Riikliku pensionikindlustuse seadus (lühend - RPKS)

Riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS § 47 lg-s 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud (pensioni alles jääv osa jt sissetulekud kokku) vastavad TMS § 132 lg-s 1 sätestatud alammäärale (vt Riigikohtu 7. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-07, p 13). (p 16)

Erandlikel juhtudel on riiklikule pensionile võimalik sissenõuet pöörata TMS § 132 lg-s 1 sätestatud üldreeglist lubatud määral, st lg-s 1² sätestatud ulatuses, kõrvale kaldudes. Õiglane võib olla sissenõude pööramine väikesele osale pensionist, kui riiklikku pensioni saavalt isikult ei ole muu vara puudumisel võimalik pikema aja vältel sissenõudja nõude rahuldamiseks makseid saada. (p 17)

TMS § 132 lg 1² kohaldamise esimene eeldus on see, et võlgnikul ei ole muud vara või olemasolev vara on mittearestitav või see on niivõrd vähese väärtusega, et selle arvel ei ole õnnestunud sissenõudja nõuet rahuldada, või eelduslikult ei õnnestu nõuet rahuldada muul põhjusel. Selle eelduse täitmiseks peab kohtutäitur üldjuhul olema teinud mõistlikud pingutused võlgniku muu vara leidmiseks ja arestimiseks, mh on võimalik võlgnikult nõuda vara kohta teabe ja vara nimekirja esitamist (vt TMS § 59 jj).

TMS § 132 lg 1² enne 10. juunit 2018 kehtinud redaktsioon nägi järgmisena ette selle, et arestida võib kuni 20% TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekust.

Viidatud lauses kasutatud lahendus „kuni 20%“ tähendab kohtutäiturile kohustust kontrollida ja põhjendada, millises ulatuses ja miks just sellises ulatuses 20% piires sissenõude pööramist kohaldatakse. Seega tuleb arestimise õiglust kontrollida ja arvestada iga konkreetse võlgniku majandusliku seisundiga, samuti sissenõudja õigustatud huvidega, vt võrdlevalt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p-d 17.3 ja 21.2. (p 18.1-18.2)

Ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse võlgniku muu vara suhtes ebaõnnestunuks. Ebaõnnestunuks lugemine sõltub konkreetsest täitemenetlusest. Üldise kriteeriumina ajalise piiri kohta tuleks lähtuda mõistlikust ajast (vt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2, sealne seisukoht on esitatud TMS § 131 lg 2 kohta, kuid TMS § 132 lg 1² on selles küsimuses samasisuline). (p 18)

Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. (p 19)

Kuigi käesolev kohtuasi puudutab lapsevanemate vaidlust, laiendab kolleegium menetlusökonoomia põhjendusel asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontrolli kõigile RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikutele. (p 23)

RPKS § 28 lg 2 p 12 näeb üheselt ette, et staaži on võimalik anda vaid ühele vanemale ja seda pole võimalik kahe vanema vahel jagada. (p 28)

RPKS § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud täiendava pensioniõigusliku staaži eesmärk on tunnustada üksnes sellist lapse kasvatamist, mis on ajaliselt kestnud vähemalt kaheksa aastat. Lapse kasvatamisega seotud toetuste ja soodustuste lähtekohaks ja eelduseks on vanemate võrdsus. Lapse kasvatamise eest RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel antav täiendav pensioniõiguslik staaž on mõeldud riikliku tunnustusena lapse kasvatamisele pühendatud aja eest, millel teiselt poolt on aga selgelt väljenduv rahaline mõõde täiendava pensionilisa saamise kaudu. (p-d 33 ja 36)

Vanemate põhiõigusi piirab ka kohustus lahendada täiendava pensioniõigusliku staaži kasutamist puudutav vaidlus alati kohtus. Selline korraldus koormab lisaks vanematele ka liigselt kohtusüsteemi ning on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. (p 39)

PS § 12 lg-s 1 sisalduv võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus ning on seega piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Sellisel piirangul peab aga olema legitiimne eesmärk ning piirang peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 32)

RPKS § 28 lg 2 p-s 12 sätestatud võrdsusõiguse piirangul puudub mõistlik põhjus ning seetõttu tuleb RPKS § 28 lg 2 p 12 tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see näeb ette võimaluse saada täiendavat pensioniõiguslikku staaži vaid ühele vanematest, samas kui ka teine vanem vastab nimetatud sättes toodud pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele. (p 37)

Kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-91-13). (p 10)

