Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kohtul tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kuidas uurida tõendeid nii, et see ei riivaks kohtuistungi avalikkuse põhimõtet ülemäära. Kohus ei ole seda otsustust tehes seotud istungi pealtvaatajate soovidega, mistõttu ei saa ka istungil viibiv menetlusväline isik nõuda, et tõendeid esitataks või uuritaks talle või kellelegi teisele meelepärasel viisil. (p 12)

KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte. Sellest põhimõttest lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendite uurimise korda kohtumenetluses. Nii on kriminaalmenetluses kohtumenetluse poole otsustada, milliseid tõendeid ta oma väidete kinnitamiseks kohtule esitab ning kuidas neid tõendeid kohtus uurida soovib. (p 12)

Kohtuistungil viibiv menetlusväline isik ei saa kohtumenetluses otsustada ega kaasa rääkida küsimuses, milliseid tõendeid ja kuidas tuleb kohtuistungil uurida. Kuna tõendite uurimisega seotud küsimuste lahendamine ei piiranud menetlusvälise isiku õigusi ega seaduslikke huve, ei ole tal ka õigust sellises olukorras kohtuistungi osaliselt kinniseks kuulutamist vaidlustada. (p 13)

Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses muutub iseäranis oluliseks siis, kui tuleb otsustada tõenditele antava hinnangu muutmise üle ja see võib päädida madalama astme kohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ning süüdistatava süüditunnistamisega. Kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Selline usaldusväärsuse hindamine ei ole tavaliselt võimalik üksnes isiku ütlusi protokollist lugedes. Seega kui apellatsioonimenetluse tulemusena võidakse anda kellegi ütluste usaldusväärsusele oluliselt erinev hinnang ja just sellest lähtuvalt asendada õigeksmõistev otsus süüdimõistvaga, on isikulise tõendiallika vahetu küsitlemine apellatsioonimenetluses üldjuhul vajalik. Erandiks on juhtumid, kus tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, kuna ta on näiteks surnud või tugineb õigusele ennast mitte süüstada. (p 21)

Karistuse esmakordsel mõistmisel kirjalikus menetluses üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla keeruline tuvastada kõiki karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata adekvaatselt nende tähendust. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid. (p 25)

Ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang võib oluliselt sõltuda ka sellest, kuidas ülekuulatav küsitlusel käitus (näiteks inimese reaktsioonist teisele menetluspoolele, tema kehakeelest, hääletoonist, suhtlusmaneerist, väljendusviisist vmt). Ainult kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi olla tajutavad kõik nüansid, mis aitavad mõista inimeste omavahelisi suhteid, mis aga omakorda võivad mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. (p 27)

KrMS § 14 lg-s 1 ette nähtud võistlevuse põhimõte laieneb ka apellatsioonimenetlusele. Kui apellant taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava süüditunnistamist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, tuleb tal apellatsiooni põhjendustes esile tuua, keda ja millistel teemadel on tarvis usaldusväärsuse ümberhindamiseks ringkonnakohtus uuesti küsitleda. Selleks peab apellant KrMS § 321 lg 2 p-de 5 ja 5¹ kohaselt juba apellatsioonis taotlema asja arutamist suulises menetluses ning nende isikute uut ülekuulamist, kelle ütluste usaldusväärsusele antud hinnangu muutmist ta soovib. Kui ta seda ei tee, jääb tema taotlus isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse ümberhindamiseks üldjuhul tagajärjetuks (vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p 21). (p 33)

KrMS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus võib vahistamismääruse ja vahistamisest keeldumise määruse teha kirjalike põhjendusteta, vormistades põhjendustega määruse 48 tunni jooksul määruse tegemisest. Kohtule vahistamismääruse põhjenduste koostamiseks antud 48 tunnine tähtaeg hakkab kulgema põhjendusteta vahistamismääruse kuulutamisest. (p 9)

