Pankrotiseadus (lühend - PankrS)

Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur). (p 11-12)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Pankrotiseaduse sätestest tulenevalt (enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja 2, ning § 54 lg 1 ja 4 ja alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg 1 ja 4) muutub füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda pankrotivaraga seotud vaidlustes. (p 11)

Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 9)

Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9).

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Kui täisühingu vastu on esitatud maksunõue, mille täitmist nõutakse täisühingu osanikult, tuleb osanikule teha MKS § 96 järgi vastutusotsus või esitada vastav nõue maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis on sarnane aegumistähtajaga (p 13-14)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)

Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)

PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)

Pärast seda, kui maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 409 lg 1 järgi ja hageja on taotlenud menetluse taastamist TsMS § 412 lg-te 3 ja 4 järgi, ei saa ringkonnakohus keelduda menetluse taastamise aluse esinemise korral menetluse taastamisest selle tõttu, et hagi on õiguslikult perspektiivitu (p 19).

Kui kohtutoimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 9). Sama seisukoht kohaldub ka maakohtu koosseisu vahetumise kohta.

Kohtukooseisu vahetumise mõjuvaks põhjuseks võib olla nt kohtuniku põhjendatud taandumine, ametist lahkumine, teise kohtumajja liikumine vms. Kindlasti ei tohi kohtukoosseisu vahetumise põhjuseks olla nt kohtunike töökoormuse ühtlustamine sama kohtu siseselt (p 21).

Juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 20) (p 20).

Vt p 10.

Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb esitada küll kohtutäituri, ostja ja sissenõudja vastu, kuid juhul kui äriühingust ostja on lõpetatud, saab sellisel juhul hagi esitada üksnes kohtutäituri ja sissenõudja vastu (p 19).

Hagi muutmine ei ole see, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse asjaolude muutumise tõttu hüvitist.

Kui hageja vähendab esitatud haginõuet, siis on tegemist oli haginõude vähendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ja kohus peab tegema määruse kas hageja hagist osaliselt loobumise või selle osaliselt tagasi võtmise kohta (3-2-1-80-13, p 24). (p 10)

PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)

PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg puudutab üksnes PankrS § 123 lg 1 ja § 123 lg 4 esimese lause alusel esitatud nõudeid. See aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)

PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, määrab menetluskulud kindlaks kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 13 ja 14) Menetluskulude kindlaksmääramise lahendi toimel omandab isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda teiselt poolelt menetluskulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. (p 15)

Olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, ei kohaldu PankrS § 43 lg 2. PankrS § 43 lg 2 reguleerib olukorda, kus poolte vahel on pooleli põhikohtuasi. (p 13) Menetluskulud peab kindlaks määrama kohus. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. (p 14)

Pankrotimenetluses kinnitatud kompromissi korral saab tunnustatud nõude lugeda ümber kujundatuks ja võlausaldajal on õigus saada tagasi üksnes see osa nõudest, mida tal on õigus saada kompromissi järgi. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss TsÜS § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja VÕS §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p 18). (p 15)

Kuigi ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, võib ta seda esimese astme kohtuga nõustudes teha ka kogumis ja lühidalt, iseäranis kui kaebuse väited puudutavad tõendite ebaõiget hindamist ja materiaalõiguse tõlgendamist. Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel põhimõtteliselt maakohtus tuvastatud asjaoludest ja hinnatud tõenditest ega lahenda asja reeglina n-ö algusest peale. Ka ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega pea apellandi õiguslikke arusaamu eraldi põhjalikult ümber lükkama. Kindlasti tuleb eraldi hinnata aga kaebuses väidetud konkreetseid esimese astme kohtu menetluslikke rikkumisi ning väiteid, mille esimese astme kohus jättis alusetult hindamata. (p 34)

Pantida saab ka loovutatavat nõuet (AÕS § 277 lg 1, § 314 lg 1).

AÕS § 278 järgi saab nõude pandiga tagada ka kolmanda isiku kohustusi.