Isikud, kes kasutasid mitu aastat neile PPVS § 117 lg-ga 7 antud hüve – pensioni indekseerimist –, ei saa enam tugineda PolTS § 21¹ lg-ga 5 antud õiguspärasele ootusele, et nende pension tuleb ümber arvutada. Seepärast pole rikutud nende isikute õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole PPVS § 117 lg 7 vastuolus omandipõhiõigusega koostoimes õiguspärase ootuse põhimõttega isikute puhul, kellele määrati politseiametniku pension enne 1. jaanuari 2010. See, et nendelt politseiametnikelt võeti juba 2010. aastal õiguspärane ootus, et pensioni arvutatakse ümber, ja nende pensioni hakati indekseerima, õigustab muuhulgas nende erinevat kohtlemist võrreldes politseiametnikega, kellele määrati pension 1. jaanuaril 2010 ja hiljem kehtinud palgast lähtuvalt. Erinevat kohtlemist õigustavad ka PPSV jõustumisega politseiametnike teenistuse korralduses ja palgakorralduses ning pensioni arvutamise aluses tehtud muudatused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-16). (p 11)

Riikliku pensionikindlustuse seadus § 10 lg-s 3 ja § 24 lg-s 8 nimetatud vaidlus on kahe füüsilise isiku vaheline sisuline vaidlus selle üle, kumb vanematest saab nimetatud õigusi (õigust soodustingimustel vanaduspensionile ja pensionilisa) kasutada. Seega kuulub asja lahendamine TsMS § 1 ja § 9 lg 1 järgi maakohtu kui tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse (vt ka annotatsiooni asjas 3-3-4-2-13). (p 9)

1. aprillini 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS vr) § 12 lg 2 p s 4 sätestati, et AvTS, välja arvatud § d 1–4, 6, 9, 10, 40–43, 76, 153–156 ja 159, ei laiene kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele. Kuna ATS vr § 12 lg 2 p s 4 ei viidatud sama seaduse § 57 lg le 2, milles sätestatakse ametniku riikliku vanaduspensioni suurendamine, siis on üheselt selge, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks oleku aja eest riiklikku vanaduspensioni ATS vr § 57 lg 2 alusel ei suurendata. Samas viitas ATS vr § 12 lg 2 p 4 sama seaduse § 153 lg 1 p le 1, mille järgi arvatakse teenistusstaaži hulka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg. Seega on üheselt selge ka see, et teenistusstaaži hulka on volikogu liikmel õigus arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg. (p 17)

Avalikus teenistuses on kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aja arvamisel teenistus¬staaži hulka praktiline tähtsus vaid juhul, kui isik on asunud teenistusse ametnikuna, sest teenistusstaaži pikkusest sõltus ATS vr § 131 lg 1 järgi koondamisel ametnikule makstava hüvitise suurus ja kehtiva ATS § 101 lg 1 järgi sõltub teenistusstaaži pikkusest ametnikule koondamise tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamise aeg. Kehtivas õiguses on teenistusstaaži arvutamine kindlaks määratud ATS § s 107. Riikliku pensionikindlustuse suhetes ei ole AvTS-l, mis võimaldab arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aega teenistusstaaži hulka, iseseisvat praktilist tähtsust, sest riiklikus pensionikindlustuses on oluline, et isikul oleks pensionistaaž (vt RPKS § 27 lg 2, § 28 lg 1, § 30). On võimalik, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ülesannete täitmise eest on isikule tehtud väljamakseid, mis annavad alust arvata kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste aeg pensionistaaži hulka. (p 18)

PolTS § 49 lg 4 alusel tuli PolTS § 49 lg-s 3 sätestatud edasi töötamise keelu tõttu 1948. aastal sündinud naispolitseiametnik 2008. aastal politseiteenistusest vabastada, kuid 1948. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioniea osas 2016. aastal. Seejuures jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid.

Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.

Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.

Ei ole põhjendatud naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension.

Pensioni taotlemise päeva kindlaksmääramist reguleerib RPKS § 31 lg 3. Ka soodustingimustel vanaduspensionide seadus sisaldab pensioni määramise iseseisvat regulatsiooni, kuid see on napp ega lahendada ammendavalt kõiki pensioni määramisega seonduvaid küsimusi. Seega tuleb ka soodustingimustel vanaduspensioni määramisel lähtuda RPKS § 31 lg-st 3. Pensioni määramisel tuleb silmas pidada ka SVPS §-i 4, mille kohaselt soodustingimustel vanaduspensioni määratakse ja makstakse pärast sellele pensionile õigust andvatel tootmisaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel töötamise lõpetamist. Sellele tööle tagasipöördumisel sooduspensioni maksmine peatatakse.