KrMS § 130 lg 1 järgi saab isiku vahistada üksnes kohtumääruse alusel. KrMS § 132 ja § 145 lg 1 kohaselt on vahistamismäärusena käsitatav vaid kohtu kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. KrMS § 132 lg 3 lubab erandina teha vahistamismääruse kirjalike põhjendusteta, kuid seda üksnes tingimusel, et kohus vormistab põhjendused kirjalikult 48 tunni jooksul. Kirjalike põhjendusteta vormistatud määruse kuulutamisel peab kohus suuliselt selgitama määruse olulisemaid põhjendusi (KrMS § 132 lg 3 teine lause). (p 11)

KrMS § 132 lg 3 võimaldab pidada kahtlustatavat kirjalike põhjendusteta määruse alusel vahi all kõige rohkem 48 tundi. Pärast seda võib isikult vabaduse võtmist jätkata üksnes juhul, kui kohus on selleks ajaks vormistanud põhjendustega vahistamismääruse. Vastasel korral tuleb vahistatu vabastada. (p 12)

Vabaduse võtmine ajavahemikul pärast KrMS § 132 lg 3 esimeses lauses sätestatud tähtaja möödumist, kuid enne põhjendustega vahistamismääruse vormistamist annab isikule üldjuhul ka õiguse nõuda riigilt vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 järgi. (p 14)

KrMS § 385 p-s 11 sätestatud kaebepiirang ei kohaldu määrusele, millega ringkonnakohus kohustab prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. (p 5)

Olukorras, kus aegumine on selge ning kahtlustatav või süüdistatav pole KrMS § 199 lg 3 või § 274 lg 2 alusel taotlenud menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on edasiste menetlustoimingute tegemine ja isiku süüküsimuse sisuline hindamine välistatud (nt RKKKm nr 1-22-225/35, p 17). (p 7)

Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist (KrMS §-d 6, 199 ja 200). Asja sisulist lahendamist saab menetleja jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav taotleb menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. (p 8)

KrMS § 208 lg 9 lubab ringkonnakohtul oma määrusega muuta kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, sh kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Kuna menetluse lõpetamise määrus jõustub seda muutva ringkonnakohtu määruse kuupäevaga, ei õigusta KrMS § 208 lg 9 kohaldamata jätmist asjaolu, et väidetav kuritegu ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamise hetkeks veel aegunud. (p 10)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kautsjoni kohaldamist ega kohaldamata jätmist, kui see toimub kohtumenetluse poole taotluse lahendamise tulemusena, vaidlustada (RKKKm nr 1-17-10573/181, p 33; RKKKm nr 1-16-9171/1408, p 19). (p 8)

KrMS § 424¹ lg 1 sätestab koostoimes § 416 lg-ga 1 isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamise formaalse eeldusena süüdlase väljaandmise välisriigile või tema riigist väljasaatmise või teise astme kuriteo eest vangistusega karistatud välismaalasest süüdimõistetu poolt endale Eesti Vabariigist lahkumiskohustuse võtmise. Materiaalsed eeldused tulenevad analoogia korras KarS § 76 lg-st 4. Lisaks tuleb KrMS § 416 lg 2 kohaselt täiendava eeldusena arvestada seda, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või tasunud muud avalik-õiguslikud nõuded. (p-d 10 ja 11)

KrMS § 65 lg 1 eesmärk on avada Eesti kriminaalmenetlus teistest õigussüsteemidest pärit tõenditele. (p 24)

Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. (p 25)

KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. (p 24)

Mitte iga kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) ei ole käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses (RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 10.1). Üldised põhimõtted, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, sisalduvad ennekõike põhiseaduse asjakohastes sätetes ja KrMS § s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. (p 31)

Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetena tuleb käsitada eelkõige selliseid põhiprintsiipe, mis väljendavad meie riigi kriminaalmenetluse üldist iseloomu ja põhiväärtusi. Teisisõnu saab kriminaalmenetluse põhimõtetena vaadelda neid printsiipe, millel baseerub kriminaalmenetluse toimimine ja mille äramõtlemisel muutuks kogu selle põhistruktuur. Sellisteks üldpõhimõteteks on eelkõige piinamise, õigusvastase vägivalla kasutamise, inimväärikuse alandamise, au ja väärikuse riivamise, elu ja tervise ohustamise keelud ning enese mittesüüstamise privileeg. Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)