Nõude pant on aktsessoorne, st see kehtib üksnes tagatava nõude olemasolul. Tagatiskokkulepe on õiguslikult seotud pandi seadmise käsutustehinguga. Kui tagatavaid nõudeid ei ole, siis pandiõigus ei teki ning tagatud nõude lõppemisel lõpeb ka pant. Tagatud nõude üleminekul uuele võlausaldajale läheb temale üle ka pandiõigus tagavale nõudele. Nõude pant ei või üle minna tagatava nõudeta. (p 29)

Panditud õiguse saab tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Panditud õiguse muutmiseks on vaja pandipidaja nõusolekut, kui sellega kaasneb panditud õiguse väärtuse vähenemine või kui muutmine vähendab muul viisil pandipidaja tagatist. Kui nõude pandiga tagatud nõuet ei ole kohaselt täidetud, tekib pandipidajal õigus panditud nõue kui pandiese ka sõltumata võlausaldajast võlgnikult sisse nõuda. (p 30)

Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36)

Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS § 114 võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi seadmise lepingu vaidlustamisel. Kuna nõude pantimine on aktsessoorne, tähendab ka ainuüksi tagatiskokkuleppe kehtetus nõude pandi kui asjaõiguse lõppemist, st tagatise andmise vaidlustamiseks võib piisata ka üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest. (p 36) PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise formaalseks eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks sisulisteks eeldusteks on et: • pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või • võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Tagatise andmist ei saa tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. (p 51)

Et tagasivõitmine saaks kaasa tuua PankrS §-s 119 ettenähtud tagajärgi, st tehingu teisele poolele kohustuse tehingu toimingu järgi üleantu tagastada või hüvitada, peab tagasivõitmise hagi olema esitatud tehingu teise poole vastu. (p 18) Tehingu tagasivõitmisest tekib poolte vahel alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted. (p 54) Saadu väljanõudmise võimatus ei hõlma loovutatud nõude väärtuse vähenemist selle nõude võlgniku maksevõime vähenemise tõttu. Rääkida ei saa aga nõude hävimisest, kahjustumisest ega ka väljaandmise võimatusest juhul, kui nõue kui selline on olemas ja pankrotivarasse tagastatav. Selline käsitlus oleks tehingu teise poole suhtes sisult karistuslik, sest talt võidaks nõuda hüvitist temast olenemata põhjustel väärtusetuks muutunud nõude eest. Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada. Tagasivõitmise eesmärgiks ei ole asetada pankrotivõlgnikku paremasse olukorda, kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud. (p 55) Nõude väärtust ei saa vähemalt üldjuhul tõendada üksnes kohtu- või vahekohtulahend, millega nõue rahuldatakse. See kõrvaldab vaid vastuväited nõude sissenõudmisele (andes täitedokumendi), kuid ei tõenda võlgniku maksevõimet, millest nõude rahuldamise võimalus ja seega nõude väärtus olulisel määral sõltuvad. (p 58)

Selleks, et tunnistada pandileping kehtetuks PankrS § 110 alusel, peavad olema täidetud selles sättes nimetatud eeldused. PankrS § 110 ei saa kohaldada üksnes PankrS § 114 eelduste kohaldamise kestuse ajaliseks pikendamiseks, vastasel juhul muutuksid PankrS §-s 114 toodud tähtajad sisutühjaks. Lisaks ei saa tagatise andmist PankrS § 110 alusel kehtetuks tunnistada, kui seda ei saaks tagasi võita PankrS § 114 lg 2 järgi, st kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Ka tuleb PankrS § 110 kohaldamisel erinevalt PankrS §-st 114 eristada vähemalt nõudest piiratult sõltuva pandiõiguse (nt hüpoteek) puhul pandi seadmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppe kehtetuse võimalikke erinevaid aluseid. Nõude pantimisel see tagatise aktsessoorsuse tõttu oluline ei ole. (p 37) Pandilepingu tagasivõitmise eelduseks olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud, kui kahjustatud on kas või ühe võlausaldaja huvid. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. (p 40) Seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab pidada samuti PankrS § 110 lg 1 p 3 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus isikult, kelle kohustusi tagati, või muult isikult. Lisaks võib tagasivõitmise vältimiseks tõendada, et pantimisega ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel, mh seetõttu, et panditud varal ei olnud väärtust või et vaatamata pantimisele oli võlausaldaja nõuete täitmine pantimise ajal piisavalt tagatud. Kui emaettevõtja ise tütarettevõtja kohustuste eest ei vastuta, ei piisa eelduse ümberlükkamiseks sellest, et tagatise tõttu antud krediidi alusel sai raha võlgniku emaettevõtja või mõni muu samasse kontserni kuuluv ettevõtja või et emaettevõtjal oli kohustus tagatis anda. Tagasivõitmist ei takista see, et ÄS § 281 lg 3 lubab seal nimetatud tingimuste täitmisel tütarettevõtjal tagada emaettevõtja laenu. (p 41)