Kui esitatud dokumendid pole haldusorgani jaoks pensioni määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustuse näeb ette ka RPKS § 31 lg 6, mille kohaselt elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensionistaaži tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.

Haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik. See võib olla põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise menetluses arvestades pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine). Pensionistaaži tõendamiseks tunnistajate ütlustele tuginev oluliste asjaolude tuvastamine üksnes kohtumenetluses on õigustatud pensioni määramise menetluse olemust arvestades ka seetõttu, et kohtumenetluse normidega on haldusmenetlusega võrreldes paremini tagatud tunnistajatelt tõeste ütluste saamine. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes.

Riigikohtu praktikast (18.10.2004 määrus asjas nr 3-2-4-2-04, 29.10.2003 määrus asjas nr 3-2-1-104-03 ning 11.11.2003 määrus asjas 3-2-1-105-03) tuleneb, et riikliku vanaduspensioni saamiseks juriidilise fakti tuvastamine on avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendites pole Riigikohus lahendanud küsimust, kas pensionistaaži kindlaksmääramiseks vajaliku asjaolu tuvastamine tunnistajate ütluste alusel saab toimuda haldusmenetluses. Samuti ei puudutatud neis lahendites olukorda, kus soovitakse tuvastada asjaolusid perioodi kohta, mil toimus pensionikindlustusstaaži arvestamine. Nende lahenditega määratleti vaid, milline kohus on pädev sellist taotlust lahendama, kui isik on staaži tõendamiseks vajaliku fakti tuvastamiseks juba kohtusse pöördunud.

Seadusandja on õigustatud piiritlema isikute ringi, kelle vahel jaotatakse riigieelarvelisi pensionikindlustuse vahendeid, kuid sotsiaalsete õiguste sfääris jaotatavate hüvede andmist ei tohi piirata kriteeriumitega, mis rikuksid võrdse kohtlemise nõuet (vt ka Riigikohtu 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03).

RPKS § 10 lg 1 p 3 (aga ka p-de 1 ja 2) ning RPKS § 28 lg 2 p 12 eesmärgiks on väärtustada laste kasvatamist, aidata saavutada pensioni saamiseks vajaliku miinimumnõude (15 aastat) täitmist laste kasvatamise tõttu mittetöötanud isikul või pikendada pensionistaaži, mõjutades seeläbi pensioni suurust. Nimetatud eesmärke silmas pidades on põhjendatud RPKS § 10 lg 1 p 3 ning RPKS § 28 lg 2 p 12 tõlgendus, mille kohaselt on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ka siis, kui vähemalt osa minimaalselt nõutavast ajast kasvatati last (lapsi) võõrasvanemana (lapse vanemaga abielus olles), kuid osa aega lapse vanemaga mitte abielus olles, st kasuvanemana.

Kehtiv õigus ei sätesta pensioni taotlemisel esitatavate dokumentide ammendavat loetelu. RPKS § 31 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitab taotleja pensioniavalduse koos "kõigi vajalike dokumentidega". Pensioni taotlemise üldise loogika kohaselt lasub pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise kohustus eelkõige taotlejal (RPKS § 31 lg-d 3 ja 4). Juhtudeks, kui pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel tekivad takistused, sätestab RPKS § 31 lg 3, et elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel.

Põhiseaduse § 123 teisest lõikest ja RPKS § 4 lg-st 3 tuleneb, et kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, kohaldatakse välislepingut.

Kuigi 16. 10.2007 jõustunud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe (Koostöökokkulepe) art 4 sõnastus "mida tunnustatakse ühe või teise Poole territooriumil" ei näe üheselt ette, et pooled peaksid vastastikku pensioni määramisel arvestama nii staaži, mida tunnustab pensionit määrav riik ise kui ka staaži, mida tunnustab teine lepingupool, tuleneb Koostöökokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskirjast ning Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe rakendusleppest Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Töö- ja Sotsiaalarengu Ministeeriumi vahel (art 3 lg-s 2), et Koostöökokkuleppe poolte tahe on arvestada ka vastastikku teise poole tunnustatavat staaži.

Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu 22.12.2000. a otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-i 10). Seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu 28.10.2002 otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 p-i 15). Seejuures tuleb asjassepuutuvaks lugeda see kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt Riigikohtu 02.11.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-8-06 p-i 17) (p 16).