KrMS § 65 lg 1 kontekstis ei tähenda kriminaalmenetluse põhimõtetele vastavuse hindamine kontrollimist, kas menetlustoimingu tegemisel järgiti Eesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. On võimalik, et välisriigis kogutakse tõend menetlustoiminguga, mida Eesti õiguskord ei tunne. Isegi sellisel juhul ei saa automaatselt järeldada, et menetlustoiming on vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega. (p 32)

KrMS § 126¹ lg 4 pole Eesti kriminaalmenetluse põhimõte KrMS § 65 lg 1 mõistes. Tegemist on tõendi lubatavust puudutava normiga, mille olematuks mõtlemine ei muudaks Eesti kriminaalmenetluse põhistruktuuri. (p 34)

See, millistele andmetele tuginedes saab veenduda, et välisriigis tehtud menetlustoiming vastab Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetele, sõltub tõendist. Mida kergemini mõjutatav on tõendi sisu, seda rohkem teavet võib Eesti kohus vajada välisriigis tehtud menetlustoimingu kohta. Nii oleks näiteks keeruline jaatada tõendi kooskõla Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega olukorras, kus tõendina esitatakse välisriigist laekunud ülekuulamisprotokoll, ilma et kohtule oleks teada, milline riik ülekuulamist toimetas ning kas ja mil moel olid tagatud ülekuulatava põhiõigused. (p 38)

Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust. (p 31)

Välisriigis kogutud tõendi lubatavaks tunnistamine ei võta asja arutavalt kohtult õigust ja kohustust hinnata selle usaldusväärsust kogumis muude tõenditega. (p 38)

Kaitsjate esitatud välisriigi advokaadi kirjalik arvamus on selline tõend KrMS § 63 lg 2 mõttes (vabatõend), millega kaitsjad soovisid tõendada menetluslikke asjaolusid. Sestap ei pidanud selle kirjutise autor ka kohtus ütlusi andma. (p 42)

Rahvusvahelise koostöö korral ei ole välisriigis toimuv tõendi kogumine enamasti selle riigi kontrolli all, kus isiku süüküsimus lõppastmes lahendatakse. Riikide suveräänsusest tulenevalt pole Eesti kohus KrMS § 65 lg 1 kohaldamisel pädev hindama, kas välisriik järgis tõendi kogumisel seal kehtivat õigust. Selline õigus on üksnes tõendi kogunud riigil. KrMS § 65 lg 1 rakendamisel lähtutakse eeldusest, et välisriigist saadud tõend on kogutud selle riigi seaduse kohaselt. Nimetatud seaduslikkuse eeldus kehtib eeskätt riikide suhtes, kellega Eesti Vabariik on sõlminud välislepingu ja seeläbi väljendanud vastastikust usaldust. Sellest põhimõttest on alust irduda vaid siis, kui on üheselt tuvastatud, et välisriigi tõend koguti selle riigi õigust eirates. Nii on see näiteks olukorras, kus seaduserikkumine nähtub menetluse käigus tõendina esitatud välisriigi kohtu lahendist. Ka sellisel juhul tuleb Eesti kohtul hinnata, kas rikkumine on piisavalt raske, et mõjutada tõendi kasutatavust Eesti kriminaalmenetluses. (p 25)

Asjaolu, et serveri asukohariik pole teada, ei ole käsiloleval juhul tõendi seaduslikkuse jaatamisel takistuseks. Esiteks on tegemist EL-i liikmesriigiga, mis võimaldab asuda seisukohale, et see riik jagab Eesti Vabariigiga sarnaseid põhiväärtusi ja on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) liikmesriik. (p 26)

