanud, tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Teisalt tuleb silmas pidada, et ehkki in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes tõlgendatakse tõsiselt võetavad kahtlused süüdistatavale soodsamas suunas, ei tohi tõendatusele esitada ülemäära rangeid nõudeid. Saamata jäänud tulu on alati hüpoteetiline ja see mõjutab ka niisuguse kahju kui süüteo koosseisulise tunnuse kindlakstegemist. Muu hulgas on saamata jäänud tulu (eelduste) tuvastamisel tavapärasest suurem roll normatiivsel hinnangul. Samas peab saamata jäänud tulu suuruse arvestamise metoodika vastama selle kuriteokoosseisu, mille tunnuseks saamata jäänud tulu on, kaitse-eesmärgile. (p 46)

KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioon ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Juriidilise isiku juhtorgani liikme või töötaja tahtlik huvide konflikt (lojaalsuskohustuse rikkumine) mõjutab üldjuhul ka kriminaalmenetluslikku tõendamiskoormist nende faktide osas, mida huvide konfliktis tegutsemise keeld on määratud ära hoidma. Näiteks kui juhatuse liige või töötaja korraldab juriidilise isiku nimel lepingu sõlmimist tema enda kontrolli all tegutseva äriühinguga, millelt ta saab isiklikku tulu, mõjutab huvide konflikt ka tõendamiskoormist küsimuses, kas ja kui, siis millise kahju juriidiline isik lepingu tõttu sai. Kui prokuratuur tõendab sellises olukorras ära esmapilgul seaduse nõuetele vastava kahjuarvestusel rajaneva kahjusumma, lasub selle ebaõigsuse tõendamise koormis lojaalsuskohustust rikkunud süüdistataval ja tema kaitsjal. (p-d 48–52)

Olukorras, kus ükski apellant ei vaidlusta kuriteoga tekitatud kahju suurust, ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev tunnistama süüdistatavat süüdi suurema kahju põhjustamises, kui seda tegi maakohus. Kui aga kannatanu on sellises olukorras apelleerinud tsiviilhagis esitatud ja samal kahjuarvestusel põhineva nõude rahuldamise ulatuse, ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)

Ei ole välistatud tsiviilhagi rahuldamine kuriteo koosseisulist kahju ületavas summas. (p 58)

Avaliku huvi kaalutlused (sh kuriteo raskus) ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks (nt EIK 01.03.2007, Heglas vs. Tšehhi Vabariik, p 87; EIK 10.03.2009, Bykov vs. Venemaa, p 93). Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega (vt lähemalt nt EIK 13.09.2016, Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p-d 267–269). (p 19)

Ütluste andmiseks valmis olevate isikute eelduslik puudumine võib kogumis muude uurimise seisu iseloomustavate asjaoludega viia järeldusele, et jälitustoimingud on vältimatult vajalikud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-3-15, p-d 14–16). See, kas õigust mitte anda ütlusi on rikutud, sõltub iga juhtumi asjaoludest. Nii võib see olla siis, kui jälitustoiminguga saadud tõendi sisuks on ütluste andmisest keeldunud vahistatult tema tahet eirates välja meelitatud ülestunnistus (EIK 05.11.2002, Allan vs. Ühendkuningriik, p-d 51–52). (p 20)

KrMS § 126¹⁶ lg 1 kohaselt võib jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale esitada määruskaebuse KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Erinevalt menetlusvälisest isikust ei sõltu menetluspoole kaebeõigus KrMS § 384 lg 1 järgi sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. See aga ei tähenda, et kohtumenetluse poole kaebeõigus on piiramatu. Ka menetluspoolel on kaebeõigus vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. (RKKKm nr 1-23-5287/47, p 6) (p 25)

Kui ringkonnakohus on jätnud kaebuse alusetult läbi vaatamata, kuid tegelikult on ta enda lahendis kaebusele sisulise hinnangu andnud (nt teise isiku samadele argumentidele tuginevat kaebust lahendades), ei ole läbi vaatamata jäetud kaebuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmine otstarbekas. (p 27)