PankrS § 119 lg-t 1¹ tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab ka täitmise tagasivõtmisele kohaldada PankrS § 119 lg-id 3–5, et tagada heauskse võlausaldaja kaitse ka siis, kui tagasi võidetakse üksnes täitmine, mitte tehing tervikuna. (p 10)

TsMS § 599 esimese lause ja § 600 lg 1 järgi ei ole võimalik kaevata nn positiivse kandemääruse peale ehk määruse peale, millega registripidaja rahuldab kandeavalduse. TsMS § 599 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus võlausaldaja taotleb ekslikult registrist kustutatud võlgniku registrisse ennistamist. TsMS § 599 teise lause järgi võib kohtu omal algatusel tehtud kande aluseks oleva määruse peale määruskaebuse esitada kandest puudutatud isik. Registrist (ekslikult) kustutatud ja sinna ennistatud äriühing on puudutatud isik TsMS § 599 teise lause mõttes ja tal on õigus esitada määruskaebus registripidaja algatusel ametiülesande korras tehtud kandemääruse peale. (20)

PankrS § 29 lg 8 esimese lause kohaselt likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse raugemise korral likvideerimismenetluseta kahe kuu jooksul arvates menetluse lõpetamise määruse jõustumisest.

PankrS § 29 lg-s 8 sätestatud tähtaja peamiseks eesmärgiks on anda pankrotihaldurile tähtaeg likvideerimisega seotud toimingute lõpetamiseks. Kuid asjaolu, et seadus võimaldab õigustatud isikul taotleda seaduses sätestatust pikema tähtaja määramist ja seob tähtaja pikendamise likvideerija ülesannetes tegutseva ajutise halduri tasu ja kulude maakohtu tagatiskontole tasumisega, viitab sellele, et pankroti raugemisel võlgniku registrist kustutamiseks kohtumäärusega ettenähtud tähtaeg võib olla ka selline tähtaeg, mille jooksul tuleb tagada juriidilise isiku säilimine registris.

Kui kohus on õigustatud isiku taotlusel tähtaega pikendanud, ei või puudutatud isikut registrist kustutada enne selle tähtaja möödumist. (p 14)

Registripidajal on võimalik piiratud juhtudel teha kandeid ka omal algatusel ametiülesande täitmise korras. Kannete omal algatusel tegemise võimalust reguleerivad eelkõige ÄS §-d 59–61. Kui registripidajale on saanud teatavaks, et ettevõtja kohta äriregistrisse tehtud kanne on mingil põhjusel ebaõige, võimaldab ÄS § 61 lg 2 teatada sellest ettevõtjale, kelle avalduse alusel tulnuks kanne teha. Kui teatamisest arvates kahe nädala jooksul ei ole kande tegemisele või parandamisele vastu vaieldud, teeb või parandab registripidaja kande ise. Vastuväidete saamisel otsustab registripidaja nende põhjendatuse üle kandemäärusega. (p 17) TsMS § 599 teise lause järgi võib kohtu omal algatusel tehtud kande aluseks oleva määruse peale määruskaebuse esitada kandest puudutatud isik. Registrist (ekslikult) kustutatud ja sinna ennistatud äriühing on puudutatud isik TsMS § 599 teise lause mõttes ja tal on õigus esitada määruskaebus registripidaja algatusel ametiülesande korras tehtud kandemääruse peale.(20)