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega lõpetati KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus marihuaana ja tetrahüdrokannabinooli jälgedega vesipiibu omandamises, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele. Kuigi eeltoodud etteheide süüdistusaktis sisaldus, ei pidanud maakohus seda iseseisvaks süüdistuseks ega mõistnud süüdistatavat selles teos ka süüdi. Prokuratuur ei käsitanud neid fakte kohtuvaidlustes enam osana süüdistusest, loobudes seega kõnealuse teo osas sisuliselt süüdistusest. Samuti ei vaidlustanud prokuratuur selles küsimuses maakohtu otsust. Olukorras, kus prokuratuur oli süüdistusest osaliselt loobunud, pidi ringkonnakohus nimetatud osas tegema õigeksmõistva otsuse (KrMS § 301). Jättes süüdistusest osalise loobumise lahendamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 17)

30-päevase apellatsioonitähtaja sätestamisel pole silmas peetud seda, et apellant peaks kogu aja kulutama apellatsiooni koostamisele. Mitmekümnepäevane apellatsioonitähtaeg on ette nähtud eelkõige selleks, et apellandil oleks võimalik selle piires paremini enda aega ja tegevusi korraldada. Kui apellant jätab apellatsiooni koostamise n-ö viimasele minutile, võtab ta ühtlasi riski, et kaebetähtaeg võib mööduda ja möödalaskmise mõjuva põhjuse puudumise korral võib apellatsioon jääda läbi vaatamata. (p 14)

Kohtupraktika kohaselt on määratud kaitsja kohustustevastane käitumine KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses küll mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuid olukorras, kus menetlusosaline viivitab ülemääraselt riigi õigusabi taotlemisega, lasub vastutus apellatsiooni esitamisega hilinemises olulises ulatuses temal endal ega too kaasa apellatsioonitähtaja ennistamist. (p 15)

KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooni esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Kannatanu esindaja (KrMS § 41) ei ole iseseisev menetlusosaline (KrMS § 16 lg 2) ega kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1), vaid tema kaudu osaleb menetluses esindatav. Esindajal on selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning esindaja menetlustoiming loetakse üldjuhul tehtuks esindatava poolt. (p 12)

Vt RKKKo nr 4-24-1678/24. (p 5)

Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, mistõttu peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama. (p 18)

Isiku ajutisel loovutamisel teisele EL liikmesriigile KrMS § 506 lg 2 alusel ei saa ajutise loovutamise kokkuleppes irduda seaduse selgesõnalisest regulatsioonist. Pooled saavad kokku leppida ajutise loovutamise tehnilisemat laadi küsimustes, mis jäävad väljapoole seaduse reguleerimisala, nagu loovutamise kuupäevad, kinnipeetava tagastamise tingimused jmt. Kokkuleppes ei saa aga seaduses sätestatust erinevalt kindlaks määrata, kumb riik arvab võimalikust mõistetavast karistusest maha ajutise loovutamise perioodi. Kui isiku vabaduse piiramise seaduslikuks aluseks ajutise loovutamise ajal on Eesti vahistamismäärus, tuleb ajutise loovutamise periood arvata Eestis karistusaja hulka. Jättes selle tegemata, kohaldab kohus ebaõigesti materiaalõigust. (p-d 21-24)

Ne bis in idem- põhimõte on sätestatud PS § 23 lg-s 3. Sama ideed väljendavad ka KarS § 2 lg 3 ning KrMS § 199 lg 1 p 5. Ka on ne bis in idem-põhimõte mh fikseeritud EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, mille kohaldamispraktikat tuleb PS § 23 lg 3 tõlgendamisel arvestada. (Vt RKKKo nr 1-20-3101/99, p 70 koos edasiste viidetega.) (p 23)

Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel seisneb keskne õigusküsimus teo mõiste sisustamises. Menetluse teistkordse läbiviimise keelu rikkumise kontrolli tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest ning seejuures pole tähtis, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Faktilisi asjaolusid peab võrdlema inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (Vt RKKKo nr 3-1-1-56-15, p 8 koos edasiste viidetega.) (p 24)