Jälitustoimingute kasutamine tõendite kogumisel ei ole lubatud mistahes kuriteo tõendamisel. Seadusandja peab iga üksiku juhtumi puhul eraldi kaaluma, kas põhiõiguste piiramine on proportsionaalne, arvestades konkreetse kuriteo raskusastet ja neid avastamisraskusi, mis kaasneksid, kui selle toimepannud isiku selgitamiseks rakendataks vaid tavapäraseid uurimistoiminguid (RKKKo nr 3-1-1-31-12, p 8.5). (p 14)

Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse kohta. KrMS § 126¹ lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selged põhjendused selle kohta, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 70) Järeldusele, et tõendite kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib jõuda mh kriminoloogiliste teadmiste najal. Näiteks võib sellele viidata ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine ja asjaolu, et tegemist on nn kannatanuta süüteoga (RKKKo nr 3-1-1-3-15, p 14). (p 15)

Vt. p-d 32 ja 35.

Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada KarS § 61 kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. Karistusõigusliku sanktsiooni alammäär võib osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks ennekõike juhtudel, mil KarS § 56 lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. (p-d 39 ja 40)

Kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. (p 47)

Vt p-d 46 ja 52.

KarS § 141 lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk. See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu õigusest kui ka Euroopa Nõukogu konventsioonist, mis käsitleb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on nende õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu. (p-d 49 ja 50)

KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest ei saa süüdlast tingimisi vabastada ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses. Niisamuti ei ole võimalik KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga. (p 52)

KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest. Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. (p 52)

Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116). (p 55)

Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt. Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt. Kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. (p 58)

Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Tapmise ja vägistamise sanktsioonide võrdlev raskus põhineb suurel määral väärtushinnangutel ja kriminaalpoliitilistel kaalutlustel, mille üle otsustamisel on seadusandjal ulatuslik – ehkki mitte piiramatu – vabadus. Iseenesest ei keela põhiseadus võrdsustada lastevastase seksuaalkuriteo karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Seadusandja ei olegi tapmise ja vägistamise eest ette nähtud karistusi võrdsustanud, sest alaealise kannatanu tapmine on üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. (p-d 59 ja 60)

KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu. Ohvri vanust ja varasemate karistuste puudumist, nagu ka kõiki teisi KarS § 56 lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni raamides. (p 61)

Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 62)

KarS § 61 ülesanne on tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. KarS § 61 mõttes on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud, mis üksiti või kogumina kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust. KarS §-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga, aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (p 38)

Vt p 46.

NB! Riigikohtu varasema seisukoha täiendus!

Seaduses sätestatud karistus vastab PS § st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui karistusseadus võimaldab kohtul mõista süüdlasele karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane või ilmselgelt meelevaldne (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57 ja 3- 4-1-13-15, p 39). (p 48)

KarS § 61 annab menetlejale võimaluse kohaldada ebatüüpilistel juhtudel karistust alla sanktsiooni alammäära. KarS § 61 ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul. (p 53)

Süüdistuses tuleb välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Sellega tagatakse süüdistatava kaitseõigus, välistades võimaluse, et keegi tunnistatakse süüdi selliste faktiliste asjaolude alusel või sellise kvalifikatsiooni järgi, mille kohta ta ei ole saanud kohtus tõhusalt esitada vastuväiteid või neid väiteid kinnitavaid tõendeid. (p 12)

Kohtud on vaatamata süüdistuses sellekohaste viidete puudumisele õigustatud tuvastama teatud asjaolusid kui n-ö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist. (p 15)

Õigusselgusetu olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist ja täitmist (RKPJKo nr 5-19-38/15, p 68). (p 17)

KarS §-s 334 sätestatud keeld käidelda võltsitud maksevahendit ja väärtpaberit on piisavalt selge ning arusaadav, mistõttu ei ole säte põhiseadusvastane. (p 24)