Elamislubade andmisel ei ole endise NSV Liidu julgeolekuorganite töötajad käsitatavad "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjektidena (vt ka Riigikohtu 11.11.2002 otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 ning 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03).

"Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) kohaldatavuse hindamisel endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajate suhtes tuleb oluliseks pidada Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senist praktikat neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel (vt ka Riigikohtu 28.04.2008 otsust haldusasjas nr 3-3-1-1-08). RJK töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel käsitada Kokkuleppe-järgsete sõjaväepensionäridena. Vene Föderatsioon on pidanud NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee endisi töötajaid Kokkuleppe subjektiks. Eesti pool on aktsepteerinud sellist pensionide maksmise korraldust.

Poolte tahteks pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega. Tahe eristada RJK töötajaid sõjaväepensionäridest pensioniõiguslikes küsimustes selliselt, et eristamine seaks nad Kokkuleppe art 5 mittekohaldumisel soodsamasse olukorda ning neil oleks võimalik saada üheaegselt mõlema riigi määratud pensioni, ei tulene ei siseriiklikust õigusest ega rahvusvahelise lepingu poolte lähenemisest.

Kokkulepe on välisleping RPKS § 4 lg 3 tähenduses. Kui välisleping sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Lähtudes nii Kokkuleppe art 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, siis praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures tuleneb vaidlusalusest sättest võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni.

Endise NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (RJK) töötajaid saab ja tuleb pensioneerimisel kohelda "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) järgsete sõjaväepensionäridena. Kokkuleppe kohaldatavuse hindamisel RJK töötajate suhtes on oluline Kokkuleppe poolte aktsepteeritud senine praktika neile isikutele pensionide määramisel ja maksmisel. Poolte tahe pole olnud luua olukorda, kus RJK töötajad oleksid pensionide määramisel ja maksmisel soodsamas olukorras võrreldes relvajõudude sõjaväepensionäridega (vt Riigikohtu 13.06.2008. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-31-08 p-i 16).

Kokkuleppe subjektiks on isik, kes oli Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud ja sai Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni enne Kokkuleppe sõlmimist, st enne 26. juuliks 1994 (vt Riigikohtu 04.04.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-03). See põhimõte on sõnastatud ka ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1. Ka juhtumil, kus isikule on Vene Föderatsiooni vahendite arvelt hakatud pensioni maksma pärast Kokkuleppe sõlmimist, tuleb lähtuda Kokkuleppe poolte tahtest Kokkuleppe subjektide määratlemisel ja pensionide maksmisel ning väljakujunenud ja poolte poolt aktsepteeritud järjekindlast praktikast.

Lähtudes nii Kokkuleppe artikli 5 grammatilisest tõlgendusest, kuid eelkõige Kokkuleppe poolte tahtest ja sarnasest arusaamast Kokkuleppe art 5 tõlgendamisel ja kohaldamisel, tuleneb vaidlusalusest sättest praeguse sõnastuse ning Kokkulepe poolte tahte juures võimalus saada korraga vaid ühe riigi poolt määratud pensioni (vt ka Riigikohtu 13.06.2008. a otsust) haldusasjas nr 3-3-1-31-08.

Kui kohtunik ei ole otsusele alla kirjutanud või mõni kohtunikest ei ole otsusele alla kirjutanud, siis HKMS § 45 lg 1 p 3 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Riigikohus ei ole HKMS § 64 lg-st 3 tulenevalt seadustiku §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).

TsMS § 441 lg 1 sätestab, et otsuse teinud kohtunik allkirjastab selle. Tulenevalt HKMS § 25 lg-st 5 kuulub nimetatud säte kohaldamisele ka halduskohtumenetluses. Kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsusel kujutab kehtivate halduskohtumenetluse normide kohaselt endast kohtuotsuse tühistamise absoluutset alust (vt Riigikohtu 01.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-67-07).

Kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui riikliku pensionikindlustuse seadus, siis RPKS § 4 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse välislepingut. "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) on välisleping selle sätte tähenduses. Kui see Kokkulepe sisaldab Eesti seadusest erinevat regulatsiooni riiklike pensionite määramiseks või maksmiseks, tuleb sellist regulatsiooni ka kohaldada. Kokkuleppe artikli 5 grammatiline tõlgendamine võimaldab järeldada, et puudub võimalus nii Nõukogude Liidu relvajõududes teenimisel omandatud kui ka pärast erruminekut Eestis töötatud aja eest omandatud staaži alusel määratud pensione üheaegselt välja maksta. Sellest sättest tulenes Pensionikomisjoni jaoks alus Eesti pensioniõiguse järgi määratud pensioni maksmise peatamiseks, kui Vene Föderatsiooni määratud pensioni maksmine jätkub.