Üldjuhul ei karistata varguse toimepanijat tegude eest, mis seisnevad varastatud eseme hilisemas müümises, selle päritolu varjamisega seotud toimingutes, äratarvitamises või muus sarnases tegevuses. Nendel juhtudel on enamasti tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelnevalt toime pandud varguses (vrd RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 12.1). Kui niisuguse järelteo paneb aga toime isik, keda ei saa vargusega seostada, ei saa väita sedagi, et tema eelneva teoga põhjustatud ebaõigus konsumeerib järelteoga põhjustatud ebaõiguse. Selle isiku süüditunnistamine mõnes vargusele järgnenud kuriteos pole materiaal- ega menetlusõiguslikel kaalutlustel välistatud (vrd RKKKo nr 1-18-86/128, p 62). (p 27)

KarS §-s 206 sätestatud kuriteoga sekkutakse ebaseaduslikult arvutisüsteemis asuvatesse arvutiandmetesse. Arvutisüsteemi ja arvutiandmete mõistete avamiseks tuleb pöörduda direktiivi 2013/40/EL poole, et tagada kooskõlaline tõlgendamine (vrd RKKKo nr 1-17-10162/351, p 33). Arvutisüsteemi (ehk infosüsteemi direktiivi mõttes) mõiste saab tuletada direktiivi artikli 2 punktist a, arvutiandmete mõiste aga direktiivi artikli 2 punktist b. Andmetesse sekkumise ebaseaduslikkust tuleb sisustada direktiivi artikli 2 alapunkti d järgi. (p 31)

Vahet peab tegema arvutisüsteemi toimimiseks vajalikel andmetel (direktiivi artikkel 4) ning muudel arvutisüsteemis asuvatel andmetel (direktiivi artikkel 5). Arvutisüsteemi toimimiseks vajalike andmetega manipuleerimine on suunatud arvutisüsteemi toimimise vastu ning see rünne kujutab endast KarS §-s 207 kirjeldatud tegu. KarS § 206 järgi kvalifitseeritava teo objektiks saavad seevastu olla üldjuhul niisugused arvutiandmed, mis pole tarvilikud arvutisüsteemi toimimiseks. Teo õiguslikul kvalifitseerimisel on tarvis eristada seda, kas ebaseadusliku ründe objektiks oli eeskätt andmete puutumatus (KarS § 206) või arvutisüsteemi tõrgeteta toimimine (KarS § 207) (vt ka RKKKo nr 3 1 1-94-14, p-d 203–208). (p 32)

Süüditunnistamine ja karistamine KarS § 206 lg 1 järgi eeldab selle põhjendamist, miks mõjutas ebaseaduslik arvutiandmetesse sekkumine kaitstavat õigushüve rohkem kui vähesel määral. Alternatiivselt tuleb ära näidata, missugune kahju õigustatud isikule tekitati. Kui tekitatud varaline kahju ületab KarS § 12¹ p-s 1 sätestatud määra, tuleb arvutiandmetesse sekkumine kvalifitseerida KarS § 206 lg 2 p 4 järgi. Tehioludest sõltuvalt on tarvis kaaluda sedagi, kas arvutiandmetesse sekkumine võib moodustada ühe osa eelnenud põhiteost, mis neeldub juba põhjustatud ebaõiguses. (p-d 35 ja 36)

KarS § 206 praegu kehtivat teokirjeldust silmas pidades peab seadusandja kaaluma selle süüteokoosseisu sõnastamist viisil, et igaühe jaoks oleks selgelt ettenähtav, milline käitumine keelatud ja karistatav on. Arvutisüsteeme kasutatakse laialdaselt ja ka arvutiandmete kaitsel on inimeste igapäevaelus järjest suurem tähtsus. Seepärast on süüteona karistatava käitumise selge sõnastamine iseäranis möödapääsmatu. (p 37)

Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga (vt RKKKo nr 1-21-1421/182, p 94). (p 45)

Kriminaalmenetluse seadustikust ei tule piirangut, mille kohaselt saaks menetluse alustamise välistada abstraktne kahtlus, et kuriteole viitavat teavet ei pruugitud saada õiguspäraselt. Menetleja ei saa eirata kuriteo tunnuste olemasolu ning ta peab sellel etapil tõlgendama kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (nt RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29). (p 46)