Sularaha võltsimine on selle tahtlik pettuslik valmistamine või muutmine mis tahes vahenditega. Võltsitud on raha, mille on väljastanud keegi, kellel puudub selleks pädevus Euroopa Liidu konsolideeritud toimimislepingu artikli 128 lg 1 järgi. Sularaha pettuslikku muutmist tuleb mõista õigustatud emiteerija poolt volituste piires emiteeritud sularaha oluliste elementide muutmisena mis tahes viisil. See võib seisneda näiteks raha nominaalväärtuse muutmises, kuid ka näiteks kupüürile turvaelementide lisamises. Kasutamiskõlbmatuks muutunud kupüüride muutmine pärisrahaga sarnaseks nt turvaelementide lisamisega on samuti üks võimalikest sularaha pettusliku muutmise ehk ümbertegemise viisidest. (p-d 18-22)

Nii valmistamise kui muutmise vormis võltsimine toob karistusõigusliku vastutuse kaasa vaid siis, kui võltsitud raha on päris rahaga niivõrd sarnane, et heauskne tarbija võiks valeraha pidada pärisrahaks. Karistusõiguslikku vastutust ei järgne, kui rahatähele joonistatakse ebaolulisi detaile, sest sellise tegevusega ei kahjustata süüteokoosseisuga kaitstavat õigushüve, milleks on avalik usaldus ja rahakäibe usaldusväärsus. (p 23)

Jätkuva ja korduvate süütegude eristamise kohta vaata nt RKKKo nr 1-18-7408/62, p 10. (p 27)

KarS § 320 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo subjektiks saab olla kriminaalasjas kannatanu või tunnistaja, mitte aga kahtlustatav või süüdistatav. Kui isik annab tunnistajana valeütlusi, kuid osaleb hiljem sama asja menetluses kahtlustatava või süüdistatavana, ei saa teda enam käsitada tunnistajana ja tema vastutus KarS § 320 lg 1 järgi on välistatud. (p 12)

Lahendades küsimust sellest, kas isik osales tunnistajana samas või teises asjas, pole kriminaalasja numbril vähimatki tähendust. Oluline on üksnes see, kas faktilised asjaolud, mille kohta isik tunnistajana üle kuulati, kuuluvad nende tõendamiseseme asjaolude hulka, mis annavad alust lugeda isikut kahtlustatavaks või süüdistatavaks. (p 13)

Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, mistõttu peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama. (p 18)

Isiku ajutisel loovutamisel teisele EL liikmesriigile KrMS § 506 lg 2 alusel ei saa ajutise loovutamise kokkuleppes irduda seaduse selgesõnalisest regulatsioonist. Pooled saavad kokku leppida ajutise loovutamise tehnilisemat laadi küsimustes, mis jäävad väljapoole seaduse reguleerimisala, nagu loovutamise kuupäevad, kinnipeetava tagastamise tingimused jmt. Kokkuleppes ei saa aga seaduses sätestatust erinevalt kindlaks määrata, kumb riik arvab võimalikust mõistetavast karistusest maha ajutise loovutamise perioodi. Kui isiku vabaduse piiramise seaduslikuks aluseks ajutise loovutamise ajal on Eesti vahistamismäärus, tuleb ajutise loovutamise periood arvata Eestis karistusaja hulka. Jättes selle tegemata, kohaldab kohus ebaõigesti materiaalõigust. (p-d 21-24)

KarS § 120 lg 1 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Selle kuriteokoosseisuga kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet (RKKKo nr 1 21-3514/40, p 15). Süüdlane saab täita kõnealuse koosseisu objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1-19-1849/43, p-d 23 ja 24 ning 3-1-1-59-11, p-d 9.1 ja 9.2). (p 10)

Objektiivse kõrvalseisja kriteerium ei tähenda, et kohus saaks delegeerida kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamise tervikuna n-ö kõrvalseisjale. Sellise õigusliku otsustuse saab teha vaid kohus. Kujuteldavalt objektiivselt kõrvalseisjalt saaks oodata vaid arvamust selle kohta, kuidas ta tajuks konkreetset faktilist asjaolu, mitte aga õiguslikku hinnangut tervele olukorrale. Kohtul tuleb kõnealuse kriteeriumi juures tuvastada, kas konkreetsetel asjaoludel võis ähvardus tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas (RKKKo nr 1 19 1849/43, p 24). (p 16)

Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)

Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)

Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)

KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)

Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)

Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 12¹ p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)

KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)

Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)

Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)

KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)

KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)

Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)

Karistusseadustik annab aluse karistamiseks kõigi süütegude eest (KarS § 3). KarS § 1 lg 1 kohaselt tuleb karistusseadustiku sätteid kohaldada nii karistusseadustiku eriosas kui ka muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Seega kehtib üldosa täies ulatuses ka väljaspool karistusseadustikku asuvatele väärteokoosseisudele, kui karistusseadustiku üldosast endast ei tulene teisiti (RKKKo nr 3-1-1-88-13, p 9). (p 13)

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei ole karistusõiguse üld- ja eriosa normid üld- ja erinormi vahekorras. Eriosa normis sätestatu ei tohi väljuda üldosas antud piiridest, s.o eriosa norm ei tohi raskendada isiku olukorda võrreldes üldosa normiga. Kui seda on tehtud, tuleb kohaldada üldosa sätet (RKÜKo nr 3-1-1-88-07, p-d 51 ja 52; RKKKo nr 3-1-1-48-05, p 6; RKKKo nr 3-1-1-20-01, p 6.1). (p 14)

Vastuolu korral KarS § 47 lg-s 2 ja muudes seadustes sätestatud väärtegude eest ette nähtud rahatrahvi määrade (AÕKS § 235¹ lg 2) vahel kohaldub KarS § 47 lg 2. (p 14)

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. (RKKKo nr 1-22-4785/46, p 20). (p 25)

Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda tema ütlustevälistele selgitustele. (Vt nt RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37 koos sealsete viidetega) Ütlustes vastuolude tuvastamise korral tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (RKKKo nr 3-1-1-100-15, p 17) Ütluste usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium on ka nende eluline usutavus. Viimase osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel on seda suurem, mida väiksem on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. (vt lähemalt RKKKo nr3-1-1-109-15, p-d 110–112) (p 27)

Nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid (nt ei tähenda nõusolek suguühteks iseenesest nõustumist sadistliku vahekorraga, nagu ei tähenda ka nõusolek vaginaalseks suguühteks nõustumist oraalse või anaalse vahekorraga). Samuti on võimalik kuni suguühte lõpuni sellest nõusolekust igal hetkel loobuda. (p 31)

Vägistamisega rünnatakse lisaks kannatanu füüsilisele tervisele ka tema vaimset heaolu (RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 50). (p 34)

Suguühtesse astumine tuleb kvalifitseerida KarS § 141 lg 1 järgi vägistamiseks, kui selleks on kasutatud vägivalda, s.o KarS §-des 120 ja 121 kirjeldatud tegusid, või on ära kasutatud abitusseisundit, s.o seisundit, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11; RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 15). Seejuures peab suguühtesse astumise ja vägivalla või abitusseisundi ärakasutamise vahel esinema finalistlik seos, ehk siis vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab olema vahendiks, mille abil süüdistatav allutab kannatanu oma tahtele. Öeldu ei tähenda aga seda, et vägistamise koosseisu täitmiseks peaks vägivallategu alati just eelnema suguühtele, nagu ka seda, et nimetatud alternatiivid – vägivallategu ja abitusseisundi ärakasutamine – peaks alati esinema teineteisest lahus. (p 39)

Suguühte käigus kannatanule valu tekitamine või tema tervise kahjustamine võib olla vaadeldav vägivallana KarS § 141 lg 1 mõttes. (p 40)

Abitusseisundi ärakasutamine ei eelda vägivallategu. Sund ammendub sel juhul suguühtes teadvalt sellise kannatanuga, kes ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 11). (p 41)

Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada käsitatakse kohtupraktikas olukorda, kus ta ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (RKKK 11.06.2018, 1-17-1629/44, p 19). Hirmust tingitud vastupanuvõimetusena võib olla käsitatav ka tardumine, mille puhul kannatanu on justkui halvatud ega ole seetõttu võimeline end kaitsma. Vastupanuvõimetus ei eelda igasuguste kaitsmisvõimaluste puudumist. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Kaitsetuse üle otsustamisel on oluline arvestada näiteks sündmuse kestust ja selle asetleidmise kohta, abi kättesaadavust ning kannatanu vanust, arusaamisvõimet ja tema füüsilist ning psüühilist seisundit. (Vt lähemalt viidatud otsus nr 1-17-1629/44, p-d 18–20.) Kannatanu vastupanuvõimetus võib olla tingitud ka tema joobest (vrd RKKKo nr 1-22-1425/82, p 27). (p 42)