Kolmandate isikute avaldusi, millega soovitakse muuta ettevõtja kohta äriregistrisse tehtud kannet ei saa lugeda kandeavalduseks ja neil isikutel ei ole õigust taotleda oma avalduse lahendamist kandeavaldusele ettenähtud menetluses. (p 16) Registripidajal on võimalik piiratud juhtudel teha kandeid ka omal algatusel ametiülesande täitmise korras. Kannete omal algatusel tegemise võimalust reguleerivad eelkõige ÄS §-d 59–61. Kui registripidajale on saanud teatavaks, et ettevõtja kohta äriregistrisse tehtud kanne on mingil põhjusel ebaõige, võimaldab ÄS § 61 lg 2 teatada sellest ettevõtjale, kelle avalduse alusel tulnuks kanne teha. Kui teatamisest arvates kahe nädala jooksul ei ole kande tegemisele või parandamisele vastu vaieldud, teeb või parandab registripidaja kande ise. Vastuväidete saamisel otsustab registripidaja nende põhjendatuse üle kandemäärusega. Registrist kustutatud äriühingu saab äriregistrisse ennistada mitte kande parandamise, vaid selleks seaduses ettenähtud alustel ja korras ehk täiendava likvideerimise instituudi kaudu. Osaühingu puhul reguleerivad sellist võimalust eelkõige ÄS § 218 lg-d 2 ja 3. (p 17) TsMS § 599 esimese lause ja § 600 lg 1 järgi ei ole võimalik kaevata nn positiivse kandemääruse peale ehk määruse peale, millega registripidaja rahuldab kandeavalduse. TsMS § 599 esimene lause ei reguleeri olukorda, kus võlausaldaja taotleb ekslikult registrist kustutatud võlgniku registrisse ennistamist. TsMS § 599 teise lause järgi võib kohtu omal algatusel tehtud kande aluseks oleva määruse peale määruskaebuse esitada kandest puudutatud isik. Registrist (ekslikult) kustutatud ja sinna ennistatud äriühing on puudutatud isik TsMS § 599 teise lause mõttes ja tal on õigus esitada määruskaebus registripidaja algatusel ametiülesande korras tehtud kandemääruse peale.(20)

Puudustega menetlusdokumendiks TsMS § 3401 lg 1 tähenduses ei saa lugeda hageja esitatud e-kirja (kaaskirja) ennast, milles teatatakse hagiavalduse esitamisest, kuid hagiavaldust ennast ei ole esitatud. (p 10)

PankrS § 106 lg 1 neljandas lauses sätestatud tähtaeg on olemuselt menetlustähtaeg, mida saab mõjuva põhjuse olemasolul ennistada (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12, p 10). (p 11)

Pankrotiseaduse § 106 sätestab nõuete tunnustamise vaidluste läbivaatamise alused, korra ja alluvuse. Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud otsustab kohus võlausaldaja hagi alusel nõude või pandiõiguse tunnustamise. Selles hagis on kostjaks isik, kes on võlausaldaja nõudele vastu vaielnud. Võlausaldaja, kelle nõue jäi tunnustamata võib hagi esitada ühe kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata ning see ühekuuline tähtaeg on ennistatav (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-12). Kui võlausaldaja nõue jääb nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata, on võlausaldajal õigus esitada hagi kohtusse nõude tunnustamiseks. Pankrotiseadus ei sätesta haldurile kohustust teatada võlausaldajale nõude tunnustamise tagajärjest. Haldur peab nõuete kaitsmise koosolekust teatama väljaandes Ametilikud Teadaanded vähemalt 15 päeva ette, märkides ära, kus ja millal saab tutvuda nõudeavalduste ja vastuväidetega. Kui on täidetud eelnevalt märgitud nõue, korraldatakse nõuete kaitsmise koosolek, olenemata osavõtvate võlausaldajate arvust. (p 10) Kuigi Ametlike Teadaannete põhimääruses on ette nähtud, et teates tuleb nimi avaldada nimetavas käändes või nime käänamise korral eraldada käändelõpp ülakomaga või lisada sulgudes nimekuju nimetavas käändes, ei ole siiski tegemist olulise rikkumisega, kui haldur avaldas nime muus käändes ja jättis nimetava käände esile toomata. (p 11) PankrS § 106 lg 2 annab õiguse vaadata tunnustatud nõue võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi, kui see rajaneb võltsitud andmetele või kui koosoleku kokkukutsumisel või pidamisel on oluliselt seadust rikutud. Nimetatud säte ei anna võlausaldajale, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigust taotleda uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. (p 12) Kuna seaduses on sätestatud tähtajad (vt PankrS § 100 lg 1 ja 93 lg 1), millisel ajavahemikul peaks esimene nõuete kaitsmise koosolek toimuma, ja võlausaldajatel on võimalus pankrotimenetluse kulgu Ametlike Teadaannete vahendusel jälgida, siis ei ole halduril kohustust toimetada nõuete kaitsmise koosoleku teade võlausaldajale vahetult kätte.

