KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-18-10372/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.05.2019

KrMS § 318 lg 3 p 4 sätestab, et apellatsiooni ei saa esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud juhtudel. KrMS § 318 lg 4 järgi on kohtumenetluse poolel erandlikult apellatsiooniõigus siis, kui tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao, s.o kokkuleppemenetluse sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega. Samuti võivad süüdistatav ja kaitsja esitada apellatsiooni juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Kui ringkonnakohus tuvastab apellatsiooni lahendades, et aset on leidnud KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lg 1 nõuete rikkumine, peab ta vaagima, kas kohtuotsus tuleb tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile või saab rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada (KrMS § 3411 p 3). Kui sedastatakse, et apellandil puudub KrMS § 318 lg 4 järgi kaebeõigus, tuleb apellatsioon jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata. (p 7)

Kui süüdistatav ega kaitsja pole seadnud kahtluse alla, et kokkuleppes kirjeldatud teod on kuriteod, need on õigesti kvalifitseeritud ja nende eest on maakohus mõistnud seadusele vastavad karistused ning liitkaristuse, ei saa nad maakohtu otsust vaidlustada KrMS § 318 lg 4 teisest lausest tulenevalt. Olukorras, kus süüdistatav aga märgib, et temaga sõlmitud kokkulepe kannatanu(te) teavitamist ette ei näinud, ja kui ta oleks kõnealuse tingimuse lisamisest teadnud, poleks ta kokkuleppega nõustunud, on käsitatav selge etteheitena kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta. (p 8)

Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm nr 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)

Kui ringkonnakohus peab hindama, kas KrMS § 313 lg 1 p-s 101 sätestatud märke lisamine kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse resolutiivosasse, kui niisugune märge ei sisaldu kokkuleppes, on käsitatav KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või KrMS § 339 lg-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, tuleb silmas pidada KrMS § 245 lg-s 1 sätestatut. Riigikohtu kestva praktika kohaselt käsitatakse kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide olulise rikkumisena eeskätt omaalgatuslikku kokkuleppe eseme muutmist, s.t olukorda, kus kohtuotsusega muudetakse süüdistatavat ja kaitsjat teavitamata ning nende nõusolekut küsimata kokkuleppe kohustuslikke tingimusi (vt nt RKKKo 3-1-1-103-15, p 7 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1). Samuti peab vaagima, kas KrMS § 313 lg 1 p 101 alusel tehtud märge saab mõjutada süüdistatava subjektiivseid õigusi, s.t kas märke tõttu kaasneb ka tegelikult kannatanu teavitamine. Väärib tähelepanu, et füüsilisest isikust kannatanul on KrMS § 38 lg 5 p 2 järgi õigus taotleda, et teda teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest, kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule, ja KrMS § 313 lg 1 p 101 järgi tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas teha vaid märge selle kohta, kas kannatanu on esitanud KrMS § 38 lg 5 punkti 2 alusel taotluse enda teavitamiseks. Samas ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik otsesõnu seda, kas kõnealuse ohuga seonduvat peab hindama kohtuotsuse tegemisel või tuleb sama küsimus lahendada karistuse täideviimise etapis (nt vangistusseaduse § 61 kohaselt). Kui tuvastatakse, et maakohtu otsuses sisalduva märke tõttu ei kaasne veel kannatanu teavitamist, vaid ohu olemasolu tehakse vajadusel kindlaks karistuse täideviimise käigus, ei saa kõneleda süüdistatava õiguste suhtes tekkinud riivest. (p-d 10-11)


Sellest, kas ringkonnakohus apellandi väitega nõustub või mitte, ei sõltu apellatsiooniõiguse olemasolu. Isegi kui süüdistatava või kaitsja väited on põhjendamatud, ei saa ringkonnakohus jätta apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, vaid see saab tingida apellatsiooni rahuldamata jätmise, erandjuhtudel aga apellatsiooni läbi vaatamata jätmise KrMS § 326 lg 3 alusel, s.o kaebuse ilmse põhjendamatuse motiivil. (Vt RKKKm 3-1-1-12-15, p 9 ja RKKKm 3-1-1-13-15, p 9). Apellatsiooni põhjendamatu läbi vaatamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tingib vaidlustatud määruse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule alates eelmenetluse staadiumist. (p 9)

1-17-3758/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.12.2017

Vaatamata 1. septembril 2016 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatustele, kehtib jätkuvalt muutmata kujul KrMS § 136. See sätestab, et vahistamise tähtaja pikendamise määruse peale on võimalik esitada määruskaebust. Seda ei väära KrMS § 385 p 5 sõnastus, mis ei nimeta vaidlustatava erandina vahistamise tähtaja pikendamise määrust. Riigikohus käsitas kriminaalasjas nr 3-1-1-133-12 KrMS § 136 erinormina § 385 suhtes. Seoses määruskaebeõiguse ulatuse kindlaks tegemisega selgitati, et vaidlustamist võimaldavad erandid ei pruugi seadustehniliselt alati sisalduda kriminaalmenetluse seadustiku määruskaebemenetlust reguleerivas 15. peatükis, vaid võivad tuleneda ka kriminaalmenetlusõiguse üldosalistest sätetest (nt KrMS § 136). Edasikaebeõigust puudutavate erandite puudumisel tuleb määruskaebeõiguse selgitamiseks juhinduda KrMS §-st 385 kui üldnormist. (p-d 14-15)


KrMS § 390 lg 1 sätestab, et määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus järgitakse sama seadustiku 11. või 12. peatüki sätteid, arvestades määruskaebuse lahendamise menetluse erisusi. KrMS 11. peatükk reguleerib apellatsioonimenetlust, mille § 326 lg 2 p 3 kohaselt koostab kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni, kui selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust. Kuna selles osas ei sätesta määruskaebuse lahendamise menetluse peatükk erisusi, tuleb ka määruskaebuse esitaja kaebeõiguse puudumisel osutatust juhinduda. Seega on määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määrust pädev tegema ringkonnakohtunik ainuisikuliselt. (p 11)

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json