Vägistamise katse algab KarS § 25 lg 2 ja § 141 lg 1 kohaselt hetkest, mil isik alustab vastavalt oma teoplaanile vägistamise kui liitkoosseisu mitmest osateost ühte, mis reegeljuhtumil on sundimistegu (kas vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) (RKKKo nr 1-17-1629/44, p 35). Seega pole välistatud, et vägistamine algab nt abitusseisundi ärakasutamisega, millele võib hiljem lisanduda teo toimepanemist lihtsustav vägivald, mis surub kannatanu vastupanu täiendavalt maha. Vägivald ja abitusseisund võivad olla omavahel läbi põimunud nii, et vägivald ja sellega põhjustatav valu või tervisekahjustus süvendavad kannatanus hirmu ja lootusetuse tunnet ning sunnivad teda vastupanu osutamisest loobuma. Samuti on võimalik, et konsensuslikult alanud suguühe kasvab üle vägistamiseks, kui üks pool sellega teatud hetkest enam ei nõustu, ent teine seda ei aktsepteeri ja ületab kannatanu tahtevastasuse vägivallaga või tema abitust ära kasutades. (p 43)

Asjaolu, et tegelikkuses nõusolekut suguühteks ei olnud, kuid kohtualune ekslikult sellest siiski lähtus, võib olla hinnatav süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmisena (KarS § 17 lg 1), mis välistab tahtluse (RKKKo nr 3-1-1-12-06, p 10). (p 36)

Olukorras, kus ringkonnakohus on ekslikult teinud asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, on ühtlasi ära langenud ka õiguslik alus (KrMS § 185 lg 2), mis võimaldaks jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosalise kanda. Seetõttu peab Riigikohus ringkonnakohtu KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud otsust osaliselt või täielikult tühistades jätma apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-46-14, p 26.2.) (p 48)

Olukorras, kus isikut süüdistatakse KarS § 381¹ lg 2 järgi raamatupidamisdokumentide varjamises, ei saa rääkida ümberpööratud tõendamiskoormusest ja riiklikul süüdistajal lasub kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine ja seisnes. (p 13)

Raamatupidamisdokumentide varjamine KarS § 381¹ mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. (p 14)

KarS § 381¹ on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine KarS § 381¹ järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest KarS § 381¹mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. (p 15)

Enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3 ja EIÕK art 6) on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Samuti ei luba enese mittesüüstamise privileeg kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma. (p-d 19 ja 22)

Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest. (p 23) Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast. (p 25)

Ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne PankrS § 85 lg 4 jõustumist 1. veebruaril 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne 1. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata. (p-d 26–29)

Lepingulisele kaitsjale alusetute kaitseväidete esitamise eest makstud tasu ei arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka ja seda ei hüvitata süüdistatavale ka tema õigeksmõistmise korral. (p 32)

Mootorsõiduki juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. (p-d 15 ja 17)

KarS § 69 lg 7 rakendub kahe eelduse täidetuse korral, s.o isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja üldkasulik töö on tal kas osaliselt või täielikult tegemata. Sel juhul tuleb tegemata üldkasulik töö asendada vangistusega ning mõista tuleb liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Kui isik täidab üldkasuliku töö tegemise kohustuse enne kohtuotsuse tegemist, siis KarS § 69 lg 7 tema suhtes ei kohaldu. (p 20)

KarS § 69 lg 7 ei välista võimalust jätta KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata. (p 21)

Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine (KarS §-d 73 ja 74), ehkki ka sellega kaasneb kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita kohtu pandud kohustusi (KarS § 75). See on karistuse kohaldamise erivorm – asenduskaristus. Tulenevalt ülalmärgitust ning KarS § 69 lg-test 3 ja 4 ei määrata isikule katseaega, vaid aeg üldkasuliku töö tegemiseks. (p 22)