Konkreetse ettevõtja puhul sõltub tema FIE-na tegutsetud perioodi arvamine soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku soodusstaaži hulka sellest, kas tema töötamine tervist kahjustavates tingimustes on seaduses sätestatud ulatuses tõendatud. Seejuures ei tohi FIE sattuda töötajast soodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et tema tööaja üle ei peeta arvestust või seetõttu, et iseseisva ettevõtjana on tal lisaks otsesele tootmistegevusele ka muid kohustusi, mis ei eelda kokkupuudet tervist kahjustavate mõjuritega. Samuti ei tohi FIE sattuda töötajast halvemasse olukorda ainult seetõttu, et tema tööaega ei reguleerita ega kontrollita.

Töötaja ja FIE võimalused tõendada soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajalikus ulatuses töötamist tervist kahjustavates tingimustes on erinevad. Seejuures võivad tõendid iga üksikjuhtumi asjaoludest sõltuvalt olla väga erinevad. FIE tegevuse tõendamiseks võib olla muu hulgas asjakohane kasutada ekspertiisi või asjatundjate arvamusi, et näiteks tooraine ja toodangu mahu ning tehnoloogia pinnalt tuvastada tootmiseks kulunud aeg. Samuti on võimalik kasutada maksuhaldurilt saadavaid andmeid (näiteks ettevõtja tulu ja käibe kohta).

Arvestades soodustingimustel vanaduspensioni maksmise eesmärki (kompenseerida pikaajaline kokkupuude kahjulike mõjuritega), ei saa pelgalt minimaalse sotsiaalmaksukohustuse täitmine FIE-na tegutsedes tagada selle perioodi arvestamist soodustingimustel pensionistaaži hulka. Sotsiaalmaksu tasumine FIE-na tagab vaid selle perioodi arvessevõtmise üldise pensioniõigusliku staaži kindlaksmääramisel.

Konkreetse ettevõtja puhul sõltub tema FIE-na tegutsetud perioodi arvamine soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks vajaliku soodusstaaži hulka sellest, kas tema töötamine tervist kahjustavates tingimustes on seaduses sätestatud ulatuses tõendatud. Seejuures ei tohi FIE sattuda töötajast soodsamasse olukorda üksnes seetõttu, et tema tööaja üle ei peeta arvestust või seetõttu, et iseseisva ettevõtjana on tal lisaks otsesele tootmistegevusele ka muid kohustusi, mis ei eelda kokkupuudet tervist kahjustavate mõjuritega. Samuti ei tohi FIE sattuda töötajast halvemasse olukorda ainult seetõttu, et tema tööaega ei reguleerita ega kontrollita.

Kogu pensionipõlve jooksul saadav veidi suurem pensionisumma ja mõningane täiendav koormus riikliku pensionikindlustuse eelarvele ei õigusta seda, et üldisesse vanaduspensioniikka jõudnud pensionäre koheldakse töötamise korral erinevalt sõltuvalt sellest, kas neile on määratud ennetähtaegne vanaduspension või vanaduspension RPKS § 7 alusel. Seepärast pole 7. jaanuaril 2005 jõustunud seadusemuudatus käsitatav nn positiivse erimeetmena, vaid ebavõrdse kohtlemise lõpetamisena. (p 23)

Kuna TsMS § 247 lg 1 ei sätesta hagita asjana riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamist ja puudub ka muu seadus, mis näeks ette nende faktide tuvastamise üldkohtus, siis ei kuulu nende asjade lahendamine maa- ega linnakohtu, vaid halduskohtu pädevusse. Seda järeldust toetab ka RPKS § 40, mille kohaselt kuuluvad selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise osas lahendamisele halduskohtus. Samuti sätestab HKMS § 6 lg 3 p 3, et halduskohtu pädevusse kuulub avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine. Seega vaidlus selle üle, kas tööraamat, mille kannete alusel isik soovib tuvastada oma pensioniõiguslikku staaži ja realiseerida õigust saada pensioni, kuulub isikule endale, on avalik-õiguslik vaidlus, mis tuleb lahendada halduskohtus.