KrMS § 15 lg 3 mõttes tugineb kohtuotsus tõendile valdavas ulatuses, kui see on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab. KrMS § 15 lg s 3 sisalduv keeld on absoluutne ning sellest üleastumine on välistatud ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (RKKKo nr 1-21-6603/211, p 16). (p 50)

KrMS § 15 lg-s 3 kirjeldatud tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud nende alusel kindlaks teha saab. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle. Väär on keskenduda vaadeldava küsimuse käsitlemisel ütlustele, mille vahetut allikat kaitsepool küsitleda ei saanud, ning märkida alles seejärel, et asjaolude tuvastamisel saab tugineda ka muudele tõenditele. Ka ei tohi muudele tõenditele teha üldsõnalist viidet ega jätta täpsustamata, missugused need konkreetsed tõendid on ning milliseid järeldusi neist teha saab. (p 51)

Kui ringkonnakohus on KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistliku suurusega kaitsjatasu kindlaks määranud, ei saa ta seejärel KrMS § 185 lg 1 kohaldamisel asuda veel kord vaagima, missuguse osa sellest tasust süüdistatavatele hüvitama peab. (p 53)

VTMS § 31³ võimaldab tunnistajana üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rollide kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 27.) Ka KrMS § 66 lg 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. (vt RKKKo nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 12)

Väärteomenetluses on mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKKo nr 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. (p 15)

Isegi kui salvestistest ja fotodest ei nähtu, kes, millal ning millistel asjaoludel need tegi, tuleb hinnata, kas VTMS § 31 lg 1¹ p 2 asjaolude tuvastamine on võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt RKKKo nr 4-16-6493/27, p 11.3). (p 18)

Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt nt RKKKo nr 1-18-86/128, p 58.) (p 19)

Menetlusõiguse rikkumisena on käsitatav olukord, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 21)

Menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) pole selleks vastavat taotlust esitanud (vt nt RKKKm nr 1-18-5815/397, p 3). (p 25)

Väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses reguleerib valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist erinormina VTMS § 23 ja selles osas ei kohaldu kriminaalmenetluse seadustik koosmõjus VTMS § 38 lg-ga 1. (p 6)

Kui maakohus kergendab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel menetlusalusele isikule määratud karistust, kuid ei lõpeta väärteomenetlust, ei ole seaduslikku alust hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. (p-d 5–7)

KrMS § 180 lg 3 alusel ei saa mõista riigilt süüdistatava kasuks välja hüvitist viimase valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu katteks. KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel võib kohus jätta süüdistatavalt välja mõistmata osa riigil tekkinud menetluskulust, mille süüdistatav peaks muidu kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki teiste sätete järgi riigile hüvitama. (p 8)

Menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -määruste all tuleb KrMS § 408¹ lg 1 kontekstis mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik arutamine selle kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Täitemenetluses tehtavatel määrustel ei ole kriminaalmenetlust lõpetavat toimet ja selliseid esimese ja teise astme kohtu määruseid KrMS § 408¹ lg 1 järgi arvutivõrgus ei avalikustata. Riigikohtu lahendite jaoks on nähtud ette erikord: KrMS § 390 lg 1 ja § 360 lg 4 teise lause alusel avaldatakse kõik määruskaebuse läbivaatamisel tehtud Riigikohtu määrused kohtu veebilehel. (p 9)

Menetlust lõpetavate kohtuotsuste ja -määruste all tuleb KrMS § 408¹ lg 1 kontekstis mõista kohtulahendeid, millega kriminaalasja kohtulik arutamine selle kohtuastme jaoks siduvalt lõpetatakse. Täitemenetluses tehtavatel määrustel ei ole kriminaalmenetlust lõpetavat toimet ja selliseid esimese ja teise astme kohtu määruseid KrMS § 408¹ lg 1 järgi arvutivõrgus ei avalikustata. Riigikohtu lahendite jaoks on nähtud ette erikord: KrMS § 390 lg 1 ja § 360 lg 4 teise lause alusel avaldatakse kõik määruskaebuse läbivaatamisel tehtud Riigikohtu määrused kohtu veebilehel. (p 9)