Kohus peab kontrollima pankrotiavaldusele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui võlgnik on esitanud nõude vaidlustamiseks hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse (vt Riigikohtu 10. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12. (p 14) Pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Lisaks PankrS § 31 lg-tes 5 ja 6 nimetatule tuleb pankrotimääruses märkida mh kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. (p 15)

VÕS § 166 võimaldab loovutada kõrvalnõudeid ilma põhinõuet üle andmata. (p 15)

Pankrotiavalduse põhistamiseks või nõude olemasolu tõendamiseks ei piisa ainult nõude suuruse märkimisest. Pankrotiavaldusest peab nähtuma võlausaldaja ning nõude koosseis ja suuruse kujunemine. (p 16)

Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Juhud, mil võlgniku raske süüline käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte, on loetletud PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5. PankrS § 171 lg 2 p 1 kohaldub juhul, kui võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteos. Nimetatud sätte järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on karistusregistris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi. (p 10)

Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).

Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. PankrS § 171 lg 2 p 4 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust.

Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).

PS § 152 lõikest 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Ka kassatsioonis võib esitada taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust. (p 16)

Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada kohtulikku kaitset. (p 13)

Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada kohtulikku kaitset. See tähendab olukorda, kus riik ei ole taganud põhiõiguste kaitse võimalust korralises kohtumenetluses, mis oleks õiglane ja kaitseks tõhusalt isiku õigusi. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, st jätnud õigel ajal kasutamata. Eeltoodust lähtudes on Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (p 13)

Enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis ole vaks esemeks (lahusvaraks). Abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid selline kokkulepe on suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras. Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale. Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.

Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale. Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.

Kuna pankrotihaldur peab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduma kohtusse, ei saa sellises kohtuasjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisele TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut.

PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Pankrotimenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale puudutatud menetlusosalisel õigus esitada TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel määruskaebus ka Riigikohtule.

Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes. Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. Menetluskulude jaotuse üldreeglist hagita menetluses on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad PankrS § 150 lg-d 2 ja 3. Kui võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldatakse, kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatud PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa – pankrotivarast. Pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest. PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Pankrotimenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale puudutatud menetlusosalisel õigus esitada TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel määruskaebus ka Riigikohtule.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (Vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17; 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 12).

Alates 1. jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.

Kuna pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel, ei saa kohus keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.

PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Juhul, kui võlgniku kohustuste aluseks on kahju õigusvastane tahtlik tekitamine, ei ole võlgnikul pankroti väljakuulutamise korral ka kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda. Samuti see, et avaldaja viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel.

PankrS § 169 kohaselt võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik soovib pankrotimenetlusega võlgadest vabaneda, võib ta kohustustest vabastamiseks esitada avalduse kohtule ka oma pankrotiavalduses. Võlgnik peab avalduses kinnitama, et ta kohustub täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. See ei välista võlgniku pankrotiavalduse menetlemist.

PankrS §-s 173 nimetatud kohustuse süüline rikkumine annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

Nõuete sissenõutavaks lugemine ei mõjuta põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning tema puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Riigikohus on selgitanud PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 tähendust ja kohaldamist käenduse näitel 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 41 ja 30. novembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10 tehtud otsuse p-s 13. PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 peavad silmas pankrotimenetluse eripära ega kahjusta kolmandast isikust pantijat rohkem kui kahjustaks olukord, mil põhivõlgnik ei oleks pankrotis, kuid tema hüpoteekidega tagatud võlg on tagastamata.

Vt tsiviilasja hinna määramist hüpoteegi kustutamise nõude puhul (TsMS § 126 lg 3 kohaldamine enne 14. juunit 2010 kehtinud sõnastuses) Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22.

Tagatud nõude osalise rahuldamise korral on võimalik AÕS § 349 lg 2 alusel nõuda hüpoteegi kustutamist rahuldatud nõude ulatuses. Hüpoteegi osaline kustutamine seisneb kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisumma vähendamises või uue väiksema summaga hüpoteegi sissekandmises. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada tagatud nõude vähenemise ulatust. Otsustamaks selle üle, millise summa ulatuses tuleks hüpoteek nõude osalisel rahuldamisel kustutada, on vaja tuvastada, milline oli hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ning millise summa võrra on see nõue vähenenud. Hagejal tuleb tõendada hüpoteegi kustutamise (sh osalise kustutamise) aluseks olevate asjaolude esinemist. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtust ning hüpoteegi järjekohta kinnistusraamatus.