Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)

KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebuse lahendamise menetluse erisusi. KrMS 11. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlust, mille § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. Kuna selles osas ei sätesta määruskaebuse lahendamise menetluse peatükk erisusi, tuleb ka määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumisel osutatust juhinduda. Seega on määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määrust pädev tegema ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (p 11)

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.

Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.

Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.

Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.

Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.

Ainuüksi tõkendi olemasolu ei ole selleks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Selliseks juriidiliseks faktiks olla ka näiteks isiku tagaotsitavaks kuulutamine.

Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.

Ei Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ega kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat ega ka mitte seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist.

Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud.

Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.

Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.

Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.

Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks. Selline järeldus tuleneb esmalt KrMS § 385 punktist 6, milles tehakse muuhulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Kooskõlas KrMS § 385 p-s 6 sätestatuga nähakse ka KrMS §-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras.

KrMS §-st 136 tuleneb, et ringkonnakohtu määruse vaidlustamise õigus on ka prokuratuuril juhul, kui ringkonnakohus rahuldab kaitsja määruskaebuse maakohtu vahistamismääruse peale. KrMS § 136 sätestab prokuratuuri, kaitsja ja vahistatu õiguse esitada vahistamise või vahistamisest keeldumise määruse peale määruskaebus kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud korras. Juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse muutmata, on ringkonnakohtu määrus KrMS § 391 mõttes lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Kui aga ringkonnakohus teeb maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud lahendist vastupidise määruse, on tegemist esmakordse vahistamise või vahistamisest keeldumise määrusega ja seda saab KrMS §-st 136 tulenevalt Riigikohtus vaidlustada. (Vt RKKKo nr 3-1-1-126-05).

Kui ringkonnakohus ei tuvasta põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse olemasolu olukorras, kus maakohus on isiku vahistanud, tuleb ringkonnakohtul maakohtu määrus tühistada ja isik vahi alt vabastada (koostada vahistamisest keeldumise määrus KrMS § 136 mõttes). Vahistamisest keeldumise määruses tuleb ringkonnakohtul esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt puudub kohtu arvates põhjendatud kuriteokahtlus või vahistamisalus. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 6; nr 3-1-1-16-04, p 12; nr 3-1-1-89-06, p 10).