KrMS § 339 lg 1 p-s 5 peetakse kohtuotsuse tegemise all silmas ka kohtuotsuse põhiosa koostamist – ja seda olenemata asjaolust, kas kohus koostab põhiosa enne või pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist. KrMS § st 312 ning § 315 lg-test 4, 5, 7 ja 8 ilmneb, et juhtudel, mil kohtuotsusel peab olema ka põhiosa, on see kohtuotsuse lahutamatu osa. Seega on ka põhiosa koostamine kohtuotsuse tegemine, isegi kui resolutiivosa on selleks ajaks allkirjastatud ja kuulutatud. (p 9)

Nõupidamissaladuse rikkumine kahjustab kohtuotsuse legitiimsust ka siis, kui see rikkumine leiab aset otsuse põhjendusi koostades pärast KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimuste lahendamist ja kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Järelikult võib nõupidamissaladuse rikkumine ka pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist, kuid enne tervikotsuse avalikult teatavakstegemist mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust. (p 11)

Nõupidamissaladuse rikkumine kohtuotsuse tegemisel tingib KrMS § 339 lg 1 p 5 ja § 341 lg 1 kohaselt otsuse tühistamise, olenemata sellest, kas rikkumine võis mõjutada kohtukoosseisu liikmete erapooletust ja kaalutlusi ning seekaudu kohtulahendi sisu (vt ka RKKKo nr 1-15-6483/415, p 23). (p 12)

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on individuaalkaebuse esitamine lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 11)

Kolleegium ei nõusta kaebajaga, et tal ei olnud oma õiguste kaitsmiseks muud tõhusat vahendit kui individuaalkaebuse esitamine. Kaebaja vaidlustas KrMS §-s 366 sisalduva teistmisaluste loetelu põhiseaduspärasust, mille kaebaja oli varem vaidlustanud kahes Riigikohtule esitatud teistmisavalduses. Kaebaja õiguskaitse oli tagatud teistmisavalduse menetlusse võtmise üle otsustanud kohtukoosseisu absoluutse kohustusega omal algatusel kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust. (p-d 12-14)

Põhimenetluses asjakohaste argumentide esitamata jätmine või asjaolu, et kohus ei pea neid veenvaks, ei tähenda, et isikul puudusid tõhusad vahendid oma õiguste kaitseks. Individuaalkaebus on lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja talle saadaolevaid õiguskaitsevahendeid kasutas või mitte. (p 14)

Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saaks edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa hinnata Riigikohtu teise kolleegiumi lahendi seaduslikkust ja põhiseaduspärasust. (p 16)

KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei ole menetluspoole kaebeõigus sõltuv sellest, kas lahendiga on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve (RKKKm nr 3-1-1-27-11, p 8). Menetluspoolel on kaebeõigus siiski vaid osas, milles vaidlustatava lahendiga otsustatakse tema subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle (RKKKo nr 1-18-8101/63, p 59). (p 6)

Kui kohtulahend on vastuolus KrMS § 15 lõikega 3, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. (p 20)

KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt saab ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, kuid kohtul on keelatud mõista süüdistatavale raskem karistus, kui taotleb apellant. Selliselt erineb karistuse mõistmine ringkonnakohtus karistuse mõistmisest maakohtus, kus kohus ei ole seotud prokuröri poolt taotletava karistuse liigi ega määraga. (p 22)

Kui ringkonnakohus mõistab prokuratuuri apellatsiooni piiridest väljudes süüdistatavale raskema karistuse, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 23)

KrMS § 15 lg 3 keelab kohtuotsuse rajada valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud kaitsepoolel võimalik küsitleda ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Süüdimõistev otsus ei või tugineda valdavas ulatuses kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, kirjalikele tõenditele mille ta on koostanud ega tunnistaja ütlustele, kelle teadmine juhtunu kohta pärineb sellelt kannatanult. Need kõik on tõendid, mille vahetut allikat – kannatanut – ei saanud süüdistatav ega kaitsja kohtus küsitleda. (p-d 14-17)